Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Arne Hiob: Harald Põld ja konfessionaalne luterlus
Autor: Arne Hiob   
pühapäev, 16 november 2014

Lühiülevaade Harald Põllu taustast, elust ja tööst

Sample ImageKahtlemata kuulub eesti vaimulik, teoloog ja piibli­tõlkija Harald Põld, kelle 140. sünni­aasta­päeva 16. novembril 2014 tähistame, meie ajaloo veendunumate luterlaste hulka. Tema raamat „Luterluse alustest ja tunnustest“ (1936) on alla­kirjutanu arvates parim eesti­keelne originaal­teos, mis kirjeldab luterlust sisuliselt ja spirituaalselt. Pole avastanud ka paremat luterliku identiteedi kirjeldajat eesti keeles kui Põllu teos. Pole kohanud veendunumat luterlast kui selle autor. See on tabav ja klaar­selge kirjeldus, mille ta annab luterlusest.

Ei tasu lasta end häirida Põllu konservatiivsetest vaadetest. Ühte oskavad konservatiivid teistest paremini – esitada seda, mille küljes ripub nende süda. Põld võtab piiblit tähttähelt, mis on meile harjumatu, ent teisalt – kui vältida meie kahtlustavate küsimuste lisa­­koormat ja kuulata piiblit otse, tuleb ka selgemini esile ilmutust vahendava raamatu eksistentsiaalne sisu. Ei tasu ka lasta end häirida Põllu tõsistest hoiatustest kristlike dogmade mitte­uskujaile. Traditsiooniliselt pole dogmad inimlik tarkus, vaid Jumala Vaimu abil väljendatud tõed ja toed, mis hoolitse­vad armulikult meie elu õige suuna eest.

Vaimne atmosfäär, millest pärineb Harald Põld, on nn uus­luterlus. See oli saksa luterlikus kirikus XIX sajandi algupoole kerkinud teoloogiline vool, mis soovis pärast valgustus­järgset ratsionalismi (Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdu) jälle tugevamalt toetuda luterliku kiriku traditsioonilistele usualustele – Piiblile, vana­kiriklikele usutunnistustele (Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus) ning luterlikele usutunnistus­kirjadele, mis koondati 1580. aastal Konkordia­raamatusse.

Uusluterluse põhimõtted levisid otsekohe ka Skandinaavias, Baltimaadel ja USA-s, kus eriti Missouri Sinodi luterlik kirik on olnud nendega seotud. Tartu ülikooli usuteadus­konnas valitses uusluterlik hoiak enam-vähem Eesti Vabariigi tulekuni, mistõttu kõik meie varasemad luterlikud vaimulikud on olnud sellest puudutatud või sellega tuttavad.

Uusluterlus soovis mõneti olla ka nn luterliku ortodoksia uus­väljaandeks – luterliku ortodoksia (vahel nimetatud ka vana­­protestantluse või protestantliku ortodoksia) ajastu (Konkordia­­vormelist 1580 kuni vennaste­koguduseni XVII sajandi algul) kattub Eestis umb­kaudu Rootsi ajaga. Kogu uusluterlus kujutab endast teadlikult konfessionaalset luterlust (milles leidub aga ka XVIII sajandil levinud pietistlikke mõjusid), mille nimekaimaks esindajaks oli Tartu ülikoolis Theodosius Harnack (1816–1889), kelle õpilaste õpilased olid ka eesti pastorid. Teiseks tuntud ni­meks on Christoph Ernst Luthardt, kes küll ei tegutsenud Eestis, ent kelle uus­luterlikust vaimust kantud dogmaatika­kompendium oli laialt­levinud õpikuks.

XX sajandil seondus konfessionaalne uusluterlik vool ka nn Lutheri-renessansiga, mis toetus Lutheri teaduslikule uurimisele ja isiklikule teoloogiale – sellal kui uus­luterlus rõhutas rohkem luterlikke usutunnistus­kirju (Schmidt 1962: 1558-1562). Eestis jätkasid seda traditsiooni Harald Põllu poeg Hillar, nende kol­leeg Albert Soosaar ning osalt mõlemad Jaan Kiivitid, kellest noorem andis Põllu „Luterluse alustest ja tunnustest“ eksamiks õppida ka alla­kirjutanule. Kui viimane teose 2002. aastal veel kord läbi luges, jõudis talle Põllu sõnum lõpuks kohale.

Harald Wilhelm Põld sündis 16. novembril 1874 Viru-Ni­gulas kooli­õpetaja pojana, kasvas aga üles Jõhvi kihelkonnas, kus ta isa jätkas tööd õpetajana. Pärast gümnaasiumi lõpetamist Narvas, õppis ta 1896–1903 Tartu ülikoolis usuteadust, mille lõpeta­mise järel sooritas kiriku­õpetaja proovi­aasta õp Rudolf Kallase juures Peterburis. Põld ordineeriti 18. augustil 1905 ja asus tööle kiriku­õpetajana Kosel, kus töötas 1906–1928. Peale selle oli ta 1920–1928 Ida-Harju praostiks ja 1923–1925 EELK konsistoo­riumi assessoriks. Ta abiellus 1907. a Selma Kirseliga. Perre sündis viis last: Eerik Peeter, Hillar Hans, Silvia Marga­rete, Henno Ha­rald ja Nathan Benjamin (Naan).

Harald Põld oli – nagu tema noorem vend, Eesti haridus- ja riigitegelane Peeter Põld, kes õppis samuti alguses usuteadust – ka teoloogiast avaramate vaimsete huvidega. Juba üliõpilasena osales ta aktiivselt Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuses ja tegeles keele­teadusega. Kirikuõpetajana jätkas ta keele­arendamise tööd, avaldas artikleid ja eesti keele grammatikaid (Veem 1988:438; vt ka siit).

Usulise kirjanduse alal tõlkis ta 1908. aastal Fr. Oehningeri „Ristikoguduse ajaloo“, toimetas trükki K. J. Masingu piibli­lugude esimese osa. Usupuhastuse 400. aasta­päevaks kirjutas ta brošüüri „Usuisa mälestuseks: peatükk dr. M. Lutheri sisemisest arenemisest“ (1917). Kogumikku: „Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924“ kirjutas ta peatüki: „Mida tõi Luther uut usu alal?“ Isepäise tõlkijana paistis ta silma tegelemisel 1930ndatel eesti­ piibli­tõlkega (Paul 1999: 620jj, 629–686).

Kirikutegelasena hakkas Põld laiemalt silma paistma Eesti iseseisvuse perioodil. Tema eest­vedamisel asutati 1919. a Eesti Misjoni Selts, mille esimeheks ta jäi kuni surmani. 1920 asutas ta nädala­lehe „Meie Kirik“, mis ilmus kuni 1931 ja asendus siis kuni 1939 ilmunud ajakirjaga „Meie Mis­jon.” Põld oli mõlema lehe, mis olid ühtlasi misjoni­seltsi hääle­kandjaks, toimetajaks ja peamiseks autoriks. Avaldas artikleid vaidlus­küsimustes usu- ja kiriku­korralduse teemal. Rõhutas väsimatult kristliku misjoni vajadust Jumala antud ülesandena. 1928–1939 oli Põld ka Eesti Misjoni Seltsi välis­misjoni juhataja.

