Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

JUTLUS: Olgu parajal või ebasobival ajal
Autor: Enn Auksmann   
kolmapäev, 31 detsember 2014

 Tänast päeva tuntakse meil enamasti «vana-aastaõhtuna», vahel kasutatakse ka sõna «nääriõhtu» või «näärid», mis üsna tõenäoliselt tuleneb kas rootsi või alamsaksa keelest ja tähendab uut aastat.

Viimasel ajal tundub, et näärid hakkavad Eestis jälle tasapisi moodi minema – mida enam meie riik ja ühiskond rõhutatult ilmalikustuvad, seda enam kipub olema neid, kes justkui häbenevad jõule ja püüavad kõigiti näidata, et need – eriti kristlike pühadena – ei lähe neile sugugi korda. Võib-olla on see koguni hea – nii jäävadki jõulud viimaks jälle kirikule.

Samas ei saa olla midagi ka selle vastu, et nääregi kirikus tähistada. Näärid ei ole iseenesest tõenäoliselt kuigi vana tähtpäev, kuna kalendriaasta vahetumist 31. detsembril / 1. jaanuaril on meie maal tähistatud alles alates 16. sajandist, ja see tähendab, et mingit vastuolu kristlike jõulude ja rahvalike nääride vahel ei maksa tegelikult otsida – selleks ajaks, kui nääre pidama hakati, olid Eesti- ja Liivimaa juba ammu ristiusulised.

Meile tänapäeval tuntud rahvalikud näärikombed on veelgi nooremad kui 16. sajand, vast nii sadakond või poolteistsada aastat vanad: see taluperedes tuppa toodud õlgedel või heintes müramine, tööriistade liigutamine, et uuel aastal tööd edeneksid, korraliku saagi saamiseks viljapuude raputamine, lähedaste haudadel käimine, loomadele lauta leiva viimine (see oli küll ka jõuluõhtu tava), tuleviku ennustada katsumine, Lääne-Eestis ja saartel ringi liikunud ja head uut aastat soovinud näärisokud ning muud taolised tavad. Muide, ka tänapäevasel uusaastaöisel ilutulestikul võib olla vanaaegne eeskuju – nimelt arvatud vanasti, et kolistamise või püssi paugutamisega suudetakse peletada eemale kurje vaime. Praegusel ajal tundub küll pahatihti, et pigem üritatakse kõigest jõust neid kurje vaime ligi meelitada, ja mitte ainult uusaastaööl…

Kui ma ennist ütlesin, et kalendriaasta vahetumist hakati sarnaselt praegusega – tegelikult Vana-Rooma kalendri järgi – pidama 31. detsembril / 1. jaanuaril meie mail alles 16. sajandil, mil see muutus üldiseks ka Saksamaal, siis tekib muidugi küsimus, millal algas ja lõppes aasta enne seda. Kas keegi oskab arvata?

Õige vastus on, et 25. märtsil – Issandakuulutamise pühal ehk Paastumaarjapäeval. See on loogiline nii aastaaegade vaheldumise seisukohalt, kuna tegemist on kevadise ärkamiseajaga, kui ka kirikukalendri järgi, sest sel päeval sai Jumala igavene Sõna Neitsi Maarja üsas lihaks ning sama päeva peeti traditsiooniliselt ka maailma loomise alguspäevaks.

Tuleme aga nüüd tagasi tänase päeva, 31. detsembri juurde. Mõnel pool, eriti saksakeelsetes piirkondades, nimetatakse seda päeva ka Silvesteriks. Võib-olla olete kuulnud, saksa keeles öeldakse tavaliselt Silvesterabend – Silvesteri õhtu.

Mida see võiks tähendada?

Selle nime on 31. detsember saanud 3.-4. sajandil elanud Rooma piiskopi, paavst Silvester I järgi, kes suri 31. detsembril, tõenäoliselt 335. aastal, Roomas.

Püha Silvester sündis millalgi 3. sajandi keskpaiku või kolmandal veerandil. Me ei tea midagi tema isast, aga on teada, et tema ema nimi oli Justa – õiglane – ning nii ema enda elu kui ka kasvatus, mille ta andis oma pojale, oli selle nimega kooskõlas.

Kristliku usuga puutus Silvester kokku kui mitte juba vanemate kaudu, siis hiljemalt seeläbi, et ta noore mehena võttis emalt päritud õiglustunnet järgides oma koju varjule ühe tagakiusatud kristlase, kelle nimi oli Timoteus ning kes suri hiljem märtrina. Timoteose varjamise eest pidi ka Silvester ise kannatama – ta heideti vanglasse ja teda üritati sundida ebajumalatele ohverdama. Kõigis neis tagakiusamistes ja ka hiljem, kui ta oli juba preester ja piiskop, näitas Silvester üles silmatorkavat kindlameelsust. Ta ei jätnud kunagi tunnistamata tõde ega hoiatama tagakiusajaid selle eest, et kui nad jäävad oma ebajumalate juurde, siis nad lähevad igavesse hukatusse. Samal ajal aga oli Silvester valmis ka oma tagakiusajaid tõelise kristlase viisil armastades aitama, nende eest palvetades ning neid imekombel isegi haigustest tervendades. Mõtleme selle peale: ta palvetas ja aitas oma tagakiusajaid – kas selleks, et nad saaksid teda paremini taga kiusata? Ta ei mõelnudki selle peale: ta nägi, et keegi vajas abi, ja aitas – ning just nii järgis ta parimal viisil oma kutsumust kristlasena ning Kristuse enda eeskuju.

