Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Piiskoppide sinod ja halastuse türannia
Autor: Michael Matheson Miller   
esmaspäev, 29 detsember 2014

Kui püha Kirik võtab vastu kardinal Walter Kasperi ette­panekud lahutatute kohta, võib abielu ees oodata kriis. Kui palju inimesi, kes muidu sellest ei mõtleks, hakkaks siis mõtlema lahutuse peale?

Sample ImagePiiskoppide sinodid tõmbavad endale harva nii suurt tähele­panu kui seda tegi viimane sinod. Kõige rohkem huvi tekitas loomulikult saksa kardinali Walter Kasperi sinodi­eelne ette­panek, mis puudutas lahutusi, uusi abielusid ning Pühima Armulaua vastu­võtmist, mille propa­geerimisele aitas kaasa tema mitmesse keelde tõlgitud raamatu reklaami­kampaania ning arvukad intervjuud enne sinodit ja selle vältel.

Kardinal Kasperi ettepaneku keskmes seisab pastoraalne hool ümbritseda halastusega neid isikuid, kes peale lahutust astuvad tsiviil­abiellu ning viia nende suhtes Kirikus sisse soojem õhk­kond. Need on muidugi väga tähtsad küsimused, millele tuleb tähele­panu pöörata. Lahutatud ning järgnevalt tsiviil­abielus püsivad katoliiklased peavad saama püsida Kirikus sama­moodi nagu iga teine katoliiklane. Kuid tõest lahutatud ning ilma arukuseta kohaldatav halastus võib anda põhjuse sellisteks julgustusteks ja motivat­sioonideks, mis tekitavad palju kahju.

Juba praegu on kätte­saadavad suure­pärased kommentaarid, mis puudutavad seda funda­mentaalset probleemi, mis tekib kardinal Kasperi ette­panekute alusel: see näib olevat vastu­olus Evangeeliumites sisalduva Jeesuse Kristuse ühe­mõttelise õpetusega abielust ning samuti Katoliku Kiriku traditsiooniga, mis nõuab Pühimast Armu­lauast osa­saajatelt pühitseva armu seisundit. Kuid see, millega ma tahaksin tegeleda, on käsitleda neid hinge­hoiulisi tagajärgi, mis tulenevad kardinali ette­panekust ning seda, kuidas tema plaan hakkaks tegelikult toimima nii pere­konna kui ka nende inimeste kahjuks, keda ta püüab aidata.

Kui ma vaatasin viimase sinodi ette­valmistavaid materjale, tuli mulle meelde tsitaat püha Aquino Thomase kirjadest, mis räägib sellest, et eba­õiglus ei lähtu mitte ainult võimu omavate inimeste vägi­valla­aktidest, vaid ka arukuse puudumisest targa inimese juures. Meenutasin samuti Haiiti orbusid.

Kui ma viibisin Haiitil, kohtasin ma seal ameeriklastest abielu­paari Shelly ja Corrigan Clayd, kes saabusid sinna selleks, et adopteerida laps ja asutada Haiitil vaes­laste­kodu. Just nimelt siis, kui nad tahtsid lõpule viia lapsendamis­protsessi, küsis neilt laste­kodu direktor, kas nad soovivad tutvuda ka laste bioloogilise emaga. Nad olid sellest üllatunud, kuna arvasid eelnevalt, et laps oli maha jäetud. Vestluse käigus emaga sai neile selgeks, et ema armastab oma last, mistõttu nad küsisid, miks ema otsustas lapse ära anda. Ta ütles, et ta ei saa endale lapse kasvatamist lubada. „See oli šokk,“ meenutas Shelly, „kuna mina pean maksma 20 tuhat dollarit, et lapsendada laps, keda tema enda ema nii väga tahab ja soovib... ning sellise olu­korra eba­õiglus lõi mind tugevasti“.

Oma töö vältel lastekodus said nad teada, et seal viibivast 24-st lapsest 22-l oli vähemalt üks vanem elus ning et see pole sugugi eba­harilik. Antropo­loog selgitas neile, et Haiitil „orb olla on ihaldatav seisund, sest see tähendab kooli, raamatuid ja võib-olla isegi välis­viisat ja välis­maale lapsendamist“. Haiiti valitsus raporteerib, et vähemalt 80%-l Haiiti laste­kodudes viibivatest lastest on vähemalt üks vanematest elus. Corrigan ütles mulle, et meie soov aidata orbusid tegelikult loob neid. Hea­tegevus ilma arukuseta võib viia eba­õigluseni.

