Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Ethelbert Stauffer: Antikristuse täielik ilmumine
Autor: Ethelbert Stauffer   
pühapäev, 23 november 2014

IraaActive Imageni eshatoloogia arvestab lootus­rikka optimismiga, et deemonlik vägi väheneb aega­mööda, kuni lõpuks aegade lõpul kõrvaldatakse kurjuse viimne jääk. Piibli autorid mõtlevad realistlikumalt, pessimistlikumalt. Jumala­vaenulik liikumine, mis läbib kõiksus­lugu ürg­langemisest peale, ei kahane, vaid kasvab. Kristuse sündmusega pole sellest jagu saadud, vaid see on veelgi intensiivistunud (Pr 21; 26; 46). Juba nüüd tegutseb seadusetuse müsteerium (2Ts 2:7; 1Jh 2:18jj; Barn 4:3). Kuid hari­punkti saavutab deemonlik vastand­liikumine lõpu­ajal (Tn 8:23; Mt 24:12; Did 16:4). Selle liikumise lõpu­ajaliseks kandjaks saab olema Antikristus. Kuidas võitleb Antikristus Jumala ürituse ja Jumala rahva vastu? Ta kasutab kahte relva, mida nimetatakse vägi­vallaks ja valeks.

Antikristus on võimsaim maailmavalitseja ajaloos. Temasse on koondatud kogu poliitiline vägi­vald (Tn 7:23; 8:5jj.23; Did 16:4; Barn 4:5). Siin on ta deemonlikult potentseeritud. Tema deemonlikku olemust reedab ta loodu­vaenulik iseloom. Viimased kantsid, mis Looja rajas kaose vägede vastu, langevad kokku Antikristuse peale­tungil. Langeb ka korraldav riigi­võim (Pr 17). Civitas Antichristi levitab enda ümber hirmu ja hävitus­tööd (Tn 7:7jj; 12:1; Mk 13:5jj; 2Ts 2:7; Did 16:4). Nõnda nagu Naatsareti Jeesuse päevil ühis­rindes tema vastu said sõpradeks Heroodes ja Pilatus, variserid ja saduserid (Pr 28), nõnda ühineb Antikristuse päevil ecclesia vastu kõik, mis kannab maailma nime (Tn 7:21.25jj; 11:33; Mt 16:18; cf Od Sal 24:5jj). Peale­kaebamine, taganemine, reetmine levivad viimsel katsumis­ajal kiriku­rahva seas (Tn 11:30; Mk 13:9jj; Mt 24:12; 2Ts 2:3; Did 16:5). Kas ka kirik langeb? Põrgu väravad ei saa tema üle võimust (Mt 16:18)! – Ent ohtlikum brutaalsest vägivallast on vale­vaim, millega vastane ähvardab neid, kes jäävad truuks Kristusele (Pr 13:41). Antikristus on „maailma petis“, ta viib paha­aimamatud eksiteele oma ilmumise petliku säraga (Did 16:4). Ta ahvatleb neid sõnade ja ime­tegudega (Mk 13:22; 2Ts 2:9j; Ap El 32j). Vale­messiased on tema eel­käijad, vale­prohvetid ja väär­teoloogid kuuluvad tema saatjas­konda.