284. aastal pühitseti Silvester preestriks ning aastal 314 valiti ta vastu tema enda tahtmist Rooma piiskopiks. See sündis aasta pärast seda, kui keiser Constantinus Suur oli ristiusu Rooma riigis lubatavaks kuulutanud, nii et Silvester jõudis näha ka viimaseid kõige rängemaid kristlaste tagakiusamisi.

Paavstina on püha Silvester läinud ajalukku nii seeläbi, et ta lasi rajada mitmed olulised Rooma kirikud, kui ka sellega, et ta andis mitmesuguseid reegleid kristliku elu korraldamiseks. Näiteks kinnitas ta apostellikku pärimust, et nii, nagu iga pühapäev on Kristuse ülestõusmise päev, nii peab igal kolmapäeval meenutama Tema äraandmist Juuda poolt ja reedel Tema ristisurma, seega tuleb neil päevil paastuda. Samuti rõhutas paavst Silvester, et laupäev kui hingamispäev peab kristlastele tuletama meelde Issanda hauas puhkamist, neljapäev aga pühima Armulauasakramendi seadmist ja Issanda taevasseminemist.

Kui püha Silvester tundis, et ta peagi sureb, rõhutas ta kolme asja, millest tema preestrid peavad alati juhinduma: nad peavad üksteist armastama, nad peavad täitma oma ametikohustusi suure hoole ja innuga ning nad peavad mõtlema mitte iseendale ja oma mugavusele, vaid kaitsma Kristuse karja huntide eest.

Sellega jõuame nüüd tänaste – püha Silvesteri päeva – pühakirjalugemiste juurde. Issand manitseb tänases Evangeeliumis, et Tema sulased – s.t meie kõik – peame olema valvel ja täitma neid kohustusi, mis meile on seatud. Ning püha Paulus loetleb tänases Epistlis, millised on mitte ainult vaimulike, vaid iga Kristuse jüngri kõige esimesed ja tähtsamad kohustused. Nimelt:

tunnistada Kristuse tulemist ja Tema riiki;

kuulutada Jumala Sõna igal ajal, olgu parajal või ebasobival;

noomida, hoiatada, manitseda ja õpetada;

elada Jumala ees nii, nagu on õige, jääda ustavaks, säilitada usk ja armastada Issandat.

Kõik muu tuleneb sellest ja on sellest sõltuvuses. Niisiis on vana-aastaõhtu – mõeldes ühe aasta lõppemisele ja teise algamisele ning hoides silme ees püha paavst Silvesteri eeskuju – hea aeg, mil ennast Jumala Sõna valguses läbi katsuda ja küsida, kuidas me oleme oma kohustusi Issanda jüngritena, Tema sulastena täitnud.

Kas kogu minu elu on olnud tunnistuseks Tema tulemisest ja Tema riigist? Kas ma olen igal võimalikul juhul kuulutanud Jumala püha Evangeeliumi Kristusest? Kas ma olen neid inimesi, kellega Jumal on mind kokku juhtinud, iseäranis neid, kes on milleski eksiteel, vastavalt vajadusele noominud, hoiatanud, manitsenud ja õpetanud – tehes seda, nagu püha Paulus rõhutab, pika meelega, olles kaine ja kannatades meelekindlalt kurjagi? Tuletame meelde püha Silvesterit: oma tagakiusajategi eest palvetades ning vajadusel nende häda leevendades.

Apostel ütles tänases Epistlis ka midagi väga tõsiseks tegevat: «Tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järele, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole.»

Kas meile ei ole praegu – järjekordselt – jõudnud kätte just selline aeg, nii ühiskonnas üldiselt kui paraku pahatihti ka kirikus endas? Lisaks sellele, et üha enam kõlavad hääled, mis kutsuvad üles kirikut ja kristlikku usku meie ühiskonnast taas kord täielikult välja tõrjuma. Näitaks nii, nagu mõne päeva eest kirjutas poliitanalüütik ja ajakirjanik Ahto Lobjakas: «Täna ei ole riigikirikut. Niipea, kui me kirikud vôrrandist eemaldame, jääbki meie peamiseks mureks uute kirikuvôrsete mahaniitmine, kus iganes nad oma pead kergitaksid.» Kordan: «…uute kirikuvõrsete mahaniitmine, kus iganes nad oma pead kergitaksid!» – see on ühiskond, mille poole me suure hooga marsime.

Siin ei aita miski muu kui järjekindel süvenemine Jumala Sõnasse ning püüd otsida Tema tahet kõiges. Püüd äratada endas taas tõeline armastus Tema vastu – ning sellest kui kustumatust allikast ammutades ka oma ligimeste vastu. Palvetades ka oma tagakiusajate eest ja neile head tehes.

Püha Silvesteri palved preestritele on kohased meile kõikidele: esiteks – armastage üksteist; teiseks – olge oma kohustuste täitmisel hoolsad ja innukad; kolmandaks – ärge mõtelge iseendale ja oma mugavusele, vaid kaitske Issanda karja kurjade huntide eest.

Selleks kõigeks soovin ma teile õnnistatud uut aastat – ja sellel uuel aastal iga uut päeva Jumala armu ja kaitse all.

 

Pärnu Eliisabeti kirikus vana-aastaõhtul AD 2014

 
< Eelmine   Järgmine >