Mõtleme hetkeks järele, millised taga­järjed saavad olema kardinal Kasperi ette­paneku ellu­viimisel, võttes arvesse miljoneid abielu­paare, eriti neid, kes võitlevad oma abi­elus raskustega. Maailmas on palju abielu­paare, kelle koos­elu on väga raske ning kes peavad palju pingutama, et olla koos; osa neist kannatab rahalisi raskusi, või on läbi elanud mingi­suguse tragöödia, või on mingi­suguses kriisi­seisundis. Kuid hoolimata neist muredest teavad nad, et nende jaoks ei ole teist valikut. Nad annavad endile aru sellest, et nad andsid teine­teisele ja Issandale Jumalale tõotuse jääda kokku kuni elu lõpuni ning just see­tõttu püüavad nad võita kõik raskused – mitte ilm­tingimata seetõttu, et nad nii väga teine­teist armastavad, vaid just nimelt seetõttu, et nad andsid tõotused. Sageli jäävad nad kokku ka ühel lihtsal põhjusel: nimelt Issanda Jeesuse selge ja ühe­mõttelise õpetuse pärast abielu kohta. Mil viisil siis kardinal Kasperi „halastus“ haaraks just nimelt selliseid inimesi?

On kindlasti väga meelitav neile inimestele kaasa tunda – terve nende elu ja kõik nende igatsused on ju armastuseta abiellu maha maetud! – ja kujutleda neid endale ette mõnest Graham Greene'i jutustusest pärit traagiliste kujudena. Ah, kui nad võiksid ennast küll ületada ja leida endale tõelise armastuse! Kuid selline senti­mentaalne lähenemine on saanudki põhjuseks sõnul­seletamatutele tragöödiatele mitte ainult loendamatute õnnetute abielu­paaride, vaid ka miljonitele laste jaoks. Ning mida tagasi­hoidlikumad on nende majanduslikud tingimused, seda hullemas olukorras nad ennast leiavad. Neile saab nimelt ilmsiks, et igav või isegi õnnetu abielu on laste jaoks ikkagi parem lahendus kui abielu puudumine.

Kontrastina „elutäiust täis elu“ eksitavale narratiivile näeb tegelikkus välja hoopis teist­sugusena. Uurimuste andmed näitavad üha selgemalt, et just nimelt need, kes on võitnud raskused ning jäänud abi­ellu püsima, võivad rõõmu tunda parema tervise, enese­teostuse, ameti­karjääri ning ka pikema eluea üle – rääkimata sellises seisundis peituvatest rohketest eelistest laste jaoks. Lahutuse tagajärjel ei saavutata enamasti isegi seksuaalse rahulduse püha Graali. See auhind langeb nimelt osaks stabiilsetes abieludes elavatele vagadele naistele, kelle puhul märgitakse uurimustes ära kõikidest uuritud naistest kõige kõrgemat seksuaalse rahuldatuse määra. Milliseks šokiks kõikidele Ameerika Ühendriikide mõlema ranniku ilmalikele ja „valgustatud“ naistele peab olema avastus, et just nimelt armetuks olevuseks peetav kodune ema Kesk-Läänest, kes päevast päeva tegeleb kodus oma laste kodu­koolitusega, on kõikide selliste seksuaalsete naudingute auhinna­saaja, mille kohta nemad võivad ainult Twitteris säutsuda.

Sellisele asjade seisule on palju põhjuseid, millest osa käsitles püha Johannes Paulus II oma „ihu teoloogias“ ning paavsti-eelsel perioodil kirjutatud raamatus „Armastus ja vastutus“. Esimene ilm­selge põhjus (või põhjus, mis peab olema ilmselge) on see sügava usalduse tunne, mis tuleneb avalikust ja definitiivsest endale kohustuste võtmisest, mille läbi mõlemad abielu­partnerid tunnetavad kindlust, mis tuleneb teadmisest, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, nende abielu jääb püsima.

Kui kardinal Kasperi ettepanek peaks vastu võetama, oleks naiivne arvata, et sellel oleks väike mõju või poleks sellel üldse mingit mõju raskustega võitlevatele abielu­paaridele. Kujutame ette, kui Kirik hakkaks õpetama midagi sellist nagu: „Lahutust ja uut abielu ei saa muidugi heaks kiita, kuid meie, vaimulikud, mõistame, et vahel ei saa lihtsalt teist­moodi ning me teame, et on väga raske olla üksi ning ka see, et sa proovid elada kellegagi koos nagu vend ja õde, pole tavalisele kristlasele mingi jõu­kohane lahendus, vaid sobib ainult üksikutele kangelaslikele isikutele. Et sa ei tunneks ennast välja­tõugatuna, pead sa seepärast saama ka võimaluse vastu võtta Pühimat Armulaua­sakramenti“. Kas kardinal Kasper tõepoolest arvab, et selline mõtteviis ei saa põhjuseks, miks üha rohkem inimesi hakkab mõtlema lahutuse ja uue abielu peale?

