Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Jõulud ja aastavahetus
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 27 detsember 2014

«Issand, Sinu käes on kõik mu ajad!» (Ps 31:16)

 Kui olin laps, olid jõulu- ja aastavahetuse aeg minu jaoks alati midagi väga oodatut, samal ajal aga ka täis kummalisi vastuolusid või vähemalt miskit lapsele lõpuni mõistetamatut.

Nimelt oli meie perekonnas tava pidada pühi – mis meie, laste jaoks tähendas toona peaasjalikult kolme asja: kuusk, kingitused ja vanaema valmistatud suurepärased piduroad – aasta-aastalt vaheldumisi kas mu vanematekodus Tartus või emapoolsete vanavanemate juures Pärnus.

Neil aastail, mil olime Tartus, pidasime nääre ja kingitusi jagati 31. detsembri õhtul. Kingikoti tõi näärivana, keda meil küll paraku kunagi näha ei õnnestunud – ta lihtsalt jättis pakid ukse taha ja kui meie avama jõudsime, oli ta alati juba läinud. Mäletan üht korda, kui ema tegi vana-aastaõhtul ettepaneku välja jalutama minna. Kõndisime päris kaugele, päev hämardus, viimaks oli õhtu käes, ja mina muutusin üha murelikumaks: mis saab siis, kui me ei jõua enne koju tagasi, kui näärivana tuleb – ta läheb siis ju lihtsalt minema ja me jääme kingitustest ilma…

Vanavanemate juures toimus kõik enam-vähem samamoodi, ainult millegipärast nädal aega varem, 24. detsembril (või selle paiku, kuna alati ei olnud võimalik töölt ja koolist vabaks saada). Paaril korral kohtusime isegi jõuluvanaga. Vähemalt ühel korral õnnestus mul teda näha seljatagant – jõudsin aknast välja vaadates silmata, kuidas ta istus kollase vilkuriga rohelisse villisesse.

Mingit sisulist vahet minu jaoks nääridel ja jõuludel aga tegelikult ei olnud. See tuli esile alles siis, kui koolis käies oma sõpradega neist asjust rääkima hakkasime ja selgus, et mõned neist käivad koos oma perega jõuluõhtul kirikus. Milleks, seda nad ei teadnud või vähemalt ei osanud seletada.

Kui kasvasime veidi suuremaks, hakkasime poistega ise jõuluõhtuti kirikusse hiilima. Peamiselt sellepärast, et õpetajad olid selle rangelt ära keelanud. Sellest, mis kirikus toimus, me suurt aru ei saanud, aga kuna see tekitas minus huvi, otsisin hiljem kodus välja vana lauluraamatu, mille olin klassivenna käest taskunoa vastu vahetanud, ja lugesin sealt huviga nii jõululaulude tekste kui ka raamatu taga olevat lühikest kokkuvõtet Kristuse elust. Nii muutus aastavahetuse ja jõulude erinevus mulle ajapikku arusaadavaks.

Võib-olla just seetõttu, et ka aastavahetusega – või nääridega, nagu neid tollal tavaliselt nimetati – on minu jaoks seotud palju ilusaid mälestusi, ei ole ma neid kahte enda jaoks kunagi vastandanud. Tean, et seda tehakse vahel ning näärivanagi nimetatakse jõuluvana poolearuliseks vennaks , kes ei oska kunagi õigel ajal tulla…

Aga olgu nende jõulu- ja näärivanadega, kuidas on, peaasi, et me ei jätaks kahe silma vahele kõige olulisemat: kõik meie ajad on Issanda omad ning tulevad Tema käest. Tema on kinkinud meile jõulud, nii astronoomilised kui ka kiriklikud, kuna Tema on seadnud nii aastaaegade vaheldumise kui saatnud aegade täitudes oma Poja meie lunastuseks.

Ka iga uue elu- ja kalendriaasta kingib meile Jumal. Kristlikus maailmas on tavaks lugeda aastaid Kristuse sünnist, nii kirjutatakse sageli aastanumbri juurde anno Domini, s.t Issanda aastal.

Mida ma ei ole aga kunagi päriselt mõistnud, on see, miks paljud inimesed peavad vajalikuks aastavahetusel (ja juba sellele eelnevatelgi päevadel – Pärnu kesklinnas oleks nagu igal öösel sõda) võimalikult kõva lärmi teha. Võib-olla on põhjuseks soov unustada, et üks aasta on jälle kadunud ning oleme taas astunud sammukese lähemale surmale? Unustada midagi umbes selletaolist, nagu ütleb Scrooge Dickensi jõululoos: «Õige mul neid rõõmsaid jõulupühi tarvis?! Mida muud see jõuluaeg sinusugusele tähendab, kui et tuleb arveid tasuda, aga raha pole; et oled aasta vanemaks, aga mitte tunni võrdki rikkamaks saanud; et pead tasakaalu viima oma arveraamatud, kus iga sissekanne kõigi kaheteistkümne kuu jooksul on surmkindlalt sinu vastu? Kui see minu teha oleks, tuleks iga idioot, kes rõõmsaid jõulupühi soovides ringi tuiab, omaenda jõulupudingi sees ära keeta ja, astelpõõsavai läbi südame, maha matta. Seda tuleks teha!»

Nii jõulud kui aastavahetus peaks olema pigem vaikseks jäämise ja järelemõtlemise hetkeks. Mitte lärmi ega ka mitte – Scrooge'i kombel – kibestumise, vaid Jumala tänamise ja enda Tema kätte usaldamise ajaks. Sest kõik meie aastad on Tema käes ja Tema omad.

Ühes mulle armsas laulus on sõnad: «Meie tee on pikem kui see rada meie selja taga.» Kahtlemata peame olema tänulikud selle eest, mida oleme võinud kogeda. Ning kui vaja, siis kahetsema seda, mis on valesti läinud. Aga meil ei ole vaja karta ei tagasi ega ettepoole vaatamist, me ei pea püüdma oma mõtteid lärmiga peletada ega uppuma hingekibedusest võrsuvasse tigedusse, sest kõik meie ajad on Issanda käes. Tema teab – ja teeb! –, mis on meile parim.

Soovin kõigile tänulikku meelt möödunu eest ning rikkalikku Jumala õnnistust uuel Issanda aastal!

 
< Eelmine   Järgmine >