Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Santeri Marjokorpi: Armulaud usuelu keskmes
Autor: Santeri Marjokorpi   
kolmapäev, 03 detsember 2014

Sample ImageArmulauas kohtume me Kristusega materiaalse reaalsuse keskel. Selle arusaama vastand on teatud kristlik platonism, milles usu­asju peetakse eksisteerivaks üksnes vaimsel tasandil, ideede maailmas.

Platonismi järgi ei ole konkreetne ja materiaalne reaalsus mitte midagi, vaid tõeline reaalsus eksisteerib ideede maailmas. Risti­usule valjuhäälselt vastandunud Friedrich Nietzsche arvas omakorda, et kristlus on platonism massidele. Tema arvates keskendutakse kristluses liigselt vaimsele tegelikkusele, mida peetakse võrreldes materiaalse tegelikkusega esmaseks.

Kui sakramendid ja koos nendega konkreetne materiaalne tegelikkus unustatakse, on kristlusel oht platoniseeruda. Nietzsche elas pietistliku kristluse keskel, kus pilgud olid pööratud väliselt tegelikkuselt sisemisele vaimulikule elule. Sellepärast ta pigem samastas kristluse ja platonismi. Ometigi ei ole see veel kogu tõde.

Kristluse keskseks eelduseks on Jumala saamine inimeseks. Nagu ütles Paulus: Kristus loobus Jumala kujust ja võttis orja kuju, saades inimeste sarnaseks. Seega tegutses Jumal meie keskel ja selles materiaalses tegelikkuses. Jumalaga kohtumiseks ei ole vaja põgeneda vaimsesse ideede maailma, vaid see on täiesti võimalik selles tegelikkuses, milles me elame. Kristlastena ei pea me olema platonistid.

On selge, et kristlik elu peab koonduma sinna, kus on Kristus. Seega peab Kristus olema vaimuliku elu keskmes. Samas on armu­laud Kristus ise, Tema ihu ja veri. Armu­lauast kõneldes oleme seega vaimuliku elu keskmes.

Mündil on ka teine pool. Kui sakramentidest, s.t ristimisest ja armu­lauast kristliku elu keskmena loobutakse, jääb alles vaid tundmustel põhinev ideede maailm. Sakramentide unarusse jätmisel hakkavad usku ja selle sisu määrama tunded. Pean silmas seda, et inimene hakkab oma usus püsimisele kinnitust otsima mitte välistest sakramentidest, vaid enda usus püsimise kogemusest. See on tupik­tee, mis toob viimaks endaga probleemid või viib läbipõlemiseni.

Eelöeldu põhjal võib oikumeeniliselt tõdeda, et armu­laud on kristliku elu allikas ja eesmärk. Kristuse ligiolu ei kuulu mitte kahe tuhande aasta tagusesse aega, vaid Ta on füüsiliselt meie keskel. Jeesus tõotas: “Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” See Kristuse olemine meie keskel toimub eriti armu­laua sakramendis. Armulaud on saladus ehk müsteerium, milles kristlane astub tõelisse ühendusse Kristusega.

Keskaja ortodoksi teoloog Nikolaos Kabasilas kirjutab armu­lauast kaunilt: “Sest kuna meil ei olnud võimalik ülenduda ja saada osaliseks sellest, mis on Temal, tuleb Tema alla meie juurde ja saab osaliseks sellest, mis on meil. Nagu valatult kohandub Ta sellega, kelle Ta omaks on võtnud, et andes meile selle, mille Ta meilt on saanud, annab Ta meile iseennast. Saades osa Tema inimlikkuse ihust ja verest, saame võtta Jumala enese oma hingedesse – Jumala ihu ja vere ning Jumala hinge, mõistuse ja tahte – nõnda nagu ka kogu Tema inimlikkuse.” Kabasilas jätkab: “See on lõplik sakrament, sest sellest ei saa minna kaugemale ning sellele ei saa midagi lisada.”

Inimese pääsemine algab Jumala enese­andmisega maailmale. See enese­andmine jätkub armu­lauas, mida me vastu võtame. Kirik on koht, kus Jumal ja inimene kohtuvad pühas armu­lauas. Pühas leivas ja veinis kohtab inimene Kristust ennast. Kristus on leivas ja veinis, varjatuna nende väliste kujude alla. Kristust ei ole vaja otsida mujalt kui armu­lauast. Ta on meie keskel materiaalses reaalsuses.

Armulaud on sakramentaalne lepingu­märk, milles Jumal kingib ennast inimesele. Armu­laud kutsub meid võtma usus vastu Jumala pääste­tegusid meie jaoks. See on märgiks Kristuse surmas ja üles­tõusmises tehtud lepingust, mille Jumal on meiega teinud.

Püha armulaud on Jumala kõrgeim manifestatsioon Kristuses, sest selles on Kristuse ihu täius. Kristuse ihu söömises võtab kuju Kristuse ihu ehk kogudus. Seega muudab armu­laua­osadus pelgalt inimliku osaduse Kristuse kirikuks. Kristlik kogudus moodustub armu­laua­osaduse ümber. On võimatu ehitada kogudust ilma osaduseta Kristusega armulauas.

Ma igatsen armulaua-ärkamist! Platonismi asemel tuleks virguda mõistma armu­laua tähendust üha rohkem ja üha sügavamalt. Võib-olla annab Kristus ise meile armu­laua leivas ja veinis ärkamise. Just Tema juurest tuleb seda otsida.

Võib-olla pühitseksid preestrid armulauda pühendumusega siis, kui nad näevad selle tohutut tähendust. Võib-olla ehituks kogu koguduse tegevus siis armulaua ümber. Võib-olla näeks jumala­teenistuse liturgiast ja kiriku­hoone arhitektuurist ümbritsetud kogudus armu­lauast osa saades siis esma­joones Kristust, kes selles saladuses on meie keskel. Ja võib-olla taipaksime siis, millise aarde juurde me oleme tulnud, kui põlvitame armulaual.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
Järgmine >