Suur võim ja palju kavalust – need mõlemad süsteemiks ühinenud Antikristuse võitlus­vahendid tulevad nähtavale Ilm 13jj. Antikristus on eshatoloogiline maailma­valitseja, kes võtab enda teenistusse vale­vaimu! Nõnda nagu traditsioonilises taga­kiusamis­poleemikas võrreldakse Jumala vaenlasi kiskjate loomadega, nii ilmub Antikristus siin mitme­pealise koletisena. Tema sünni­koht on kaose mere­sügavus. Saatan ise, keda nähakse põrgu­lohe kujul, annab tema kätte valitsus­võimu (Ilm 13:1–10). Antikristus kuulutab välja Civitas Diaboli mobilisatsiooni (Ilm 16:14), ta juhatab kogunenud väe­hulkade paraadi (Ilm 16:16), ta formeerib poliitilise ühis­rinde. Maa elanikud on üks­meelsed, kuna nad kõik on ühel meelel Antikristusega. Tema tahet nad viivad ellu ning annavad võimu ja riigi Metsalisele (Ilm 17:12j.17). Issanda ingel paneb ära­valituile Kristuse pitseri (Pr 36). Kuid vale­prohvet püüdleb selle poole, et kogu maailm märgistaks end Antikristuse märgiga (Ilm 13:6; 14:9). Kes seda sigillum’it ei kanna, see ei tohi Antikristuse riigis osta ega müüa. Sõjaline, poliitiline ja majanduslik ühte­liitmine jõuab lõpule religioosses ühis­rindes – Civitas Dei universaalse missiooni kuratlikus vastandis (cf Mk 13:10). Religioosne ühis­rinne on vale­prohveti saavutus, kes näeb välja nagu Tall, ent räägib lohe kombel (Ilm 13:11–18; cf 16:13; 19:20; 20:10). Tema on Antikristuse religiooni­poliitiline heerold ja ta võidab austajaid eksitavate ime­tegude läbi. Tema lemmik­teemaks on loomu­vastane Suure Reede sõnum Antikristuse surma­haavast ning selle ime­pärasest tervenemisest (Ilm 13:12). Nagu laastav katk raevutseb kiriku­rahva hulgas ära­langemine (Ilm 13:8jj). Kuid kes on märgistatud nähtamatu päästmis­pitseriga, neid ei lase Issand ära võtta (Ilm 14:1jj; Ephr Gr III 143 A Assem).

Miks Antikristus tülitab jumala­rahvast? Ta tahab maailmast kaotada Jumala ülistamist. Miks ta võitleb Jumala austamise vastu? Kuna ta soovib oma­enese isiku kultust! Ammust ajast on üksikud võimu­kandjad või ime­tegijad lasknud austada oma jumalikku olemust (Js 47;7j; Tn 4:30; 6:8; Jdt 6:2; Ap 8:9j; 12:21j; cf 14:11; 26:6). Antikristus ületab neid kõiki. Tema „Mina“-proklamatsioonides saavutab inimliku enese­apoteoosi ajalugu deemonliku kõrg­punkti (cf Mk 13:6.14.22). Ta ütleb ise enese kohta, et ta on jumal (2Ts 2:4). Ta teatab: „Mina olen salvitu“ (Ap El 31, 40). „Mina olen jumal, enne mind polnud kedagi“ (Asc Js 4:6). Kristus tuli Isa nimel ja maailm ei võtnud teda vastu. Antikristus tuleb ise­enda nimel ja ta võetakse omaks (Jh 5:43; siia juurde Iren 5:25,4). Teda imetletakse ja kummardatakse (Ilm 13:12jj). „Kes on metsalise sarnane?“ (Ilm 13:4). „See on jumal ja peale tema ei ole ühtki teist“.

Antikristus on kreatuurliku eneseülendamise lõpule­viidud ilmutus. Deemonlik enese­paljastamine viib liialduste kaudu kohtu­mõistmisele enese üle, mis on ajalooliselt paratamatu. Loodu­vaenulikud jõud, mis vastane liikuma pani, pöörduvad lõpuks tema enese vastu: vastastikune tapmine, nälg, maa­värisemised ja maailma­mõõtmelised katastroofid on vaid Civitas Diaboli eshatoloogilise enese­hävitamise eri­vormid (A Hen 80:2jj; Mk 13:7; Ilm 16:16). Vale lõpp on ümber­lükkamine iseeneses, kuratlike pettuste lõpp – petetute pettumine. Kui linnud langevad surnult taevast ja mered kuivavad, siis hakkavad patused hädaldama: „Mida sa tegid meile, sa seadusetuse poeg… Häda meile, et kuulasime sind. Vaata, nüüd oleme suures viletsuses ja kitsikuses!“ Antikristus ise ütleb: „Häda mulle… Nüüd hukkun ühes teiega“ (Ap El 40).

Kriis on täielik. Selle aiooni surnu­matja Antikristus on ilmunud ja lõpule viinud oma töö. Kõiksus­lugu on jõudnud surnud punkti. Nüüd on saabunud Inimese Poja tund.

 

Katkend teosest: E. Stauffer, Uue Testamendi teoloogia, lk 190–192 (käsikiri)

 
Järgmine >