Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Petri Hiltunen: Kas me peame jõule õigel päeval?
Autor: Petri Hiltunen   
kolmapäev, 24 detsember 2014

Sample ImageKas Jeesus sündis ka tegelikult 25. detsembril? Sageli väidetakse, et me peame jõulu­püha valel päeval. On väidetud sedagi, et jõulude tähistamine praegusel kuupäeval on märk paganlike mõjude tungimisest kirikusse. Roomlased pidasid nimelt 25. detsembril Võitmatu Päikese püha (natalis solis invictus), mille kristlased olevat selle teooria kohaselt asendanud Jeesuse sündimise pühaga. Lunastaja olevat samastatud võitmatu päikesega, et üritada paganaid pöörata. Samas olevat hoopis paganlikud mõjud kirikusse tunginud ja seda kahjustanud. Seetõttu on koguni nõutud jõulude üle­viimist või Jeesuse sünni­püha tähistamisest loobumist. Näiteks Jehoova tunnistajad ei pea üldse jõule.

 

Jõulud ei ole paganlik püha

See teooria jõulude päritolust on nüüdseks tõsise kahtluse alla seatud. Võitmatu Päikese austamine oli Rooma ühiskonnas üsna uus püha. Alles aastal 274 pKr määras keiser Aurelianus päikese­kummardamise riiklikuks usundiks ja see ei levinud üldsegi kõikjal riigis. Võimalik, et Jeesuse sündimist tähistati 25. detsembril veel enne, kui see muudeti paganlikuks pühaks. Mõned on koguni väitnud, et roomlased kehtestasid uue päikese­püha kasvava risti­usu tõrjumiseks.

Põhjendusi Jeesuse sünnipüha tähistamisele 25. detsembril tuleb otsida mujalt kui rooma kalendrist.

Juudi kalendri järgi oli niisanikuu 14. päev (25. märts) loomise ja paasa­püha päev. Kristlastele sai sellest Kristuse üles­tõusmise ja uue maailma loomise päev. Traditsioonilise juudi mõtlemise kohaselt saavad jumala­meestele antud eluaastad täielikuks nõnda, et nende eostamine ja surm langevad samale kuupäevale.

 

Elu algab ja lõpeb samal kuupäeval

Selle põhjal arvati, et Jeesuse eostamine peab olema aset leidnud 25. märtsil. Kiriku­isa Sextus Julius Africanus (u 160–240) kirjutabki, et loomise päev on sama kui Jeesuse eostamise päev. Nii­samuti pidas kiriku­isa Johannes Kuldsuu (347–407) 25. märtsi nii Lunastaja eostamise kui risti­löömise päevaks. Siit edasi lugedes tuleb välja, et Tema sündimine leidis aset üheksa kuud hiljem ehk 25. detsembril.

Kuldsuul leidub veel teinegi seletus jõulude ajastusele. Selle kohaselt eostati Jeesuse eel­käija Ristija Johannes ajal, mil tema isa Sakarias teenis Jeruusalemma templis (Lk 1:5–25). Kuldsuu järgi teenis Sakarias Suurel Lepitus­päeval (Jom Kippur), mis langes kokku sügisese pööri­päevaga 25. septembril. Selle põhjal sündis Johannes niisiis 25. juunil [sic] ehk jaani­päeval. Piibel kõneleb, et Johannese ema Eliisabet oli kuuendat kuud lapse­ootel, kui Maarja sai inglilt ilmutuse, et temast saab Lunastaja ema. Ka nii lugedes saame Jeesuse sünni­ajaks detsembri­kuu 25. päeva.

 

Täpsest ajast on olulisem Jeesuse sündimise tähendus

Kuldsuu ühendas omavahel Jeesuse sündimise ja talvise pööri­päeva, mil päike hakkab taas „tõusma“, kuid talle oli see pigem kokku­sattumus, mis üksnes kinnitas, et tegemist on Jeesuse sündimise õige aja­hetkega.

Kristlastena ei ole me siiski seotud teatud kindlate päevadega. Kui Jeesus ei olegi sündinud 25. detsembril, ei kõiguta see mingil viisil meie usku. Meile on palju olulisem see, et Jumal on sündinud inimesena, et päästa meid patu, surma ja kuradi käest. Just seda me jõulu­pühadel tähistame.

 

Tõlkinud Veiko Vihuri

Ilmunud väljaandes Pyhäkön Lamppu, 6/2014.

Artikkel tugineb teosele: Thomas J. Talley, The Origins of the Liturgical Year, New York, 1986 (autori märkus).

Illustratsioon: mosaiik „Kristus-Päike“ (Christo Sole) 4. sajandi matuse­paigast Vatikani Püha Peetruse kiriku all

 

 
< Eelmine   Järgmine >