Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Advendiaja II pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 06 detsember 2014

«Otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.» (Lk 17:24)

 Üks mitmete autorite, muuhulgas ka Victor Hugo poolt jutustatud lugu kõneleb sellest, kuidas prantsuse astronoom Pierre-Simon de Laplace tutvustanud Napoleonile oma teooriat päikesesüsteemi tekkest ning vastanud keisri küsimusele, milline koht on selles teoorias Jumalal, järgmiselt: «Sire, seda hüpoteesi mul vaja ei ole.»

Väliselt midagi umbes samasugust on väitnud oma teoloogias käesoleva aasta 5. detsembril 80. sünnipäeva tähistanud saksa usuteadlane Eberhard Jüngel: Jumala olemasolu ei ole [maailma asjade seletamiseks] hädavajalik.

See aga ei tähenda sugugi, nagu oleks tunnustatud dogmaatikaprofessor jumalaeitaja – vastupidi, mõneti võib tunduda, et ta koguni üritab Jumalat «kaitsta», aga seda kindlasti mitte kahetsusväärselt sageli toimuval lapsikul ja pigem inimest ennast tema usulistes kahtlustes rahustada püüdval moel, vaid vägagi tõsiseltvõetavalt. Kuigi ka Jüngeliga võib kahtlemata vähemalt teatud punktides vaielda.

Jüngel «kaitseb» Jumalat (kuigi ta ise sellise väljendusega ilmselt ei nõustuks) sarnaselt Dietrich Bonhoefferile, kelle sõnul on Jumal midagi enamat kui «augutäide» inimliku teadmatuse, küündimatuse, eksistentsiaalse hirmu ja muu taolise lappimiseks. Jumalat ei ole vaja välja mõelda, justnagu me, Laplace’i tsiteerides, vajaksime Teda oma hüpoteeside toetuseks, vaid Jumal ON. Ja meie teame Temast – ning tunneme Teda sellena ja sellisena, nagu Ta on – seetõttu, et Ta on ennast meile ilmutanud ja tunda andnud. See tähendab muidugi kaheldamatult: Kristuses ja Kolmainuna.

Arutledes selle üle, mis teeb kristlikust usust justnimelt kristliku usu, vastab Eberhard Jüngel aga muuhulgas nõnda:

«Usk on suhe, vahekord, usaldusvahekord. Küll kindlasti mitte mingi suvaline x-suhe, ka mitte iga võimalik usaldusvahekord, vaid usaldusvahekord inimese ja … Jumala vahel. Aga kes või mis on Jumal?

Usk ütleb: minu usaldatav – see, keda ma võin igas olukorras usaldada, kelle peale ma võin kindel olla ka mitte ainult siis, kui ma olen kaotanud igasuguse lootuse, kui mind on hüljanud kogu maailm, vaid kui ma näin olevat Tema enda, Jumala enda poolt maha jäetud. Ka ja just nimelt siis. Jeesus palvetas, kui Ta surevana ristil rippus: «Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?» See oli usk. Sest siin kisendas üks inimene Jumala järele justnimelt oma Jumalast mahajäetuse keskelt. See ongi ju usaldus: et sa võid ka maha jäetuna kellegi peale kindel olla. Just seda, näib mulle, peaksime tänapäeval uuesti õppima. Sest meie ajal on täiesti erilisel määral küljes Jumalast mahajäetuse stigma. Seda paremini peaks tänapäeval saama väljendada seda, mis on usk: nimelt jumalatust maailmast ja Jumalast hüljatud inimelust kostev karje Jumala järele, karje, mis võib väljendada usaldust Jumala suhtes rohkem kui korrektseim usutunnistus. […]

