Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Kristuse piiskop
Autor: Enn Auksmann   
kolmapäev, 26 november 2014

Järgnev on pandud kirja kirikukogu istungiks valmistudes eesmärgiga eeskätt iseenda jaoks läbi mõelda olulisim. Ehk on sellest midagi võtta ka teistel nüüd, mil peapiiskop on valitud, ja valitul endalgi.

Active ImageValimistele eelnenud ajal on mind vast kõige enam häirinud see, et avalikes aruteludes on liigselt keskendutud mitmesugustele organisatsioonilistele ja n-ö kirikupoliitilistele küsimustele, eeskätt peapiiskopi kui kirikujuhi (või nagu kiriku põhikiri tema ametipositsiooni samuti väljendab: konsistooriumi presidendi) valimisele. Samal ajal näidakse olevat täielikult unustanud, et eeskätt valitakse ja hiljem ka seatakse keegi piiskopi ametisse. Isegi peapiiskopist kui karjasest kõneldes on seda mõistetud eeskätt karja juhtimise, mitte aga toitmise ja hoidmise tähenduses.

Jah, piiskop – meie juhul peapiiskop – on kohaliku kiriku juht, aga mitte niivõrd organisatsioonilises mõttes, kuivõrd Kristuse ikoonina.

Kirik on Jumala rahvas, kes kutsutakse kokku ning kes koguneb ja konstitueerub Kristuse Ihuna eeskätt ja täiuslikemal kujul Euharistias – vähemalt vanakirikliku arusaama järgi. Seepärast on piiskopi olulisimaks rolliks olla Kiriku – Kristuse koguduse – eestseisjaks armulaua pühitsemisel ning sellest tulenevalt kõigi teiste sakramentide ja vaimulike talituste juures.

Sõna «piiskop» pärineb kreeka keelest ja tähendab ülevaatajat –  antiikühiskonnas nimetati nõnda orja, kelle ülesandeks oli jälgida, et kõik majapidamises toimuv teeniks peremehe huve. Seega oli ta isanda täievoliline esindaja teiste kodakondsete jaoks ning tema autoriteeti tuli suhtuda nagu peremehe enda omasse; muidugi eeldas see ka temalt eneselt kuulekust ja lojaalsust oma isandale. Niisiis peab meie kiriku peapiiskop olema eeskätt mitte inimeste, vaid Kristuse piiskop.

Olles Kristuse ikooniks ja Euharistias koguneva jumalarahva eestseisjaks on piiskop ka kiriku ühtsuse kehastus ja tagaja. Aga sedagi mitte organisatsioonilises ja inimlikus mõttes, vaid lähtudes sellest, millel rajaneb ja milles seisneb Kiriku tõeline ühtsus. Püha Pauluse järgi on selleks aluseks, millel me rajaneme, üks ja ühine lootus, milleks oleme kutsutud ja mille meile annab Jumal oma Vaimu läbi, üksainus Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees (Ef 4:1-6).

Kristus ise palub Ülempreesterlikus palves, et Tema jüngrid võiksid olla üks (Jh 17:11). Siin on oluline panna tähele kahte asja.

Esiteks seda, et Jeesuse sõnades on selles kohas kasutatud oleviku vormi: see palve ei ole suunatud mingisse kaugesse või koguni kättesaamatusse tulevikku, nagu seda sageli tõlgendatakse, vaid kiriku (viimselt muidugi kogu kristlaskonna) ühtsus peaks Kristuse tahtel olema reaalsus juba praegu.

Ning teiseks – ja see on veelgi tähtsam: see ühtsus peab olema nagu Isa ja Poja ühtsus, s.t täiuslik. See ei ole mingi moodne unity in diversity, vaid tõeline olemusühtsus, milles üksikuid eristab üksteisest ainult omavaheline suhe. Eristab, aga ei eralda, kuna selleks suhteks on armastus.

Niisiis peab piiskop olema Kristuse kehastuseks. Aga mitte Kristuse kui mingi abstraktse idee, vaid kui meie eest kannatanud ja risti löödud Jumala Poja kehastuseks.

Sageli tuuakse kristliku sõnumi hea edastamise näitena esile apostel Pauluse jutlus Ateenas (Ap 17:16-34). Püha Paulus ise seda ilmselt nii ei näe, kuna tema jaoks tähendas see pea totaalset läbikukkumist, millest õppinuna ta kirjutas hiljem Korintose kogudusele: «Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja Temast kui ristilöödust.» (1Kr 2:1-2)

Kui nüüd seoses peapiiskopi valimisega on palju kõneldud muutuste vajadusest kirikus, siis tahan tuua esile kaks asja.

Esiteks: rahulolematusest ja progressiusust sündinud ja kantud revolutsioonid toovad kaasa vaid hävingut, neelates mitte ainult Saturni kombel viimaks alla ka omaenda lapsed (Pierre Vergniaud’d tsiteerides), vaid koguni oma isad. Mulle meenub üks Los Angeleses asuv George Washingtoni ausammas, mida hiljuti nägin: sellel on piltlikult kujutatud ka Revolutsiooni – ahastava näo ja süüdlasliku pilguga, löödud poosis istumas, verine pistoda käes… Ei, need ei ole mitte need muutused, mille poole peaksime püüdlema.

Kui mõistame oodatavate muudatuste all seda, et oleksime kirikuna ja igaüks isiklikult valmis veelgi enam andma tunnistust Kristusest – ja justnimelt Temast kui Ristilöödust, meie ainsast Lunastajast –, siis sellist muutust toetan igati. Kui aga mõistaksime selle all taolist pöördumist inimeste või ühiskonna poole, mis tähendaks samaaegselt ka selja pööramist Kiriku autentsele traditsioonile ja Pühakirjale – nagu nendes kirikutes, mida progressiusulised meile eeskujuks toovad –, siis see tähendaks selja pööramist ka Kristusele ja Tema salgamist.

Meie kuulutus peab jätkuvalt olema kuulutus ristilöödud Kristusest, ja see tähendab ka inimeste kutsumist tõsisele patutundmisele, sügavale kahetsusele ja meeleparandusele ning kõigest jumalavastasest lahti ütlemist ja -laskmist, et järgneda üksnes Kristusele. Kõige muu pühkmeiks pidamist Tema pärast (Fl 3:8), et ei elaks enam meie, vaid Kristus meis (Gl 2:20).

Piiskopi ülesanne on hoida inimeste silme ees tõelist Kristuse kuju ja ka omaenda elueeskujuga näidata, mida tähendab Tema järgimine – eeskätt Tema järel oma risti kandmisena.

Läänekiriku vagaduselu tunneb sellist ilusat vana tava: õhtupalvet üteldes mitte ainult põlvili heita, vaid seda tehes ka oma käed risti kombel laiali sirutada. See tähistab nii Kristuse risti embamist kui ka iseenda koos Kristusega ristile asetamist ja Tema risti enda peale võtmist.

Vajame sellist piiskoppi – ja peapiiskoppi –, kes on valmis just selleks. Kes on valmis iga päeva alustades ütlema: «Üksnes Kristus! Ka täna – ei midagi minust endast, vaid ainult Kristus!»

Nagu kord, kui Aquino Thomas külastas püha Bonaventurat. Aquino Thomas palus, et Bonaventura näitaks talle oma raamatukogu, kust ta on ammutanud kõik oma imelise tarkuse. Vastuseks viis püha Bonaventura püha Thomase Ristilöödu kuju ette.

 
< Eelmine   Järgmine >