Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Igavikupühapäev
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 22 november 2014

Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes Temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges. (1Kr 15:28)

Sample ImageMida tähendab, kui püha Paulus ütleb, et Jumal on kõik alistanud oma Poja jalge alla? Kas see on võrreldav orjastamisega? Või koguni mingi hirmu­valitsusega?

Aga seesama apostel kinnitab ju, et me ei ole saanud orja­põlve vaimu, et peaksime jälle kartma, vaid lapse­põlve Vaimu, kelles me hüüame Jumalat oma hellaks ja armastavaks Isaks (Rm 8:15)?

Alistamine ei olegi vist siinkohal päris õige sõna. Jah, see, millest püha Paulus kõneleb, tähendab küll kõige allutamist Jumala tahtele, aga selle sisuliseks mõtteks on, et maailma asjad seatakse jälle õigesse korda.

Kord – võime seda nimetada ka jumalikuks loomis­korraks – on rikutud, just nii, nagu Paulus kirjeldab seda näiteks Rooma kirja alguses. Peamiselt seisneb see apostli sõnul selles, et "Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud Teda kui Jumalat" (Rm 1:21), ning sellest tulenevalt ei ole inimesed ka Jumala tahtele vastavalt käitunud, vaid on teinud pattu ja lubanud patu läbi siia maailma ka surma.

Kui nüüd Jumal on kõik alistanud oma Poja jalge alla, siis tähendab see, et "vana on möödunud" (2Kr 5:17) ning Jumal on oma loodu taastanud – veelgi imelisemana kui see oli alguses, nagu ütleb Kirik oma liturgias.

Milles see seisneb? Kui vastuhakk jumalikule loomis­korrale saab alguse sellest ja seisnebki pea­asjalikult selles, et inimesed ei tunnista, teeni ega kummarda Jumalat Jumalana, siis peab selle korra taastamine algama täiuslikust kuulekusest. Just nõnda mõistavad ja väljendavad seda nii Kristus ise kui Tema apostlid: "Minu roog on see, et ma teen Tema tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan (s.t viin täide) Tema töö." (Jh 4:4; vrd Jh 19:30) – "Olles küll Poeg, õppis Ta kuulekust selle läbi, mida Ta kannatas. Ja kui Ta oli saanud [kuulekuses] täiuslikuks, sai Ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on Talle kuulekad." (Hb 5:8–9) – "Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi risti­surmani. Seepärast on Jumal tõstnud Ta kõrgemaks kõrgest." (Fl 2:8–9)

Kuna Pühakiri seostab Kristuse kuulekuse otseselt Tema kannatuste ja surmaga, on oluline mõista, milline tähendus on selles kontekstis justnimelt Tema lunastaval risti­ohvril. Mis on üleüldse ohvri tähendus?

Pühakiri näitab meile, et see väljendab eeskätt inimese ära­tundmist oma vääritusest Jumala ees: mõelda vaid, kes ja milline olen mina ning kes ja milline on Jumal, mida kõike Ta on mulle nii üli­külluslikult kinkinud ja milline on enamasti minu vastus ja "tänu" Temale… On üsna loomulik reaktsioon sellele, et inimene võtab midagi, mis Ta on Jumala käest saanud – näiteks mõne looma või põlluvilja – ja hävitab selle. See ei ole midagi, millega me saaksime Jumalat ära osta – midagi, mida me saaksime Jumalale "anda". Jumal ei vaja mitte midagi – ja just enda väärituse tundmine panebki inimese enesele ütlema, et järelikult ei tohi seda olla ka minul. Just nii­sugusena omandab ohver ka teatava lepitusliku iseloomu ning see on ka põhjuseks, miks Jumalale tohtis tuua üksnes veatuid ja valitud ohvreid.

On selge, et tegelikult ei suuda ükski taoline ohver teha inimest Jumala vääriliseks ega Temaga lepitada. Seda enam, et suutmatuse tõttu loobuda patust ei suudeta ühegi inimliku ohvri läbi kõrvaldada ka meie Jumalast lahus­oleku peamist põhjust – meie sõna­kuulmatust.

Seda suudab teha ainult täiuslik ja ka täiuslikult kuulekas inimene – see, kes on ühtaegu nii Jumala kui Inimese Poeg. Just Temale peame eeskätt mõtlema, kui loeme kaheksandat psalmi, mida ka püha Paulus tsiteerib: "Sa tegid Ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid Teda au ja austusega. Sa seadsid Ta valitsema oma kätetööd; kõik Sa panid Tema jalge alla." (Ps 8:6-7; vrd 1Kr 15:27).

Siin tuleb esile ka pühima Kolmainsuse teise isiku saladus: tõelise Jumalana on Ta Isaga võrdne, inimesena aga "pisut alam Jumalast". Nii õpetab Kirik ka Athanasiuse usu­tunnistuses: "Isaga võrdne jumalikkuses, Isast väiksem inim­loomuses."

Kuna jumaliku loomiskorra on segi paisanud inimene oma isekuse ja sõna­kuulmatusega, siis saab selle taastada ainult läbi lõpuni mineva iseendast loobumise ja kuulekuse. Peapiiskop Fulton Sheen on öelnud, et Kristus, kes lubas, et kui Ta maa pealt ülendatakse, siis Ta tõmbab kõik enese juurde (Jh 12:32), täitis oma tõotuse seeläbi, et kõigest enesele kuuluvast loobudes on Ta saanud kõigile kõigeks (vrd 1Kr 9:22, kus püha Paulus kõneleb enda kui apostli kutsumusest just selleks­samaks), ja just seeläbi ka teeks, mida mööda igaühel on võimalik pääseda Isa juurde (vrd Jh 14:6).

Selle enesest täielikult loobumise (ja just seeläbi ka oma tahte täielikult Isa tahtele allutamise) väliseks märgiks oli Kristuse riiete jagamine rooma sõdurite poolt, aga kõige enam muidugi Tema surm ristil, Tema enese­andmine, Tema "hinge tühjendamine kuni surmani" (vrd Js 53:12). Seesmiselt aga oli selleks midagi õigupoolest kujuteldamatut, mis seisnes meie, inimeste pärast enda peale võetud Jumalast hüljatuse kogemises: "Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid!" (Mt 27:46; Mk 15:34)

Ei ole võimalik, et Jumal, meie Isa, kes on oma ainu­sündinud Pojas meie pärast nii kaugele läinud, tahaks meid "alistada" ja meie üle türannina meele­vallatseda. See, et Ta ootab meilt kuulekust, ei tähenda, et peaksime elama orjadena, vaid et saaksime Jumala lastena täielikult Tema isetu armastuse osalisteks. Just selles seisneb ka jumalik loomis­kord, mille Ta on Kristuses algsest veelgi imelisemalt uuendanud – selles, et "Jumal oleks kõik kõiges" (1Kr 15:28)

Ainult see, kui elame jumaliku armastuse kuulekuses, võib tuua Jumalale väärilist austust ja tänu. Kristus on ennast meie eest ohverdades teinud seda asendavalt kogu inim­konna eest. Millal ja millega oleme valmis Talle vastama?

 
< Eelmine   Järgmine >