Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Evangeelium Kristusest toob pääste (Ps 98)
Autor: Antti Laato   
neljapäev, 18 detsember 2014

PsaSample Imagelm kuulutab Jumala kuninga­võimu, sest Temal on vägi, et päästa kogu maailm. Pääste­sõnum kaigub üle kogu maailma (Ps 98:1–3): “Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud ime­tegusid: tema parem käsi ja tema püha käsi­vars on toonud temale võidu! Issand on andnud teada oma pääste, tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees. Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilma­maa otsad on näinud meie Jumala päästet.”

Kristlasele on see tunnistus sellest, kuidas Jumal näitab oma pühadust kõigile inimestele, saates evangeeliumi kuulutajad maailma kõigi rahvaste juurde. Pauluse järgi on evangeeliumis vägi anda igale inimesele usk, mille kaudu inimene saab õigeks (Rm 1:16–17): “Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: “Aga õige jääb usust elama.””

Pauluse õigeksmõistu­õpetus rajaneb Vana Testamendi tekstidele, milles räägitakse Jumala õigetest tegudest. Heebrea keele tundjana oskas Paulus eristada heebrea verbi põhi­vormi (qal) tsâdaq, “olla õige” ja selle tuletise (hifil) hitsdiq, “teha õigeks” vahel, mis võib tähendada ka “saata õigusesse” (nt Tn 12:3) või “kuulutada õigeks” (nt Ps 82.3; Õp 17:15). Pauluse õigeks­mõistu­õpetuse seisu­kohalt sisaldab olulisi tekste Jesaja raamat: Js 45:25; 50:8; 53:11. Eriti Jesaja raamatu kohad 50:8 ja 53:11 väljendavad seda, kuidas Jahve tahab rajada õigust. Jesaja 50:8 järgi “Mu õiguse­mõistja (matsdîqî) on ligidal.” Õige sulane kannatab ja sureb ja teeb nõnda õigeks paljud (Js 53:11): “Pärast oma hinge­vaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks (jatsdîq larabbiim), sest ta kannab nende patu­süüd.” Js 45:25 erineb neist kohtadest sellega, et selles kasutatakse qal-verbi­vormi. Aga ka siin jääb selgeks, mille põhjal “Iisraeli seeme” võib nimetada end õigeks. Üksnes Jahves (baYhwh) võib Iisraeli seeme “olla õige” (jitsdekû) ning üksnes Temas saab ta “hoobelda” (“ennast ise ülistada”, wejithallû). Sellega on lugejale aru­saadav, kes teeb õigeks: Jumal üksi. Septuagintas on selles kohas kasutatud kreeka verbi dikaioô.

Psalmis 51 tunnistab pattu­langenu end Jumala ees süüdi. Patune läheneb pühale Jumalale. Jumal osutub täiesti õigeks, nõnda et inimene ei suuda end millegagi õigustada (Ps 51:6): “Et sa oleksid õiglane (titsdaq, qal-verbivorm) oma sõnades (mis mõistavad mind süüdi). Septuaginta tõlgib seda kohta dikaioô-verbiga, kasutades passiivi: “et sind leitaks olevat õige oma sõnades”. Septuaginta teksti tõlgenduses (sarnaselt Rm 3:4 tõlgendusele) tuleb siiski märkida heebrea qal-verbi aspekti. Küsimus pole mitte õigeks­tegemises, vaid õige olemises. Psalmis 51 tunnistab inimene oma pattu ja seda, et Jumal on oma kohtu­mõistmises õiglane. Temas ei ole valet, kui Ta inimese süüdi mõistab. Inimese ainsaks lootuseks jääb see, et Jumal halastab tema peale ja puhastab ta kõigest patust. Vaid nõnda saab patusel inimesel olla põhjust rõõmustada Jumala õiglusest (Ps 51:16). Patune tunnistab Jumala õiglaseks ja palub andestust, et ta võiks rõõmustada Tema õiglusest.

Martin Luther pidas Jesaja raamatu 53. peatükki kommenteerides teksti seotuks Pauluse õigeks­mõistu­õpetusega. Ta selgitab: “Ja see on üks meie peamisi väiteid, kui õpetame usust ja kristlikust õigeks­saamisest: Enda tundmise kaudu teeb ta paljusid õigeks, see tähendab, kõik need, kes südamliku usaldusega ja usuga selle vastu võtavad ja selle peale loodavad, et Kristus on nende patu võtnud enda peale ja selle kõrvaldanud – nad kõik on seega pühad ja õiged Jumala ees ning sellise usu kaudu saavad nad osa Tema kannatamise ja üles­tõusmise väest.” Luther kirjutab, mis on Kristuse õige tundmine: “See tundmine, mis üksnes ei tea jutustada, mida Kristus on teinud, mida isegi kuradid teavad, vaid lisaks usub, et see kõik on toimunud meie heaks ning teeb meid õigeks.” Lutheri järgi pole usk inimese enda oma, vaid Püha Vaimu äratatud usk: “Aga see tundmine ei tule mõistusest ega oma aru­saamisest või võimest. Jumala sõna kuulutab küll meile kõigile Issandat Kristust, et Tema on meie pattude ohvriks antud; kui aga Püha Vaim selle juures ei valgusta ja liiguta meie südant, et me võiksime hakata nägema ja usuksime, siis me seda ei mõsta ning süda ei saa sellest lohutust.”

Psalm 98 ülistab Jumala headust, kuna Ta tahab päästa kogu maailma evangeeliumi sõna abiga. Rõõm lööb lõkkele muusika ja lauluna (Ps 98:4–6): “Hõisake Issandale, kogu ilma­maa, tõstke hõisates häält ja mängige temale! Mängige Issandale kandle, kandle ja laulude häälega! Trompetite ja pasunate häälega hõisake kuningas Issanda ees!” Ka Athanasios julgustab Marcellinust palvetama psalmi sõnadega, kui see tahab ka teisi juhatada tundma Jumala head tahet Jeesuses.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >