Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Jõulud Tansaania misjonijaamas
Autor: Kaarlo Hirvilammi   
kolmapäev, 24 detsember 2014

TSample Imageööga täidetud sügis läks kiiresti. Õppe­semester ja ühtlasi õppe­aasta lõppes, õpilased said oma tunnistused ja läksid kodudesse. Saabus jõulu­vaheaeg. Ka meie saime hinge tõmmata.

Järgmisel hommikul tuli mu ülemus Jeremia Mlagala ja küsis: “Kas oleksid valmis tulema paariks päevaks Usangusse? Tahan hankida jõuludeks pisut liha ja ühtlasi käia tervitamas kristlasi.”

Olin nõus, sellist asja ei pidanud minult kaht korda küsima.

Lahkusime järgmisel hommikul. Temal oli haavli­püss ja minul auto, mõlemal ööbimiseks kaasas õhuke tekk. Sõitsime enam kui 80 kilomeetrit, pöörasime autoteelt savanni ning jõudsime külla, mis oli kolleegile tuttav.

Järgmisel varahommikul läksid mehed saaki otsima. Mina läksin jalgsi naaber­külla. Kui ma kohale jõudsin, oli juba kesk­päev. Ühel põllul rügas kõblastega suur hulk inimesi. Tundus, et seal olid kõik küla­elanikud, mehed ja naised. Külas oli juba vanast ajast tavaks korraldada põldude kõplamiseks talgud. Külalise saabudes jäi töö sinna­paika. Naised tõid kaks suurt savi­kannu ning panid selle puu alla. Neis oli umbes 40 liitrit pombet, kanget kodu­õlut. Inimesed istusid ümber kannude, oli aeg puhata. Pombe oli ainus toit, mis talgulistel kaasas oli. See toitis ja andis jõudu. Selle joovastav mõju hakkas avalduma pärast­lõunal, kui oligi juba koju­mineku aeg. Siiski tundus, et mõned mehed olid seda juba hommikul mekkinud. Küllap oleks lahkesti joodetud ka külalist. Sellel hommikul oli juba suur osa põllust kobestatud.

Kõigepealt kustutasid inimesed janu. Paar naist käis ringi ja kallas punutud korvi­taolisest anumast igaühele lehtri­sarnaselt suu ette pandud mullasesse pihku. Räägiti uudiseid. Õlle­kruuside juures kuulati selle küla “jõulu­jutlust”. Külas ei olnud ühtegi kristlast. Jutlus algas karjastest, sest osa küla meestest oli koos karjaga kaugemal savannis. Vähemalt mulle endale tundus mu jutlus väga konarlikuna, sest ma ei olnud jõudnud küla­inimestega tutvuda. Jutlustaja peaks kindlasti tundma oma kuulajaid, see tähendab olema nendega samal laine­pikkusel. Ometigi inimesed kuulasid ning tekkis ka arutelu. Ütlesin, et rohkem saab neist asjadest kuulda naaber­külas, kuhu oli vaid paari tunni pikkune teekond.

Kõige lähemast majast tulid kepi najal eba­kindlate sammudega üks vana mees. Ta palus oma silmade jaoks ravimit. Ta rääkis, et oli varem saanud ravimit kahel korral. Ükskord oli ta käinud Kidugala polikliinikus ja hiljem Ilembula haiglas. Ta mäletas isegi arsti, kelle juures ta käis. Nentisin, et see arst oli Ilembulas enne suurt sõda 1939. aastal. Mõtlesin, et ongi viimane aeg saada ravimit silmadele, sest eelmisest korrast on möödunud kolm­kümmend aastat. Nüüd oli pilgu hämardumine asendumas pimedusega. Palusin tal minna Ilembulasse, kuhu ei olnud pikk tee­kond, pisut üle 70–80 kilomeetri.

Külas, kus ööbisime, kogunesid inimesed õhtul, et kuulda külalistelt uudiseid. Peeti palve­tund. Järgmisel hommikul tulid inimesed hommiku­palvusele. See oli otsekui jõulu­jumala­teenistus kahe jutluse ja paljude lauludega.

Meeste jahiretk läks korda. Auto sai täis, kui laadisime sellele seitse põõsas­antiloobi rümpa. Liha said ka meie võõrustajad. Tagasiteel käisime läbi veel ühest külast. Tundus, et inimesed oli meie “jõulu­jutluste” pärast tänulikud. Nende endi vaimulik elas päeva­teekonna kaugusel.

* * *

Õhtul, kui naasime, oli misjonäride laste kooli jõulu­pidu. See oli kaks­keelne nagu koolgi. Kõik, mida õpetati, tuli rääkida nii rootsi kui soome keeles. Kuna õpilasi oli vaid kuus, tuli esineda nii idamaa targa kui karjasena, Joosepi ja Maarja ja Luciana. Lõpuks veel Põhjala talve kuuluvad päka­pikud, kes palge lõkendades ja higist leemendavana mängisid kuumas troopi­kaõhtus oma mänge. Toredast peost jäi kõlama karjane Matti laul:

Kes kuulnud laulu inglitelt?

See laul on klaar ja hell;

nad Loojat lauldes tänavad,

suur on Kuningas taeva ja maa.

Kadugu kärsitu homne hool,

kõik, mida vajame, annab meil Issand.”

