Mõnedel meedias avaldatud hinnangutel peab EELK kiriku­kogu uut pea­piiskoppi valides valima tuleviku ja mineviku vahel. Kas tahetakse jääda moskvaliku maailma­vaate ja ugandaliku poliitikaga obskuran­tistlikuks kirikuks või muutuda liberaalsemaks, avatumaks ja sildu ehitavaks kirikuks?

Nimelt seab ajaleht Postimees (24.11) juht­kirjas Eesti otsib peapiiskoppi EELK valiku ette: kas minnakse kaasa ühis­konna liberaliseerumisega või tahetakse jääda konservatiivsuse kantsiks.

„Üks küsimus on, kas EELK ees­otsas oma tulevase pea­piiskopiga tuleb kaasa Eesti ühis­konna liberaliseerumisega, avatumaks muutumisega ning annab sellesse oma panuse või püüab jääda sotsiaalse konservatiivsuse kantsiks. [---] Ühelt poolt on see kiriku kui ühe oma teed otsiva organisatsiooni enda küsimus, mille saab lihtsustada tasemele: kellele tahetakse meeldida; milliseid gruppe tahetakse oma tegevusse kaasata, keda kõrvale jätta. Teisalt on neil valikutel siiski mingi mõju kogu meie vaimse ruumi suundumustele. Kas kuulutatakse sallivust ja õhutatakse seda ka oma liikmes­konnas või kaldutakse pigem üle­jäänud ühis­konnaga pragama? Kas suurendatakse tekkinud ja tekkida võivaid väärtus­lõhesid või ehitatakse sildu inimeste ja nende vaadete vahele. Kas kuulatakse teisiti arvajaid või põrutatakse neile kantslist: teil ei ole õigus!“ kirjutab Postimees.

Teoloog Alar Laats (EELK) näeb Postimehes avaldatud artiklis Peapiiskop minevikust või tulevikust? (ilmus paberlehes 24.11) pea­piiskopi valimist valiku tegemisena kas tuleviku või mineviku vahel. „Noorema ja harituma põlv­konna jaoks on EELK kuvand üsna eba­meeldiv – väike obskurantistlik moskvaliku maailma­vaate ja ugandaliku poliitikaga kirik. [---] Sügaval nõukogude ajal oli kirik tunduvalt tolerantsem,“ kirjutab Laats ja lõpetab oma artikli nii: „Kumma grupi hulgast ülem­karjane valitakse, näitab lähi­tulevik. Valik viitab ka sellele, kuhu poole vaatab kiriku­liikmete enamik – kas minevikku või tulevikku.“

Kes aga võiksid olla luteri kirikut minevikku sikutavad ja kes tulevikku juhtivad kandidaadid? Anneli Ammas informeerib lugejaid artiklis EELK peapiiskopi valimiste eel pole selget eeliskandidaati (Posti­mehe paber­lehes 24.11): „Väga üldiselt jagatakse kiriku­ring­kondades kandidaate konservatiivseteks ja liberaalseteks. Esimestena nähakse [Urmas] Viilmad ja loobunud [Joel] Luhametsa, liberaalsema suuna esindajatena üle­jäänuid.“ (Üle­jäänud on: Tiit Salumäe, Ove Sander ja Marko Tiitus.)

Üllatavalt on Eesti Päevaleht (24.11) avaldanud aja­kirjanik Toivo Tänavsuu (kes on usu­tunnistuselt baptist) arvamus­loo Uuel kirikujuhil peab olema sirge selg, kus leitakse, et uus pea­piiskop ei tohiks „järgida Põhjala luteri kirikute liberalismi­voole, purjetades nii Jumala sõnast eemale.“

„Räägitakse, et kirik peaks olema kuidagi avatum või populaarsem. Aga kõikide kirikute uksed on püha­päeviti pärani lahti! Parim, mida uus pea­piiskop teha saab, et kogudused taas rahvaga täituksid, on jääda kindlalt nn originaalse jumala­sõna juurde,“ kirjutab Tänavsuu.