Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

JUTLUS: Jumala kannatlikkus, ligiolu ja õrnus
Autor: Paavst Franciscus   
reede, 02 jaanuar 2015

Active Image«Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.» (Js 9:1) «Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber.» (Lk 2:9) Nii seab liturgia sel pühal jõuluööl meie silme ette Õnnistegija sündimise: valgusena, mis tungib läbi sügavaimast pimedusest ning selle hajutab. Issanda ligiolu oma rahva keskel võtab ära kaotusekoorma ja orjapõlve kurbuse ning loob rõõmu ja õnne.

Ka meie oleme sel pühal ööl tulnud Jumala kotta läbi maad endasse mähkiva pimeduse, aga meid juhtis usu leek, mis valgustab meie samme, ja hingestas lootus leida «suurt valgust». Kui avame oma südame, on ka meil võimalik vaadelda selle lapse imet, kes särab nagu päikesetõus kõrgest ning valgustab silmapiiri.

Maailma endasse mähkiva pimeduse päritolu on vajunud aegade öösse. Mõtleme tagasi sellele süngele hetkele, mil sooritati inimkonna esimene kuritegu: kui Kain, pimedana kadedusest, tappis oma venna Aabeli (vrd 1Ms 4:8). Nii on aastasadade kulg olnud märgistatud vägivallast, sõjast, vihast ja rõhumisest. Jumal aga, kes pani oma lootuse inimese peale – Ta lõi ju tema oma näo järgi ja enda sarnaseks –, Ta ootas. Jumal ootas. Ta ootas nii pikalt, et ühel hetkel oleks Ta pidanud õigupoolest alla andma. Aga Ta ei suutnud alla anda, Ta ei saanud iseennast salata (vrd 2Tm 2:13). Seepärast ootas Ta kannatlikult edasi, taustal inimeste ja rahvaste üha kasvav rikutus.

Jumala kannatlikkus… Kui raske on seda mõista – Jumala kannatlikkust meiega!

Tee läbi ajaloo ilmutab meile pimedusest läbi tungiva valgusena, et Jumal on Isa ja Tema kannatlik ustavus on tugevam kui pimedus ja rikutus. See on jõuluöö tegelik sõnum. Jumala juures ei ole vihapurskeid ega kannatamatust. Ta on alati kohal, nagu isa tähendamissõnas kadunud pojast, ootamas, et märgata juba kaugelt oma poja tagasipöördumist – ning seda päevast päeva, kannatlikkuses. Jumala kannatlikkus…

Jesaja prohvetlik sõnum annab teada suure valguse tõusmisest, mis murrab läbi pimedusest. See valgus sünnib Petlemmas ning selle võtavad vastu Maarja armastavad käed, Joosepi armastus ja karjaste imetlus.

Kui inglid kuulutasid karjastele Lunastaja sündi, siis nad ütlesid: «Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.» (Lk 2:12) Selleks «tunnustäheks» on otseselt Jumala alandlikkus, Jumala äärmuseni läinud alandlikkus; see on armastus, millega Ta on sel ööl võtnud omaks meie nõtruse, meie kannatused, meie hirmud, meie igatsused ja meie piiratuse. Sõnum, mida kõik ootasid, see, mida kõik oma sügavas seesmuses ootasid, ei olnud midagi muud kui Jumala õrnus: Jumal, kes vaatab meid armastusest täidetud pilguga, kes võtab omaks meie viletsuse; Jumal, kes on armunud meie väiksusesse.

Kui me vaatleme sel pühal ööl Jeesuslast, kuidas Ta kohe pärast sündimist loomasõime asetatakse, siis kutsutakse meid järele mõtlema. Kuidas võtame meie selle Jumala hapra õrnuse omaks? Kas ma lasen Tal minuni ulatuda, kas ma lasen Tal ennast emmata – või takistan ma Teda minu ligi tulemast?

«Aga ma ju otsin Issandat!» võime vastu väita. Ent tähtsaim ei ole mitte Teda otsida, vaid lasta Temal ennast otsida; see, et Tema otsib mind, et Ta mind leiab ja armastavalt minu pead silitab. See on ainus küsimus, mille Kristuslaps meile oma ligioluga esitab: kas ma luban Jumalal ennast armastada?

Astume ühe sammu veel kaugemale: kas meil on julgust aidata õrnalt kanda enda kõrval olevate inimeste raskeid olukordi ja probleeme või eelistame otsida asjalikke lahendusi, mis on võib-olla efektiivsed, ent milles puudub Evangeeliumi soojus? Kui väga vajab praegune maailm ometi õrnust!

Jumala kannatlikkus, Jumala ligiolu, Jumala õrnus…

Kristlase vastus ei saa olla teistsugune kui see, mille Jumal annab meie väiksuse palge ees. Elule tuleb läheneda headusega, leebusega. Kui me saame aru, et Jumal on armunud meie väiksusesse, et Ta teeb ennast ise väikseks, et võimalikult meie ligi olla, siis ei saa me teisiti kui avada Talle oma süda ja Teda paluda: «Issand, aita mul olla nagu Sina; anna mulle õrnuse armu ka kõige raskemates eluolukordades; anna mulle armu olla ligi igas hädas, leebuse armu ükskõik millistes konfliktides.»

Armsad vennad ja õed, sel pühal ööl vaatame sõimele. Seal sai see teoks: «Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust.» (Js 9:1) Lihtne rahvas nägi valgust; inimesed, kes olid valmis Jumala anni vastu võtma. Seda ei näinud üleolevad, uhked, need, kes korraldasid seadusi omenda isiklike mõõdupuude järgi, kes olid sulgunud iseendasse.

Vaadakem sõimele ja palugem neitsilikku Jumalaema selle palve sõnadega: «Oo Maarja, näita meile Jeesust!»

Paavst Franciscuse jutlus Rooma Püha Peetruse katedraalis jõuluööl AD 2014

 
< Eelmine   Järgmine >