Jõulud algasid juba sellest, et meie rikkalikust saagist jätkus liha paljudele peredele. Seda jagus kolleegidele, sugulastele ja naabritele. Rõõmsalt oodati pühi. Töö­tegemise asemel olid ette­valmistused jõuludeks. Meie kodus riputasime seinale kotiriide tüki. Kinnitasime sellele saabunud jõulu­kaardid. Neid tuli veel pärast jõulegi. Hankisime suurema küpressi­taime, panime selle mullaga plekk­purki ja kastsime seda. Okste külge sidusime nööriga mõned suuremad küünlad. Sama­suguseid küünlaid panime oma­tehtud küünla­jalgadesse laudadel ja elutoa aknal. Poest oli saada vaid ühte sorti küünlaid. Kuuse­ehted tegime ühiselt kogu perega, materjaliks jõest toodud pilli­roog, õled, eukalüpti­käbid, ühe metsas kasvava puu oa­sarnased seemned ning punase pipra kaunad. Meie arvates saime endale ilusa kuuse. Selle küljes oli ka mõni Soomest toodud hõbeniit. Kidugalas valmistatud jõulu­ehted on kasutusel veel praegugi, neli­kümmend aastat hiljem.

Omaette lugu oli jõulukinkidega, sest nende saajaid oli nii palju. Oma osa pidid saama nii piima­tüdrukud kui teisedki. Ette­valmistuste ajal käis eelmised jõulud Soomes veetnud kolme­aastane Esa mitu korda taevasse vaatamas ja küsis: “Kas hakkavad jõulud juba paistma, kohe hakkab ju lund sadama?”

Jõulud oli koguduse ühine püha ja ühine rõõm. Selle­pärast ei kiirustatud ka jõulu­õhtul jumala­teenistuselt koju. Pärast kirikust tulemist pidasime jõule oma perega. Lauldi, loeti, palvetati ja vaadati meie ilusat väikest jõulu­küpressi, mis ei olnud üldse okkaline. Iga pere­liige sai kingipaki. Sugulaste ja vaderite saadetud kingid ja tervitused lastele saabusid jaanuari keskel või veebruaris.

Kui me veel kuuse juures istusime, hüüatas üks lastest: “Vaadake, isegi küünlad kummardavad Jeesus-lapsele!” Nõnda oligi, akna olev küünal vajus sügavalt kooldu. Hetk hiljem tegid sama ka kõik teised küünlad. Isegi küünalde kummardamine osutas suurele pühale. Siiski tuli need ära kustutada, sirgeks painutada ning panna elutoa tsement­põrandale jahtuma. Jõulud oli aasta kõige kuumem aeg.

Mõtlesime meie paljude sõprade ja naabrite tagasi­hoidlikele jõuludele. Jõuluks osteti küünlaid ja suhkrut ning võibolla tükk riiet, et teha emale või tütrele uus kleit. Jõulude ajal oli toas tavalisest rohkem valgust, kuid väljas oli süsimust öö. Tuul sahises õlg­katuses. Tuule sahin oli mind uinutanud ka teekonnal Usangasse. Meenutasime varasemaid jõulusid. Meie jõulu­lauludesse lisandusid lausa vägisi sõnad, et jõulu­kirkus tuleks “madalaisse savi­majadesse ja pisikestesse bambus­onnidesse”. Jõulu­kirkus saabus tõesti pimedasse öösse ja selle rikkus tuli vaesele rahvale. Tundsime, et saama tähistada jõule rahva keskel, kes Lunastaja sündimisest tõesti rõõmustab. Seinal olevate jõulu­tervitustega tulid meie juurde kaugel Põhjalas olevad sõbrad ja sugulased. Meie kogudus laulis nagu inglite koor.

Saabus jõuluhommik. Oli sadanud. Õhus oli hommiku värskus ning vihma toodud sooja niiskust. Loodus haljendas, lehed sirgusid puudel. Läänes paistva Livingstone’i mäe madalad nõlvad särasid hommiku­päikeses erk­roheliselt. Õhus hõljus kobestatud põldude mulla lõhn. Karja­kellad ja karjuste hõiked olid ainsad vaikse jõulu­hommiku hääled, kuni tee­radadelt hakkas kostma jõulu­kirikusse saabujate rõõmsat jutuvada ja laulu.

Jõulupühal saabus peo kõrghetk. Puupüsti täis kirikus oldi koos pikki tunde. Jumala­teenistuse lõpul tulid kiriku pea­uksest sisse kolm meest savi­kruuside ja vilja­korvidega. Öeldi, et need on idamaa targad. Hardusega vaadati, kuidas nad tulid altari ette, panid oma koorma maha ja põlvitasid. Siis tulid nende järel kõik kirikulised. Esimestest pingi­ridadest alates astuti rivis altari ette. Igaüks pani oma anni toodud korvi ning naasis oma kohale. Kogu selle aja lauldi jõululaule. See oli kaugetelt maadelt tulevate inimeste rännak Jeesus-lapse sõime juurde. Kõige olulisem oli tunne, et kaugete rahvaste rännak ei piirdunud idamaa tarkadega ega Kidugala kirikulistega, vaid see kestab ikka veel.

Kogesime, et sellest tõelisemaid ja ehtsamaid jõule ei ole me pidanud mitte kusagil ega kunagi varem. Hommiku kirgas päikese­valgus ja ärkav loodus, mida see valgustas, jutustasid jõulu­valgusest, mis võidab pimeduse ja toob esile midagi ääretult ilusat. Pole ime, et need jõulu­mälestused on meid soojendanud veel aasta­kümneid hiljemgi, kui keset külmust ja maailma hiilgust igatseme ehtsamaid ja tõelisemaid jõule. Ka lapsed igatsesid veel pikka aega sinna, kus jõulu­kuusk ei olnud okkaline.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Raamatust: Kaarlo Hirvilammi, “Lugusid Livingstone’i mägedest” (Tarinoita Livingstone­vuorilta), 2009.

Kaarlo Hirvilammi oli Soome Misjoni­seltsi misjonär Tansaanias 1958–1969 ning Etioopias 1969–1974.

 
< Eelmine   Järgmine >