Põllu konservatiivne teoloogiline hoiak kasvas seda enam, mida rohkem tõusis liberaalne vool mõjule kiriklikus elus. 1922. a kirikupäeval ründas ta koos poole­hoidjatega EELK põhikirja pandud lisandust, et piiblit ja luter­likke usutunnistus­kirju tuleb mõisteta „protestan­tismi vaimule vastavas mõttes“ – mõeldud oli nimelt liberaal-teoloogilist uus­protestantismi vaimu. Selle nn protestantliku saba vastu võitles Põld oma ajakirjades, kiriku­­päevadel ja usuteadlaste konverentsidel, kuni mainitud lisandus – pärast tuliseid vaidlusi – viimaks 1925 kiriku­päeval suure häälte­­enamusega kiriku põhikirjast kustutati.

Vastupidiselt tsentralistlikele püüetele EELKs, mis viisid 1934 kõrg­kiriklikuma põhikirja tekkeni, toetas Harald Põld nn madalkirikut. Ta pooldas ka täieliku vaba­kiriku ideed, algatades 1926 selle loomiseks Vaba Sinodi. „Kes tõelist kirikut armastab, see teab, et vaba­kiriklik korraldus on kristlikule kirikule kõige kohasem ja soodsam korraldus, sest see vastab kõige enam pii­belliku kogu­duse ehk kiriku aatele“ (1925/1: 187).

Piiskoplik struktuur ei olnud Põllu sõnul kirikule vältimatu: „Luterlik kirik saab ise otsustada, kas ta piiskopi all tahab olla või mitte. Igatahes aga ei ole piiskopi­ameti käes ei õpe­tuse val­vet ega karis­tamise õigust, vaid ta on ainult kiriku eest­seisuse esi­mees ja selle ülem töö­tegija“ (1925/2: 269j). Siiski hoolis ta rahvakirikust: „Kirik on ikkagi kogu rahva südame­tunnistus ja kui südame­tunnistus on vale­teedele sattu­nud, läheb kogu rahvas edasi valeteed“ (1926/3: 66; vrd Vihuri 2004).

Luterliku vaimulikuna hindas Põld väga kõrgelt teoloogilist haridust, viidates Jeesuse misjoni­käsule, kus nõutakse ka õpeta­mist (Mt 28:20). Ent kuna ülikooli­teoloogia kaldus viimastel sajanditel ühe rohkem liberaalse (uus­protestantliku) mõtte­viisi poole, mille mõju kasvas ka ülikooli­haridusega kiriku vaimulik­­konnas, siis kritiseeris Põld ka Tartu Ülikooli usuteadus­konda ja soovis kirikliku õppe­asutuse rajamist (1930/1:131j).

Oma paljudes kirjutistes püüdis Harald Põld visalt selgitada konservatiivse luterliku teoloogia vaateid ning ta oli selle suuna silma­paistvaimaks esindajaks Eestis (Postimees 15.11.1934). Üldiselt toetub ta Martin Lutherile, kelle teoseid ta luges ja tsi­teerib. Siinkohal võib märkida tema lähedast suhet ka ühe teise Lutheriga – samuti tugeva uus­luterliku taustaga Ralf Lutheriga (1887–1931), kelle „Uue Testamendi sõna­raamat“ (mida trükiti kordu­valt Saksa­maal veel sõja­järgsel ajalgi), on laialt levinud ka Eestis (trükitud 1939 ja 1992).

Oma suhte kohta Ralf Lutheriga, kes aasta varem oli lahku­nud maisest elust, kirjutab Põld järgmist: „Tahan siin jäädavaks mälestuseks tunnistada, et minu mõjuvamaks tõukajaks luterlik­ku suunda on olnud Kuusalu õpetaja R. Luther, kellega ma Ida-Harju praostiks saades, kui oma abiga, lähemasse vaimsesse ühendusse astusin ja kes ka mulle oma isa rikkalikust raamatu­­kogust esimesed M. Lutheri raamatud – Galaatia kirja seletuse ja Kirikupostilli – kingina kätte ulatas.“

Samas viitab Põld oma lähenemisele USA konservatiivsele luterlusele, kes uue maailma isolatsioonis oli säilitanud rohkem tõsist usku: „Imelik on minu luterlikku suunda sattumisel see, et R. Luther ise hakkas pärast­­poole M. Lutherist eemale arenema ja sattus rohkem „alliansi“ teele, kuna Jumal mind hoopis uutel teedel – nimelt Aafri­ka-misjonäri Leonhard Blumeri (tead­matul) kaas­tegevusel – viis ühendusse Ameerika tõsi­luterlastega Iowa ja Missouri sinodites ja seadis mind seeläbi kindlale luterlikule alusele, mis andis siis kindla luterliku suuna ka „Meie Kiriku“ lehele“ (1931/8: 258).

Kokkuvõtliku käsitluse oma luterlikest vaadetest esitas Põld brošüürina „Luteriusu alustest ja tunnustest“ (1936), mis kasvas välja kolmest ettekandest, mille autor toonase Sisemisjoni Seltsi pea­sekretäri õpetaja Albert Soosaare ettepanekul kirja pani. See teos kujutab endast luterliku teoloogia põhijoonte üle­vaadet ning käsitleb teemasid, mida autor muudes kirjutistes on arendanud sageli palju pikemalt.

Kahjuks polnud Harald Põllul võimalik midagi mahukamat kirjutada, sest ta suri 20. augustil 1939 (olles ühtlasi säästetud Teise maailma­sõja koletustest). Selle puudujäägi osalisekski kompenseerimiseks olgu esitatud Põllu vaadete kaardistamiseks kokkuvõtted tema kiriku- ja ajaloo­käsitlusest ja suhetest teiste suundadega.

 

Harald Põllu käsitlus kiriku- ja ajaloost

Põllu vaade aja- ja kirikuloole järgib üldiselt protestantlik-pietistlikku modelli. Kirikuloo keskmeks pidas ta misjonit, mis toimub suurkiriku ja tuumik­koguduse mitme­suguse eristamise ja koostöö raames. Juba Jeesus eraldas jüngrid rahvast, õpetas neid eraldi ning nõudis, et nende õigus peab olema suurem kui kirja­­tundjate ja variseride oma (Mt 5:20). Samas an­dis ta neile aga misjoni­käsu ka masside kogumiseks (Mt 28:18jj Mk 16:15jj), s.t liikumis­käsu rahva­kiriku poole.