Niisiis on see, et kristlik usk on põhjendatud usaldus Jumala suhtes, seotud Jeesuse surmakarjega. Paganlik väeülem nimetas nõnda surnud inimest Jumala Pojaks. See tähendab, et Jumal on Jeesuse surma sündmuses, niisiis seal, kus Jumalast mahajäetus saavutas oma kulminatsiooni, selle inimesega üheks saanud. Jumal on end Jeesuse, selle sureliku inimesega, identifitseerinud, et nõnda, ühtsuses selle surnuga, olla olemas kõigi surelike inimeste jaoks. Seetõttu teostub Jeesuse ristil inimkonna pääste. Sest see on pääste: et Jumal on olemas meie jaoks. Ristilöödud Jeesuses on Jumal meie jaoks olemas, ja nimelt alatiseks. […] Kristlik usk usub niisiis inimlikku Jumalat. Siinpoolne ja sealpoolne, immanentne ja transtsendentne, aeg ja igavik ei ole tema jaoks [teineteist välistavad] alternatiivid. Usk Jumala identsusse ristilöödud Kristusega tähendab pigem, et Jumal on oma jumalikkuses inimlik, et Ta on oma kauguses lähedane ning on end igaveses truuduses meie, inimestega, sidunud.»

Nagu öeldud, ei pruugi mitte kõik, mida Jüngel on kirjutanud, olla kooskõlas kiriku traditsioonilise õpetusega. Küll aga on ta ära tabanud midagi väga olulist: kristlik usk ei tähenda tõepoolest mitte ainult teatud tõekspidamisi ning kõige jumaliku autoriteedi poolt ilmutatu ja öeldu tõena võtmist ja sellele kuuletumist, vaid see on ka (või koguni eeskätt) usaldussuhe. Või ehk veelgi täpsemini väljendatuna: enese tingimusetu (aga mitte ilmtingimata «pime») usaldamine Jumala kätte. Ning Jumal teeb selle võimalikuks seeläbi, et Ta mitte ainult ei lähe Kristuses meie, inimeste pärast ja meie asemel meiega kaasa kuni lõpuni, kuni Jumalast mahajäetuse ja surmani, vaid ka seeläbi, et samamoodi, nagu Ta ootab meilt enda usaldamist Tema kätte, usaldab Ta ennast Jeesuses täielikult ja tingimusetult meie, inimeste kätte.

Seda mitte ainult Neitsi Maarja näol, kelle missiooniks on võtta Jumala igavene Sõna vastu oma üsasse ning Ta inimlapsena ilmale tuua – sündmus, mille tähistamiseks me taas kätte jõudnud advendiajal valmistume.

Jumal annab end Jeesuses inimeste kätte ka siis, kui Ta tervendades ja Taevariiki kuulutades ringi rändas ning kõikjal niisugusel määral Temalt abi otsivatest rahvahulkadest ümber piiratud oli, et Ta vahel lausa pidi mõnda üksildasse paika palvele pagema.

Kõige enam aga annab Jumal end Kristuses meie kätte muidugi siis, kui Ta võiks paluda Isalt enda käsutusse rohkem kui kaksteist leegioni ingleid (Mt 26:53), aga selle asemel Ta laseb end vahistada, teotada, piinata, süütuna surma mõista ja ristile surema naelutada.

Jeesus ütleb oma taastulekust kõneldes, et see ei saa jääda kellelegi märkamatuks – «otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise». Samamoodi ei tohiks jääda märkamatuks ka Tema esimene tulemine – ja eriti selles tulemises «lõpuni minemine» ristil. Paraku kuulub seegi Jumala täieliku eneseandmise juurde: ka sõnumi oma lõpuniminevast armastusest on Ta usaldanud inimeste kätte täpselt nii, et inimesed võivad sellega teha, mida heaks arvavad…

Need, kes on selle sõnumi ja Jumala armastuse Tema ilmutuse läbi tõeliselt ära tundnud ja omaks võtnud, ei saa teisiti kui ennast täielikus andumuses Tema kätte usaldada. Ja seeläbi on nad võitnud kõik – elu ja õndsuse, usu, lootuse ja armastuse, aja ja igaviku, tõelise inimlikkuse ja Jumala armu ammendamatud rikkused.

 
< Eelmine   Järgmine >