Ei saa jätta meenutamata ka neid paljusid mehi ja naisi, kes peale lahutust pole kunagi astunud uude abielu­liitu, mitte selle­pärast, et nad oleksid õnnelikud üksi elades, vaid lihtsalt ustavusest Jeesuse Kristuse õpetusele. Millisel muul põhjusel oleksid nad pidanud seda tegema? Nad pühendavad ja ohverdavad oma üksinduse Jumalale, selleks, et neil oleks võimalik osa saada Jeesuse Kristuse Ihust ja Verest. Lahus elavad inimesed, kes ei astu uutesse abielu­liitudesse, annavad tunnistust niihästi abielu ilust ja lahutamatust ise­loomust kui ka Jumala kohal­olust ja pühadusest Pühimas Altarisakramendis. Kas nende pühendumine ja tunnistus ei oma mingit väärtust? Või kas sellel oli väärtus kunagi varasemal ajal, nüüd aga ei maksa see enam midagi?

Üks kaasaja demokraatlikule ühiskonnale ise­loomulikest joontest on veendumus, et kui kõik jõuavad mingis küsimuses üks­meelele ja kokku­leppele, siis sellega me lahendame kõik selle küsimusega seonduvad probleemid. Kui me kõik nõustume tegema näo, et see, mida kunagi varem peeti kurjaks ja kahjulikuks, seda enam pole, siis on kõik korras. Demokraatliku ühis­konna kultuuris toimivad kalduvused mõistavad igasuguseid stigmati­seerimisi ekslikult ainult kunstlikest ühis­kondlikest normidest lähtuvate hoiakutena ja eraldavad need konkreetsest käitumisest tulenevast tõelisest isiklikust ja ühis­kondlikust kahjust. Sellest tuleneb veendumus, et lahutus ja uus abi­ellumine on kahjulikud ainult sellepärast, et meie neid kahjulikeks peame, mitte aga selle­pärast, et nad tõe­poolest kahjulikud on. Seega, kui me tahame selle probleemi lahendada, peame lihtsalt muutma konsensust ja tunnistama, et see on normaalne ja isiklikuks arenguks hädavajalik.

See, mida pakub välja kardinal Kasper, on sama­väärne „katoliikliku lahutusega ilma süü tuvastamiseta“. Olen veendunud, et kardinal Kasperi ette­paneku vastu­võtmine viib kõige tõe­näolisemalt lahutuste ja uute abielude arvu kasvamiseni katoliiklaste seas. Kasu­lõikajateks sellisest olukorrast saavad eelkõige keskmises elueas mehed, ning peamisteks kahju­kannatajateks jäävad naised ja lapsed.

Kuid negatiivsed tagajärjed ei piirdu abielu ja perekonnaga. Need taga­järjed laienevad ka sellele, kuidas inimesed mõistavad Euharistiat. Kui kardinali ette­panek võetakse vastu ja raske patu seisundis viibivad isikud võivad vastu võtta Pühimat Armu­laua­sakramenti, siis miks teised, kes viibivad mingis muus kangekaelse avaliku patu seisundis, ei tohi Armu­lauda saada? Miks me siis peaksime paha­meelt tundma aborti pooldavate poliitikute peale? Ning miks ei tohi me lubada Pühimat Armu­lauda vastu võtta ka teistel, mitte­katoliiklikel kristlastel? Kas teised surma­patud ei nõua mitte pihti (ilma milleta nad on takistuseks Armu­laua saamisele), kas see kehtib ainult abielu­rikkumise teatud vormide kohta? Kui Pühima Armu­laua­sakramendi vastu­võtmist puudutavad reeglid ei kehti enam üht teatud laadi usklike jaoks, siis oleks imelik, miks peaksid nad kehtima kõikide nende teiste usklike suhtes, kes panevad toime teist laadi raskeid patte?

Oleks ekslik arvata, et kardinal Kasperi ettepanek pole vastu­võetav ainult õpetuslikel ja Piibliga seotud põhjustel. See kukub läbi ka pastoraalsel tasandil. Miks? Kuna halastus, armastus ja hinge­hoiuline hoolitsemine on efektiivsed ainult siis, kui nad on juurdunud tões. „Ilma tõeta,“ tuletab meile meelde Benedictus XVI, „armastus degenereerub ja muutub senti­mentalismiks“, ning see, mille me saame lõpp­tulemuseks, pole mitte halastus, vaid „armsaks­olemise türannia“.

 

Inglise keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu.

Artikli eestikeelne tõlge ilmus esmalt portaalis De Civitate.

 

Vaata lisaks:

Kardinal Raymond Leo Burke'i intervjuu ajakirjale Vida Nueva (De Civitate)

 

 
< Eelmine   Järgmine >