 

Edusammud vanas misjoniloos

Vanas kirikus peeti kahesugust jumala­teenistust: „usuõppi­jate missat“ (missa catechumenorum) ja „usklike missat“ (missa fidelium) ning „see, et meie luter­likus kirikus eristatakse leerita­tud ja leeritamata inimesi, on selle meelde­tuletus“, väidab Põld. „Me teame ka, kui suur usuline täht­sus oli kristluses esimestel kloostritel: nad olid õige usuõpetuse ja usuelu alal­hoidmise pai­gad“ (1923/1: 12, 59).

Misjoniajalugu algab usuliste ärkamiste reaga esimesel 300 aastal. Pärast riigi­kiriku teket eraldusid risti­usustatud hulka­dest eremiitide rühmad. Kloostritest tulnud inimesed tegid suurt ja head misjonit VI–IX sajandi Euroopas, neile järgnesid XII–XIII sajandi ärkamised tsistertslaste ja frantsisklaste kaudu (1922/1: 316j). Põld hin­dab ka keskaja misjonit, kus kloostri­inimeste ak­tiivsusele aitas kaasa risti­usustatud ühiskondade tugi.

„Keskaja misjoni vaadeldes ärgem peatugem niipalju selle juures, mida halba te­gid sõja­käike ette­võtvad rahvad teistele, kui selle juures, et rõõmu­sõnum Kristusest nende kaudu igale poole laiali kanti. See oli igatahes Jumala siht nende liikumiste juures, kui ka pärast risti­sõdijate juures, kelle seast misjoni al­gus välja kasvas Läänemeremaile – ka meile Eestisse“ (1930/3: 10). Juba apostlid “olid valmis ristima tuhandeid, kui need seda nõudsid, nagu esimesel nelipüha­päeval. Ja vist ei oleks Rooma riik iial muutunud kristlikuks, kui igaühte oleks tahetud alles siis võtta risti­rahva liikmeks, kui ta tõsisele usule on tulnud. Ka keskajal, kui Põhja-Euroopa rahvad said kristlikuks, toimiti samal viisil“ (1933/2: 74j).

„Meie armastame küll sageli hukka mõista misjoni­tööd, kui loeme, kuidas meie esi­vanemaid ilma õpetamata kõige­­pealt aeti ristimisele, ehk kuidas Vene rahvas hulga­kaupa sunniti astuma Dnepri jõkke, et neid ristitaks, ehk kuidas Saksas kõik eba­juma­late templid, kujud ja hiied lihtsalt ära hävitati ja rahvas järsku ris­timise kaudu risti­­rahvaks tehti, kuid Jumal tunnistas ennast selle misjoni­töö poole. Need rahvad said ja jäid kristlasteks, sest Kris­tuse käsku täideti täpselt: rahvad ristiti ja siis hakati neid õpetama pidama kõike, mida Kristus oli käski­nud. Muidugi ei ole sellega öeldud, et meie ka praegusel ajal peaksime nõnda misjoni­tööd tegema“ (1933/2: 75).

„Et kogu kristlikus kirikus kogu maailmas ristitakse imik­lapsi ja ei ooda­ta, millal nad suureks kasvavad ehk mõistusele tulevad, näib mulle Jumala eri­lise nõu ja ette­hoolde järgi sündi­vat ning tar­vitusele võetud olevat. Sest kui peaks ainult täis­kas­vanuid ja vanu ristitama, oleksin mina küll arvami­sel, et rohkem kui kümnes osa endid ristida ei laseks ja me oleksime tõesti (nii­võrd kui see sõltub meist) juba ammu lausa türklasteks [islami­­usu­listeks] saanud. Sest kes ei ole ristitud, need ei lähe kuulama ka krist­laste jutlust ja põlgaksid kogu kristlikku õpetust ja olu, sest see tahab inimest pühaks ja vagaks teha. Nii nad põlgavad juba nüüdki, ehkki nad on ristitud ja tahavad olla kristlased. Kui nüüd nii suur ristimata inimeste hulk läheb ülekäte, mis tuleks siis sellest muud välja kui lausa türklus ja paganlus?“ (1927/2: 138).

 

Õitseng luterlikus misjoniloos

Põld on veendunud ka usupuhastuse vajalikkuses: „Et me oleme evangeelset-luterlikku usku ja kindlalt usume, et Lutheri sees elas Jumala Vaim ning tema kõike, mida ta ette võttis, seadis ja toime­tas, tegi sellesama Vaimu juhatusel“ (1923/1:3j), siis järgneb, et „kõige suuremaks ärkamis­­ajaks peale apostlite aega tuleb kiriku­­loos küll pidada usupuhastuse ehk reformat­siooni­aega. Selle oli Jumal ulatuslikult ette valmistanud ja tema tegelasteks vägevad usuinimesed äratanud: Saksamaal Martin Lutheri, Šveitsis ja Pran­tsusmaal Ulrich Zwingli ning Johann Calvini. Nende lä­bi said krist­luse tõed jälle elavaks ja tungisid rahva südamesse.“

Järgmise sammu tegi pietism: „Kui pietismis 200 aastat pä­rast Lutherit tõusis uus usuärkamine ja kirikus tekkisid rühmad ärga­nud inimestest ehk „neist, kes tõsiselt taht­sid olla kristla­sed“, ja eraldasid endid üldkirikust, siis ei olnud see luteri usule vaenulik vool, nagu mõned arvasid, vaid otse Lutheri usuvaimu uus vili. Mis selle voolu kirikule võõraks tegi, oli liialdamine eraldami­ses ja liig­ühekülgne südame­tunnete rõhu­tamine“, väi­dab Põld (1922/1: 323).

Põld leiab nagu Luther, et „tõsiusklikest“ ja „täiskristlas­test“ rääkimine pole õige. „Sest alati jääb tõsiasjaks, et ükski inimene ei saa kellegi teise inimese kohta täpselt selgeks teha, kas ta on tõeli­selt usklik või mitte. Mõne juures ehk see tuleb selgesti nähtavale, teise juures mitte. Seda aga saab küll hästi ära tunda ja näha, kas keegi tõsiselt tahab ja püüab usus elada või mitte. Sellel alusel ük­si on siis võimalik ka korraldada tuu­mik­kogudusi.“

Põllu südameasjaks ongi tuumikkogudus, mis soovib olla „ki­rikukeseks kiriku sees (ecclesiola in ecclesia), s.o. suurte kirikute sees nende erikoguduseks, kes tahtsid tõeliselt olla kristlased.“ Se­da teostati pietismi haruna tekkinud Herrnhuti vennaste­­koguduses, mille rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700–1760) tuletas selle Lutheri „Saksa missast“ (1526), kus ladina- ja saksa­keelsete jumala­teenistuste kõrval on olemas ka kolmas, „õige evangeelne jumala­­teenistus“, milles osaleksid ainult „need, kes tõsiselt tahavad olla kristlased“ (die, so mit Ernst Christen sein wollen).

