Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Advendiaja III pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 12 detsember 2014

«Kes sa siis oled?» (Jh 1:22)

 Advendiajal, mida tavakõnepruugis nimetatakse enamasti jõuluootuse, kirikus aga Issanda tulemise ajaks, on kombeks süüdata vastavalt sellele, mitmenda pühapäevaga on tegemist, järjest üks küünal rohkem. Küünlad peaksid olema advendiaja liturgilisele värvile vastavalt violetsed – kõik peale kolmanda pühapäeva oma, mille värviks on roosa.

See on seotud advendiaja kolmanda pühapäeva vanakirikliku nimetuse ja temaatikaga: Gaudete «Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: olge rõõmsad!» (Fl 4:4)

Niisiis on advendiaja kolmanda pühapäeva – või vähemalt seda tähistava küünla – värv roosa. Nagu, muide, ka paastuaja neljanda pühapäeva oma, mis kannab sarnast nime: Laetare – «Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate!» (Js 66:10)

Vanadest tavadest veel niipalju, et mõlemal, nii Gaudete kui ka Laetare pühapäeval olid algupäraselt erinevalt ülejäänud advendi- ja paastuajast lisaks roosadele liturgiarõivastele lubatud ka orelimäng ja kiriku kaunistamine lilledega – ei maksa unustada, et ka advendiaeg on vastupidiselt praegu tavaks olevale pea lakkamatule pillerkaarile tegelikult paastu- ja meeleparanduse aeg.

Ka meie kirikus on need advendiküünlad olemas – kolm violetset ja üks roosa, altari ette väiksele ümmargusele lauale asetatud advendipärja sees. Paraku juhtus sel aastal just roosa küünlaga pahandus: keegi läks lauakesele nii kõvasti vastu, et küünal kukkus maha ja läks keskelt pooleks. Loodetavasti saame seda siiski kasutada – aga päris kindel see ei ole. Igal juhul on küünal vähemalt mingil määral rikutud.

Või äkki peakski Gaudete pühapäeva küünal olema katkine? Nii nagu see rõõmgi, mida meid sel pühapäeval tundma kutsutakse. Jah, Issand on ligidal ning me võime kogu oma lootuse tänuliku meelega Tema peale panna, aga ikkagi… kui palju on meie elus taolist, mis isegi seda kirkaimat rõõmu vähemalt mingil määral tumestab. Kuni muidugi tolle viimseni välja, mida prohvet Jesaja nimetab peenetundeliselt «looriks, mis looritab kõiki rahvaid» (Js 25:7-8)…

Kui mõtleme kõige tavalisemale sümboolikale, mille kohaselt põlev küünal tähistab elu, siis eks ole meiegi elu tihtipeale üpris mõrane. Ning kui kujutleme üsna pikka küünalt, mis on keskelt pooleks läinud – kuidas see kõigub ja ähvardab kohe uppi minna, kui murdunud pooled teineteise otsa paneme ja küünla püsti tõsta üritame –, siis kas ei ole seegi väga tabav pilt meie elust just niisugusena, nagu see sageli on? Taht peaaegu katkemas ning kes teab, kas üldse enam põlema lähebki…

Ja ometi, isegi vankudes ja kohe-kohe ümber kukkuda ähvardades – me elame siiski! On mingi jõud, mis meid püsti hoiab. Mis lubab meil olla rõõmsad ja kutsuda püha Pauluse kombel teisigi rõõmustama. Isegi siis, kui peaksime olema nagu tema ahelais.

On Keegi, kes meid kinnitab ja julgustab ükskõik, millistes katsumustes – igavene, ainus, tark Jumal, kellele olgu kirkus igavesti, nagu kirjutab püha apostel (Rm 16:25-27).

Püha evangelist Johannes kirjutab oma evangeeliumi esimeses peatükis sellest, kuidas kord Ristija Johannese juurde läkitatud preestrid, leviidid ja variserid esitasid talle palju küsimusi ja tahtsid teada, kes ta selline ikkagi on (Jh 1:19). Johannes ei andnud neile muud vastust, kui et ta on üksnes «hüüdja hääl kõrbes», mille ülesandeks on kutsuda inimesi Issandale teed valmistama (Jh 1:23), ning seejärel… vaikida. Just seda viimast kinnitas ta ka hiljem, öeldes endast ja Kristusest kõneldes: «Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.» (Jh 3:30)

Sellega suunas Johannes talle esitatud küsimuse tegelikult küsijatele tagasi, või veelgi enam: laiendas seda meile kõikidele. Selle küsimuse – «Kes sa siis oled?» – peame esitame igaüks ka iseendale.

Näiteks nii, nagu seisab nendes paaris psalmireas: «Kui ma näen Su taevast, Su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis Sa oled rajanud, siis mis on inimene, et Sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et Sa tema eest hoolitsed?»  (Ps 8:4-5) Või teises kohas: «Oh Issand! Mis on inimene, et Sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et Sa paned teda tähele?» (Ps 144:3) – ja sealsamas ka vastus: «Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.» (Ps 144:4)

Eks see ole ka vaga Iiobi küsimus: «Mis on inimene, et Sa pead teda suureks ja et Sa paned teda tähele, vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?» (Ii 7:17-18) Kas meile aga meeldib see vastus, mille Iiobi raamat neile küsimustele annab…

Inimene on nagu see katkine roosa advendiküünal meie kirikus – aga loodetavasti ta põleb siiski, loodetavasti ta elab siiski! Ning kui kõik neli advendiküünalt on süüdatud ja järjest lühemaks ja lühemaks põlenud, süttib ühel päeval veel üks, viies, valge, ning annab kõigile ja kõigele enda ümber hoopis uue sära ja kirkuse.

Meie roosat küünalt vist parandada ei saa. Aga inimese teeb inimeseks saanud Jumal täiesti uueks ja terveks. Nii, et kui me kord taas enda käest küsime: «Kes sa siis oled?», siis paistab meist vastusena lõpuks ometi Jumala enda nägu ja peegelpilt.

See on tõeline põhjus rõõmustamiseks – sest Issand on ligidal! See on rõõm, mis ei kao, ja elu, mis ei hävi. Tema on see, kelle vastuvõtmiseks peame Ristija kutsel valmis olema ja teed rajama, et Ta tuleks ja kastaks meid Püha Vaimuga. Tema, Jumala ja Inimese Poeg, kelles meiegi saame Jumala ja ka tõelisteks inimese-lasteks.

 
< Eelmine   Järgmine >