Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

JUTLUS: Ma seisan ukse taga ja koputan
Autor: Enn Auksmann   
neljapäev, 25 detsember 2014

«Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!» (Lk 2:10-11)

 Kas te olete kunagi mänginud «Laevade pommitamist»? Ma tean küll, et on kummaline alustada jõuluõhtu jutlust sellise küsimusega, ja ega sellel õieti jõuludega midagi pistmist olegi, aga ikkagi: kas te olete kunagi mänginud «Laevade pommitamist»? Andke käega märku, kes on? Noh, vähemasti teie teate, millest ma praegu räägin.

Mul on meeles, et kui ma esimest korda oma tookord tulevase abikaasaga seda mängu mängisin, siis lõppes see üsna ruttu teatud segaduste tõttu. See oli umbes nii: minu tulevane abikaasa ütles: «A-4.», ja mina vastasin: «Mööda!» Seejärel oli minu kord. Ütlesin: «U-2.» – mille peale mu tulevane abikaasa tõstis üllatunult pilgu ja ütles, et niisugust tähte tal küll ei ole. Mina omakorda küsisin hämmastanult, et kuidas nii. Selgus, et tema oli oma kümme ruutu märgistanud tähtedega A-B-C-D-E-F-G-H-I-J, mina aga olin kirjutanud midagi hoopis muud – kes arvab ära, mida?

Õige vastus on: K-U-P-E-R-J-A-N-O-V. Jah, justnimelt Kuperjanov – nii oli meil Tartus poistena kombeks. Ja ma ei olegi suutnud hiljem välja selgitada, kas see oli nii ainult Tartus või ka kuskil mujal.

Aga mis te nüüd arvate, miks see lugu mulle täna, jõuluõhtul, meelde tuli? Võtmesõnaks ongi siin «Tartu» – sest millegipärast olid vähemalt minu poisipõlves Tartus jõulud ja Kuperjanov – täpsemalt öeldes kuulus Vabadussõja kangelane leitnant Julius Kuperjanov – omavahel lahutamatult seotud. Vähemalt nende jaoks, kes sattusid kirikusse üksnes kord aastas, nimelt jõuluõhtul, ja mitte ükskõik millisesse, vaid  just Tartu Peetri kirikusse.

Millegipärast oli nõukogude okupatsiooni aegses Tartus, vähemalt 1970. ja 1980. aastatel, kujunenud tavaks minna pärast jõuluõhtu jumalateenistust suure rahvahulgaga Peetri kirikust otse Raadil asuvasse Maarja surnuaeda, kus asus Julius Kuperjanovi haud, ning süüdata seal – ilma mingi suurema demonstratsioonita, enamasti vaikuses – lugematu hulk küünlaid. See pilt on mul siiani silme ees – samuti too palav õhuvoog, mis ulatus kõigist neist küünaldest soojendama ka ümberringi seisjaid.

Mäletan, et vaikisime hiljemgi veel tükk aega, kui koolivendadega mööda lumist tänavat kodu poole läksime… Ning koju jõudeski ei tahtnud ma mitte kõigest väest tollest meeleolust välja rabeleda, vaid vastupidi, püüdsin seda alal hoida, katsudes vanaema ja vanaisa juurest pööningult leitud vanast Piiblist ning klassivenna käest taskunoa vastu vahetatud lauluraamatust kirikus kuuldud pühakirjatekste ja lauldud jõululaule üles leida.

Üks nendest kordadest tuleb mulle eriti selgelt meelde. Minu kodus jõule ei peetud, nii et oli tavaline õhtu: isa luges voodil lebades, tõenäoliselt ajalehte, mitte raamatut; ema oli pikalt tööl; õde… ilmselt luges samuti midagi – või õppis. Väljas pime, toas elektrilambid ja täiesti argine meeleolu – milline kontrast sellega, kust olin äsja tulnud ja mida kogenud: selle vaikse pühalikkuse ja samal ajal mingi taoliselt nakatava rõõmu ja seesmise vabaduse puhanguga, mis ei lähe vist küll terve elu meelest! Ma arvan – nüüd, tagantjärgi –, et see oli üks neid hetki, mis koos mitmete teistega muutis kogu minu elu.

Aga too tõeline muutus sündis mõned aastad hiljem, samuti jõuluõhtul, ühes teises kirikus. Võib öelda, et juhuslikult. Elasin siis ikka Tartus, aga minust oli vahepeal saanud üliõpilane. Plaanisin minna harjumuspäraselt Peetri kirikusse, aga aeg kadus kuidagi käest ja läksin koos paari kursusekaaslasega meile tol hetkel lähemal asunud – aga minu jaoks täiesti tundmatusse – Pauluse kirikusse. See oli Peetriga võrreldes hoopis teistsugune: palju väiksem, hästi valge ja soe, rahvast küll pungil täis, aga ikkagi kuidagi kodune ja natuke nagu perekondlikult õdus.

Väga kodune ja perekondlik, lihtne ja isalik oli ka jumalateenistust pidav ja jutlustav kirikuõpetaja, väikest kasvu üsna vana mees – praost Harald Tammur, nagu hiljem teada sain.

Ma mäletan tema jutlusest ainult ühte lauset – ja seegi ei olnud tema enda oma, vaid tsitaat Pühakirjast –, aga ometi muutis just see lause, nagu ennist juba viitasin, kogu minu elu. Need olid Jeesuse sõnad püha Johannese Ilmutusraamatust: «Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!» (Ilm 3:20)

Nagu ma enne ütlesin, olin juba ammu üritanud lugeda Piiblit ja käinud palju kordi kirikus – enamasti jõuluõhtul. Midagi ma otsisin ning midagi ma olin ka leidnud ja mõistnud. Aga seda pühakirjalauset ei olnud ma kunagi varem ei kuulnud ega lugenud – ning korraga avanes minu ees justnagu uks täiesti uude maailma: «Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!»

Ma sain aru, et tegelik küsimus ei ole mitte selles, kas Jumal on olemas või ei – sest muidugi Ta on, seda kinnitas mulle tol hetkel juba iga minu mõte ja keharakk. Vaid tegelik küsimus on selles, milline on minu suhe Jumalaga – ja kas mul üldse on Temaga mingi suhe.

Tol jõuluõhtul seal Tartu Pauluse kirikus sai mulle selgeks midagi põhjapanevat ja möödapääsmatult olulist – midagi, mis on meie kristliku usu tõeline keskpunkt: Jumal tahab, otsib, igatseb isiklikku suhet – isiklikku armastussuhet! – meie igaühega, aga Ta teeb seda kui keegi, kes seisab tagasihoidlikult ukse taga; kes küll koputab, aga ootab, kuni Talle avatakse ja Ta sisse kutsutakse.

Aga kui Ta siis tõepoolest sisse kutsutakse, siis ei tule Ta mitte ainult hetkeks, mitte vaid selleks, et oma sõnum ette kanda ja edasi minna, vaid selleks, et jääda ning jagada meiega kogu meie elu. Ja et anda meile osa oma jumalikust elust: «Ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!»

Too vana praost leidis sel hetkel parima lause Pühakirjast, et puudutada ühe noore üliõpilase, ühe otsija igatsevat südant ja hinge – ning too kunagine noor üliõpilane leidis sel jõuluõhtul mitte ainult ühe oma lemmikkoha Piiblis, vaid terve elu. Mitte ainult toona võrreldes praegusega üsna väikse Tartu Pauluse kiriku sooja, valge, õdusa ja perekondliku atmosfääri, vaid Jeesuses Kristuses, Jõululapses inimeseks saanud Jumala kogu inimliku hoolimatuse külmust üles sulatava soojuse, kogu maailma pimedust, kurjust ja isekust peletava valguse, armastuse ja rõõmu.

Millest ma seda jutlust alustasingi? Ah jaa, «Laevade pommitamisest» ja Julius Kuperjanovist. Vaadake, nii see enamasti ongi: meie elud näivad koosnevat üksteisega mitte millegagi seoses olevatest juhustest – tegelikult aga võivad need olla justkui taevast antud teetähised, mille kaudu meid juhitakse igavese Tõe ja tõelise Elu poole. Sellesama Jumala poole, kes on tulnud Jõululapsena meie juurde, et saaksime osa Tema armastuse täiusest, ning keda me võime ehk praegugi kuulda vaikselt meie südameuksele koputamas, et tulla ja jääda meiega igavesti. Peaasi, et ei kostuks taas mitte need Jõuluevangeeliumis seisvad hoiatavad sõnad: «Nende jaoks ei olnud majas kohta…», vaid hoopis: «Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!»

Soovin kõigile tõelist jõulurõõmu, rahu, õnne ja armastust!

Jutlus Pärnu Eliisabeti kirikus Jõuluõhtu esimesel jumalateenistusel AD 2014

 
< Eelmine   Järgmine >