Põld pole kindel, „kas vennastekogudus vastas Lutheri aate­le“ ja arvab, et „küllap vist ainult osalt.“ Kuid Lutheri vaateko­halt „on õigustatud ja tarvilikud mõlemad vormid“, mida tõen­davad Põllu arvates „peale pietistliku ja hernhuutlaste liikumise ka suured är­kamis­liikumised Soome kirikus, kus rahva­kiriku sees on olemas lestadiuslaste, ärganute, evangeelsete ja teiste usuliste rühmade erikogudused.“ Kirikust väljalangev usulahk või sekt pole aga õigustatud, sest hapu­taigen peab olema astjas, mitte astjast väljas (Mt 13:33).

Tuumikkogudused on välja loetud juba Lutheri koostatud Schmalkaldeni artiklitest, kus öeldakse, et Jumal vahendab ar­mu peale sõna, ristimise, armulaua ja võtmete meele­valla – „ka per mutuum colloquium et consolationem fratrum“, s.t vendade vas­tastikuse vestluse ja lohutamise läbi, vastavalt Jeesuse sõnale: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:29).[1] Põld ütleb: „Ka siinkohal mõtleb Luther nähtavasti nende ühenduse peale, kes tõsiselt tahavad olla uskli­kud kristlased“ (1923/1: 60, 4, 10j).

Usupuhastuse mõju oli tohutu. “Evangeeliumi valgus, mis süttis Martin Lutheri kaudu Wittenbergis ja levis tõesti tuule­kii­ru­sel üle kogu Põhja-Euroopa“, sai ka uueks misjoni­impulsiks: “Sellest valgusest kasvas välja uus misjon, evangeelse kiriku läkitus­töö“, nimelt “Herrnhutis, sütitas misjoni­tööks põlema Inglismaa kirikud ja viimati veel Ameerika kogudused“ (1926 /4: 337). Põllu sõnul äratas „Lutheri elustav mõju“ vennaste­­koguduse vahendusel mitte ai­nult „John Wesley nimega seotud“ metodisti kiriku, vaid kaudse­malt ka “meile tuttavad baptisti ja adventisti usu­seltsid“ jne (1922/1: 323).

 

Kristluse hääbumine uusajal

Uusajal tuli aga ilmalikustumine, mida peegeldab kirikukari sattumine riigi­võimude kontrolli alla, alustades juba varasemast ajaloost. „Meie teame kiriku ajaloost, millise kuju omandasid apostlite aegne kiriku­vanne ja kiriku­­kari, kui kirik astus ühen­dusse riigiga ja muutus ikka enam ja enam ilmalikuks. Vannet hakati kurjasti tarvitama võimu­abinõuna ning see sai isikliku vägi­valla töö­­riistaks niihästi kiriklike kui ka ilmalike vürstide käes,“ kirjutab Põld. „Pärast 30 aastast sõda satub kiriklik kari täiesti ilmalikesse kätes­se. Vaimulik kohus saab ilmaliku või­mu ette­kirjutuste täitjaks. Nüüd võetakse tarvitusele häbipingid, kaela­­rauad, kiriku­postid jne“ (1922/2: 44, 50).

Maailmastumise järgmises faasis taandus usk piibli­tõdedes­se ning hakati taotlema maist edu kiriku kaudu. „Eriti selgelt paistab see joon silma Inglise ja Ameerika ning nendega ühenduses seis­vate evan­geelse usu kirikute ja usu­­lahkude õpetustes ning seletustes“ (1926/1: 33). Ameerika hakkas end pidama “kogu ilmamaa kesk­paigaks ja lähte­kohaks maailma kristlus­tamisele, mille all nähti kristliku usu, kultuuri ja poliitika“ teos­tamist. “Nad nägid Jumala riiki tulevat kui uut ühiskond­likku korda, Jumala tahtele vastavat demokraatlikku valitsus­viisi ja sõdade kadumist. Ühesõnaga, nad nägid täituvat neid unistusi, mis tuhande­aastase riigi igatsejail ühel või teisel näol mõttes mõlkusid“ (1938/1: 49).

Neid mõtteid väljendati I ja II oikumeenilisel misjoni­konve­rentsil Londonis (1888) ja New Yorgis (1900). III oikumeeni­line misjoni­konverents Edinburghis (1910) leidis, et „nüüd on tulnud aeg maailma evangeliseerimiseks“ ning kõneles „maa­ilma misjoni otsustavast tunnist.“ Kuid „tuli maailma­sõda ja paiskas segi kõik „head“ mõtted“, ütleb Põld. „Kas ei näidanud sõja-aastad selgesti, et meie oma välja­­mõeldud rahuriik parata­matult langeb Jumala kohtu alla ja et peab langema iga ühendus ja osadus, mis ei ole puhtalt rajatud sellele alusele, mis kord on pandud, see on Jeesus Kristus?“ (1938/1: 50jj).

Maailmasõja tagajärjel kerkis üldine resignatsioon, mida Põld väljendab, kirjutades IV üle­maailmse misjoni­konve­rentsi kohta Jeruusalemmas (1928): „Sekularismi tont lasus otsekui luupainaja suurema osa konverentsi liikmete meelel. Küll räägiti uuest äratus­tööst, uu­test ärkamise võimalustest, aga ometi val­das kõnelejaidki tunne, et kõike seda head ei suudeta enam uskuda, sest sekularism on edenenud liiga kaugele.“ Kristliku usu poolt valitsetud maailmast oleme siirdumas teist­sugusesse „maailma, mis tahab elada täies­ti ilma Jumalata, ilma igavese lootuseta, ilma aukartuseta, ilma sidemeta vaimse maailmaga, ilma ühegi valgus­kiireta ülevalt“ (1938/1: 62).

Järgnes otseselt kristluse-vastane reaktsioon. Kommunism (Venemaal), rahvus­sotsialism (Saksamaal) ja fašism (Itaalias) kujutavad endast Põllu sõnul „uus­paganlust.“ Os­wald Spengler kuulutas õhtumaa hukkumist: „Selles Spengler muidugi eksib, et kaob kristlus kui usk, aga selles on tal õigus, et kaob kristlik kultuur, andes aset ühele teisele kultuurile“, ütleb Põld. Seda­sama nägi ka prohvet Taaniel „nägemuses ku­just kuld­peaga“ (Tn 2). Kuju jalad rauast ja savist tähendavad „Rooma riigist tekkinud riike, mis on ühendatud kristliku kultuuriga.“ Raud tähendab Rooma õigust, mis on õh­tumaa kultuuri alu­seks, ja pottsepa saviga võrdleb piibel Jumala rahvast (Js 64:7; Jr 18:6; Nl 4:2) ehk kirikut (1939: 11).

Põld näeb käesolevat ajastut piiblis ennustatud Anti­kristuse tulemise valguses. Algul oli see „pagana­usuline Rooma riik või õigemini pagana­usus peituv Kristuse-vastane vaim, kes oskas riigi võimu ja valitsust töö­le panna“, et hävitada kristlikku vähe­must – ja kui see nurjus, lõi ta kristluse integreerimisega riigi­ki­riku. „Nii sündis paavsti valitsus, millesse nüüd puges Kristuse-vastase vaim.“ Nüüd püüti surve­vahenditega (ink­visitsioon jne) hävitada piiblile ustavaks jäänud vähemus­gruppe (valdeslased, Wycliffe, hussiidid jt). „Lutheri aegne usupuhastus hävitas kõik niisugused vaenamised, mis pärast Lutherit veel edasi kestsid kuni kuningas Gustav Adolfini, kes õige usu­vabaduse kät­te või­tis Jumala sõna tunnistajatele.“

Kuid käesoleval ajal on „kristluse vaenamine maailmas uue jõuga esi­le kerkinud.“ Põld juhib tä­hele­panu „Venele ja Saksale, kus Kristuse-vastane vaim suuresti surub kristlikku kirikut“ ja „kristluse vaenamise tööriistaks“ on jällegi „riigivõim, samuti nagu algkristluse ajastul ja keskajal“ (1934: 309j).

 

Antikristlik vaimukultuur

Antikristus töötab ka varjatult, eriti pärast Kolmekümne­aastast sõda (1618–1648), mil algas valgus­tus­­aeg. Paavstlus löödi tagasi ja Kristuse-vastane pidi leidma endale uue vormi. „Saatan mängib ju ikka, nagu ütleb Luther, maskeraadi ja katsub pette­piltidega oma tegevust varjata“ (1934: 310). „Mil­lal aga ja kuidas kurat oma külvi toimetab, seda paljud ei märka“, ütleb Põld. Jeesuse tähendamis­sõnas külvas vaenlane siis, „kui inimesed magasid“, umbrohtu nisu sekka (Mt 13,24-43). See näitab, „et kurat oma töö teeb salaja ja inimeste tähele­pane­mata. On ju nii, et kurat nende eest, kes on tema kõige kangemad töö­riistad, on kõige pare­mini peidus: nad ei usu ju tema olemas­­olugi“ (1931/5: 38). Kuid neid tunnevad ära usklikud.

Antikristuse tunnuseks on piibli järgi see, et ta eitab Jumala inimeseks­saamist ehk Jeesuse jumalikkust (1Jh 4:1jj). Jumal aga jätab maha need, kes Kristuse hülgavad, salates Jeesuse juma­likkust, mille tunde­märkideks on Põllu väitel neitsist­­sünd ja üles­tõusmine (1930/2: 229j; 1935/1 43j; 1931/7: 194).

Kristuse-vastane vaim haaras kõigepealt juutide ülemaid, kes lasksid Jeesuse risti lüüa. Juuda­kristlased liikusid samuti Jeesuse jumalikkuse eitamise suunas – Jeruusalemm mõlemate keskusena hävitati (1931/6: 15). Edasi kulges kristluse keskus kreeka aladele, kust paavst­lusega paralleelselt tõrjus kristlust uus­paganlik islam (1936: 30).

Põld märkab ka islami uut tõusu, mis jätkub täna­päevani: „Muhameedlus on praegusel ajal võimsalt tõusmas. Seda näitab tahe uuesti elustada kali­faati.“ Sellel on inimlik põhjus: „Paganad võtavad ka parema meelega islami vastu kui kristluse, sest islam lubab neil jätkata mitme naise pidamist“ (1939: 37). Ka Eestis täheldab Põld mitte ainult uus­paganluse tõusu Saksa vii­sil, vaid ka teatavat n-ö islamiseerumist:

„Praegust kristlikku kuu­lutust jälgides, olgu kantslitelt ehk raamatute ja vaimulike lehtede kaudu, me näeme, et see on mit­mel pool ikka enam ja enam muutumas juudi, türgi [= islami – A. H.] ja pagana­usu kuu­lutuseks. Sest kui meil ainult taeva ja maa Loojast kui Jumalast räägitakse, kui meil palves ainult Ju­mala Isa ja Looja poole pöör­dutakse, siis ei ole meie usul enam mingit vahet juudi­usu ja kõrge­malt arenenud pagana­usuga, kus ka Jumalat kuulutatakse ja tema poole palves pöördu­takse, kuid ei räägita Kristusest. Ja kui meile Kristus on ainult suur õpe­taja ja prohvet, aga mitte Jumal ise, siis pole me paremad kui türkla­sed, kes tunnistavad Kristust samuti prohvetiks, aga kiusavad surmani taga neid, kes tunnis­tavad teda Jumala Pojaks. Siis ei ole meil enam ka õiget kristliku Jumala tundmist, sest ükski ei saa Isa juurde muidu kui Poja kaudu (Jh 14,6) ja kellel Poega ei ole, sellel ei ole ka Isa (1Jh 2,23).“

Kirjeldatud arusaamu, kus Jeesust peetakse ainult suureks õpetajaks, mitte aga Jumalaks jne, esindab nn uusprotestantism ehk liberaalne teoloogia, mis tekkis XVIII sajandi lõpul ja on üha enam tunginud luterlusse. Selle pea­esindajaiks Eestis olid Theodor Tall­meister ja Voldemar Kuljus – Saksamaal Adolf von Harnack (Theodosius Harnacki poeg) ja Rootsis peapiiskop Nathan Söderblom (kes ordineeris ka esimese Eesti piiskopi Jakob Kuke). Nende vastu ütleb Põld: „Me tunnistame Kristuse Jumalaks, nagu Kiri seda igal sammul ja sageli tun­nistab (Hb 1:8 Jh 20:28) ja ühineme õige usu­õpetaja Martin Lutheri vaa­tega, et kõiki­de nende usku, kes Kristust ei tunnista Issandaks ja Ju­malaks, tuleb pidada kas juutide, türklaste või pa­ganate usuks, aga mitte kristluseks“ (1931/2: 113).

Põld arvustab ka religiooniloolist teoloogiat, mis sai kinni­tuse misjoni­konverentsil Edinburghis (1910), kuna loobuti paganluse mõistest. „Sõna „mittekristlik“ loodi siis. Selle tähen­dus on selgu­nud pärastpoole, sest see sõna sisaldab mõtte teiste usku­de suurest väärtusest kristluse kõrval“ (1938/1: 51). „Mit­med evan­geelsed usu­teadlased (Söderblom) ei loe budalasi enam paganate hulka“ (1933/3: 110) ja võivad „Buddha ja Muhamedi tarkusega rahva silmi selgitada“ (1924/1: 244).

Ka Jeesust hindavad uusprotestandid religiooni­looliselt: „Nad tunnistavad ta suureks usu­algatajaks, inimkonna hea­tegi­jaks, inim­likkuse aateli­simaks eeskujuks, täiuslikema kõlbluse õpetajaks. Ja nad näevad temas suuremat prohvetit kui oli Moo­ses, Eelija, ka suuremat kui Muha­med, Buddha ja Konfutsius, kelle pooldajaid loetletakse mil­jonites. Nad kõik tahavad olla ka kristlased, Kristuse koguduse liikmed, tema kiriku ehi­tajad? Neid on meiegi kirikus, liht­liikmete ja kiriku­õpetajate hulgas. Me tunneme neid „protestantide“ nime all. Neile on Jeesus ainult prohvet“ (1926/2: 73j).

Religiooniloo kõrval vaatavad uusprotestandid ka katolit­sismi suunas: „Katoliku kiriku poole püüdlemine väliseis asjus ja korras ei tähenda alati vana­meelsust, eriti protestantide, s.o. evangeelsete leeris. Seda püüdu kutsutakse „kõrg­kiriklikuks“, kuid selle esinda­jad on sageli päris uus­protestandid. Nii on näi­teks Rootsi peapiis­kop Nathan Söder­blom suur kõrg­kiriklane ja katoliiklaste sõber ja ometi ühtlasi seda, mis meil „protestant­likuks“ nimetatakse, s.o. vaba­meelne usualuste suhtes.“

Põld viitab kõrgkiriklik-liturgilise liikumise ja liberaalse-uusprotestantliku mõtte­viisi sümbioosile ka Eestis: „Ka meil on olemas seda voolu – see tuleb nähtavale väliste ehete ja tore­dus­te otsimises, nagu preestrite ja piiskop­pide rüüd, õpetajate rinna­ristid, punased ja violetsed kaela­­paelad jm ning enamasti ühineb see vool vaba­meelse protestant­lusega. Näiteks leiame [Theodor Tallmeistri] Püha Vaimu koguduse jumala­teenistusel Tallinnas mõndagi kato­liku koolist. Juba lahtiste ustega altar on selle tun­nistuseks, samuti äkiline kiriku valgustamine keset jumala­tee­nistust ja muud sellesarnast“ (1928/3:21).

Põld arvustab ka Söderblomi (ja liberaal­teoloogia) vaadet, et Jeesuse maine ihu jäi üles­tõusmisel hauda ning ta äratati üles vaimse ihuga. Sellega peapiiskop irdub apostlikust ja luterlikust usust ega toetu enam kogu piiblile, vaid ainuüksi Paulusele (1Kr 15:39–54), kes aga mujal ütleb, „et Kristus iial ei pida­nud näge­ma kõdunemist ja seletab seda seoses tema üles­tõusmi­sega (Ap 13:34). Sellega on ometi öeldud, et Kristuse ihu ei jää­nud hauda ja et ta tõusis sama ihuga hauast, millega ta hauda pandi, kuna see ihu ei näinud isegi kõdunemis­protsessi algust, küll aga kir­gastati ülestõusmises“ (1929: 156).

Põld jutustab ka mälestuse, kuidas usu­ühtsuse puudumisel uus­protestantismiga tuli tõrjuda kiriku­osadus.[2]

Samuti pingestusid suhted ülikooliga: „Saksamaal püüab nn liberaalne protestantism ehk uus­protestantism (vana­protestant oli Martin Luther) liberaalseid usuvaateid kiriku õpe­tusega ühe­väärselt mõõtu­andvaks upitada“, ütleb Põld. „Meil ei ole küll kirikus see vool veel nii kaugele edenenud kui Saksamaal ja Rootsis, aga juba hakkab selguma, kuhu poole ta püüdleb ja ku­hu me võime jõu­da, kui me aegsasti selle vastu võitlust ei alga“ (1923/2: 133). „Nn „usuteadus“, mida ülikoolides õpetatakse“, on „uhke oma „teaduse“ peale ja on vähe­haaval ühe kristliku õpetuse teise järel sellele teadusele ohvriks toonud. Ta ei räägi palju enam õndsaks­­saamisest ar­must ega õigeks­mõistmisest us­ust. On siis midagi imelikku, kui paljudelt kantslitelt ei räägita enam Kolmainsusest“ (1930/2: 196j).

Ülikooliga liitub ka selle vastaspooleks olev vabakiriklus. „Üheltpoolt närib vaba­meelne usuvool ebateaduse nimel meie usualuseid“, ütleb Põld. „Teiselt poolt võtab maad nn vaba­kirik­lus, mis on vaba selle poolest, et ta pühakirja kõrvale seab ini­mese vaimu sisemise hääle ja usu läbi­elamisi paneb ka usualu­seks.“ Põld tahab selgelt esile tuua luterluse aluseid olukorras, kus on mõlemad vastandid üks­meelsed ühes: „kiriku elusoon“ (1933/1: 262, 264).

Tänapäevaselt seisukohalt Põld muidugi liialdab luterluse erilisusega. Kuid et praegune aeg pole enam kuigi­­võrd luterlik, Põld aga on luterluse õigsuses rohkem veendunud kui meie, siis on ta kind­las­ti parem luterluse kirjeldaja kui meie.

 

Harald Põld – suhted ja väljavaated

Kuidas tuleks mõista Põldu tänapäeval? Milline oleks tema positsioon oikumeeniliste suhete maailmas?

 

Suhe juutlusega

Põllu suhtumine juutlusesse on seotud tema arusaamisega praeguse maailma­ajastu lõpust, mida võiks lühidalt kirjeldada järgmiselt. Ajastu lõpul võetakse Jumala riiki paganate „täisarv“ (Rm 11:25j), et Jumala koda täis saaks (Lk 14:23). Seniajani aga jääb Jeruusalemm paganate tallata, kuni paganate ajad täis saa­vad (Lk 21:24). Ent nagu Paulus ootab Iisraeli pöördumist, kuni kate võetaks nende südamelt (2Kr 3:15j), nii kuulutab ka Jeesus, et juudi kogudus tervitab teda veelkord: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel“ (Mt 23:39).

Paulus kuulutab, et „kogu Iisrael“ päästetakse (Rm 11:25j). „Kuid seda ei leia me ometi kuskil öeldud, et lõppude­lõpuks kõik juudid pöörduksid, vaid pigem on öeldud, et Juuda rahvas kui rahvas jääb lõpuni Jumala vastaste leeri“, ütleb Põld. Sest Jeruusalemm jääb rahvaste uimastajaks (Sk 12,2) ning viimses võitluses sõdivad isegi juudid tema vastu (Sk 14:14). Pauluse sõnul ei ole kõik juudid pärit Iisraelist, vaid ainult „tõotuse lap­sed“ (Rm 9:6jj). Kristlik kirik aga on vaimulik Jeruusalemm (Gl 4:26), mis tuleb kord alla taevast (Ilm 21,2).

Seepärast jääb Põld traditsiooniliselt luterlikule seisukohale: „On küll palju neid vanade ja iseäranis uuemate seletajate seas, kes väidavad, et juudid enne viimset päeva kogunevad veel Je­ruusalemma ja võtavad seal kõik vastu kristliku usu. Kuid ka nende hulk ei ole väike ja nende seas on ka Martin Luther, kes ei arvesta kogu Juuda rahva pöördumisega, vaid loevad kõik selle­kohased ennustused ainult „jäägi“, s.o ühe kindla osa ja ar­vu juutide kohta käivaks.“

„Sellega on ka öeldud, et juutidel ei ole erilist pöördumist, vaid nad saavad samal viisil kristlasteks ja pääse­vad õndsusse nagu paganadki. See, mida ütleb Paulus paganate arvu täis­saa­misest ja kogu Iisraeli pääse­misest (Rm 11:25j), kehtib nende juutide kohta, kes saavad mis­joni­töö kaudu aja jooksul kristlas­teks ja kelle arv saab täis koos paganate arvuga, kes samuti kuu­luvad Iisraeli hulka, nagu seda ütleb selgesti juba prohvet Sakar­ja (Sk 9:1). Nii langeb juutide lõplik pöördumine ühte paganate arvu täis­saamisega ja seda tuleb nii mõista, et osa juute saab kristlas­teks ja osa läheb jumala­salgajate leeri, nii et juudi­usulisi üldse enam üle ei jää ning kõik, mis oli veel Iisrael tõotuse poo­lest, on saanud kristlasteks.“

Seevastu „juutide kogunemine Jeruusalemma, mis praegugi käimas“, ei toimu „sugugi usulistel põhjustel, vaid juutide po­liitilise võimu koondamiseks nende isade maale. Seda liikumist kutsutakse sionismiks.“ Põllu sõnul aga kuulutavad prohvetid ette kolmandatki Jeruusalemma hävitamist ning ta oletab juutide kogunemise seost maailma­revolutsiooniga. Jeruusalemmas võib ilmneda ka „hukatuse poeg“ (2Ts 2:4jj). „Sest juudid hakkavad tähtsat osa män­gima viimases võitluses Kristuse ja tema vastase vahel – ent Kris­tuse vastasena, nagu näitavad Sakarja ennustu­sed“, mistõttu neid nimetatakse (Ilm 2:9) koguni „saatana koguduseks“ (1930/5: 315j; vrd 1931/4: 243).

Seepärast on ka prohvetikuulutuse puhul, et viimseil päevil „Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad tema juurde“ (Js 2,2j), Põllu sõnul selge, „et siin ei saa juttu olla Issanda koja mäest riiklikus juutide Jeruusalemmas“, vaid see tähendab „vai­mulikku kogunemis­paika“, täpsemalt „ette­kuulutust Kolgata mäe vaimuliku kõrguse kohta, mille poole kõik kristlased alati vaatavad ja kuhu kõik rahvad peavad kogutama Kristuse risti alla. Vana Testa­mendi ennustustes tähendab Issanda koja mägi alati ainult „püha kristlik­ku kirikut“, mille aluseks on Kolgata, kus Jumal ohverdas oma Poja maailma eest, nagu kunagi Aab­raham oma poja Iisaki Moria mäel, mis omal ajal sai maise Je­ruusalemma templimäeks“ (1932:74).

Mis osa jääb siis juutidele? Põllu sõnum on neile järgmine: „Juudid peavad olema maailmale otse­kui tõenduseks, et Jumala sõna ei või valeks jääda ja et pühakiri on ter­venisti tõsi. Kui teised rahvad oleksid samades oludes am­mu teiste hulka ära sula­nud ja hävinud, siis püsib see rahvas muutuma­tuna alles. Sellel kiriku­õpetajal oli õigus, kes kuulsale, aga uskmatule Preisi ku­nin­gale Friedrich Suurele, kui see nõudis temalt tõendust sellele, et piibel on tõsi, vastas: „Juudid“. Jah, juudi rahvas peab olema ja jääma maa­ilmale alaliseks meelde­tuletuseks, et Jumal need maha jätab, kes tagane­vad Kristusest“ (1931/7: 194).

Igatahes on Põld veendunud: „Kuid see ei õigus­ta antisemi­tismi. Sest eks ole kristlased ise süüdi selles, et olud on nii hal­vad, nagu nad on. Palju sajandeid on juudid elanud kristlaste keskel“, aga „kuidas on kristlased kohelnud juute aasta­sadu? Kui külvatakse viha, ei ole loota lõigata muud kui kätte­maksu“, ütleb Põld ja väidab ehtsalt luterlikult: „Juudi­küsimus ei ole iial teravam olnud kui tänapäeval ja juudi­misjon iialgi tähtsam ning tarvili­kum kui praegu“ (1935/3: 113). Nii nagu Luther arvab ka Põld, et juutide ainus pääsemis­võimalus on sada kristlaseks ehk teisisõnu – liituda ristimise läbi kirikuga.

Tänapäevased seisukohad on diferentseeritumad. Võib-olla Paulus siiski arvas, et „kogu Iisrael“ päästetakse Kristuse tagasi­­tulemisel, nii nagu tema ise – suur kristlaste vaenlane – pöörati ümber ülestõusnud Kristuse ilmumisel? Samuti ei võinud Põld loomulikult ette näha juutide massi­hävitamist natside poolt, sest nii ulatuslik kuritegu jäi kõigile kujuteldamatuks. Leidub neid, kes seda siia­maani ei suuda uskuda.

Põllu väited juutide (sionismi) aadressil ei erinenud teistest omaaegseist, kes ka ei osanud ette näha juudi rahvale saabuvat tragöödiat. Isegi natside vastane Paul Tillich, kes pooldas pärast sõda juudi­riigi rajamist Palestiinasse, oli enne sõda Põlluga üsna sarnasel seisukohal (Tillich 1972: 403jj).

Seejuures taunib Põld korduvalt arenguid Saksamaal, kus süüakse usust ära­taganemise vilju. „Selle tagajär­jed on ka juba näha. Kõige selgemini ja hirmsamini näeme neid esile tulevat Saksamaal, kus praegu luuakse Lutheri ja teiste usu­puhastajate nimel uut usu­puhastuse kirikut“ (1933/1: 263). Tegelikult aga on see „kristluse segamine uus­paganlusega saksa­­pärase usu soe­tamiseks, mille peale­surujaks osutub uus riigi­juht ja tema seatud Saksa riigi­­piiskop Ludwig Müller.“ Põld ei saa vähimalgi mää­ral aktsepteerida sellist uus­paganlust.[3]

Põllu kriitika seondub ka tema tõrjuva hoiakuga liberaalse piibli­käsitluse ja välis­pidise oikumeenilise liikumise suhtes. Et natiside vastasrind, mida hakati nimetama „Tunnistus­kirikuks“ (Bekenntniskirche), oli „juba ka mürgitatud Jumala sõna alahin­davast vaimust, s.o vaadetest, mis tervet pühakirja ei pea Jumala sõnaks“, siis see igatahes nõrgestas teda. Samuti kahandas tema jõudu kaasa­haaratus „konfessioonide ühendamise tuhinast, mis nõrgendab tõelist „põrgu­väravatele“ vastu­paneva Kristuse Ko­guduse alust ja tõuke­­jõudu“ (1934: 311j).

 

 Suhted katoliku ja ortodoksi kirikutega

Suhtumisel katoliiklusse Põld mõneti taandub traditsiooni­listelt luterlikelt alustelt, sidumata paavsti enam Anti­kristusega (nagu Luther). Sest paavstil ega ka kogu katoliiklusel „ei ole seda tunde­märki“ (1Jh 2:18.22), mis on Kristuse-vastase „kõige selge­maks tunnu­seks, nimelt Kris­tuse jumalikkuse salga­mine“ (1930/5: 327).

Sellegipoolest on Põld katoliikluse suhtes tõrjuv: „Usk on katoliku­usulistel maadel juba enam kui pooleteisetuhande aasta eest riigistatud ja katoliku kirik ise on ilmalik riik; katoliku usk tahab ka väliselt olla ainus usk. Seda näitab ta suhtumine evan­geelsesse misjonisse, mida ta vaenab; ta on meie seisu­kohalt ehk platvormilt vaadates antikristlik. Meie usutunnistus­kirjad (Augsburgi usutunnistuse kaitse­kiri) nimetavad paavsti kirikut ja riiki Kristuse-vastase riigi osaks.“ Misjoni­rindel näeb Põld evangeelsele (luterlikule) usule kolme vastast: need on „muha­meedlus, rooma-katoliku kirik ja jumalatus.“ Ühtlasi süüdistab ta traditsiooniliselt, et „katoliiklus soodustab vana paganluse säilimist kristluses“ (1939: 12, 37, 23).

Põld ütles nimetatud väited EELK usuteadlaste konverentsil Tartus (1939) ja tema ettekanne trükiti ära Eesti Kirikus ja Meie Misjonis. Sellele reageeris Eesti katoliku kiriku piiskop Eduard Profittlich (1890–1942), küsides oma vastu­artiklis otsekoheselt: „Kas katoliku kirik on antikristlik?“ Millest see tuleb, et keegi peab teda selleks veel XX sajandil?

Profittlich märgib tasakaalukalt reformatsiooni­ajastu kohta: „Muidugi saame meie aru, et Luther 400 aastat tagasi laskis end kaasa kiskuda nii kaugele, et ta paavsti nimetas antikristuseks ja paavsti kirikut antikristlikuks. Temas kõneles usundlik ägedus, sallimatus, koguni viha, mis inimese lööb pimedusega. Seda möönavad uuemal ajal isegi protestantlikud ajaloo­kirjutajad.“ Näiteks Ernst Troeltsch jt.

Põllu suhtes on piiskop heasoovlik: „See, mida meie eravii­sil oleme härra praost H. Põllu kohta kuulnud, näitab meile teda kui usklikku, kristlikult jumala­kartlikku meest, hea­tahtliku ja õrna­tundelise südamega. Nõnda ei saa meie siin oletada, nagu kõneleks temas mingi usundlik vaen.“

Profittlich oletab Põllu suhtumise kohta järgmist: „Siin võib olla ainult kaks võimalust. Emba-kumba: kas ei loeta põhimõt­teliselt üldse midagi, mis võiks vaaruma panna kaasa­sündinud ehk kasvatuse teel sisse­juurdunud arvamust katoliku usu kohta, või lihtsalt ei olda enam suuteline kainelt, asjalikult ja ilma eel­­arvamusteta vaatama katoliku kirikule.“

Katoliiklaste piiskopi sõnul peaks Põld arvestama uuemaid arusaamisi lääne­maailmas ja „oma vaateid katoliku kiriku kohta revideerimisele võtma. Kuid mõnedki luterlikud pastorid ei ole nähtavasti enam suutelised seda tegema“, nähes katoliikluses vaenlast. „Ainult sünni­pärase pimedusega katoliku kiriku suhtes saab seletada niisuguste väärotsuste tege­mist.“

Samasugune väärotsus on, „nagu oleks katoliku kirik riigis­tatud. Millisel maal on see täna­päeval üldse veel tõsi? Ei kusagil maailmas, kui jätta arvesse võtmata väike Vatikani riik oma vaevalt tuhande elanikuga. Ja kui on olnud maid, kus katoliku kirik oli riigi­kirikuks, s.t domineerivaks kirikuks, ja seda vahest siin-seal praegugi on, siis ei olnud ju selle­poolest lugu luterliku kirikuga teisiti, ning selle seisu­koha alusel oli Rootsis, Taanis, Norras, omal ajal ka Eesti ja Liivi kubermangus katoliku kirikut aasta­sadasid hoitud vägivallaga eemal. Kas on siis luterlik kirik sellepärast juba riigistatud kirik?“

Profittlich lõpetab üleskutsega luterlikule vaimulikkonnale: „Oleks aeg võtta loor silmade eest ja vaadata katoliku kirikule nõnda, nagu ta on. Eesti luterlikule kirikule ei tule see tõesti mitte kuulsuseks, et tema usuteadlaste konverentsil veel selli­seid maha­jäänud vaateid ette kantakse ja ilma vastu­rääkimiseta ka kuulda võetakse. Tema heale nimele võiks aina kasuks tulla nii sise-kui välismaal, kui avasilmi vaadatakse katoliku kiriku tõelisele tähtsusele nüüdisajal“ (1939: 20j).

Kas Harald Põld jõudis muuta oma suhtumist katoliiklusse või kas oleks ta seda muutnud täna­päeval, sellest ei ole midagi teada. Oletusi tema suhtumise kohta võimaldavad väljendid, mis ilmnevad seostest teiste kirikutega.

Põld muutis veidi oma suhtumist ortodoksi kirikusse, mille kohta ta alguses andis üsna negatiivse hinnangu seoses kommu­nistide poolt purustatud Venemaaga.

„Kas võib Vene kirik loota, et tema kloostrid ja kirikud veel üles ehitatakse, nagu nad olid? Ei ma seda usu. Siin pekstakse nagu raud­kepiga pottsepa riistu puruks, sest nad olid jäänud tühjaks ega täitnud enam oma ülesannet, võita maailma Kristusele. Ei ole ju Vene kirik sadu aastaid enam sellele mõelnud, et evan­geeliumi teistele rahvastele viia. Ja nüüd on see rahvas andnud enese Kristuse-vastase teenistusse: ta õhutab ja toetab Kristuse vastast liikumist kogu maailmas“ (1931/7: 195).

Nii arvas Põld alguses: „Kristluse vastu tarvi­tusele võetud abi­nõud Venemaal on tõesti nii võimsad, et nad jõuavad seal krist­liku kiriku ära hävitada ja täiesti nähtamatuks teha“ (1930 /5: 326). Edaspidi muutus tema seisukoht tähele­paneliku­maks, sest ta märkas ateistliku innukuse hääbumist. Viimaks aga tun­nustab ta koguni vihjamisi, „et see maha­tal­latud Venemaa kirik tõs­tab veel kord pead“ (1939: 11).[4]

Praegu täheldatakse tõepoolest Vene ortodoksi kiriku tõusu. Kas Põld täna­päeval tähel­daks ka katoliikluse tõusu?

 

Suhted oikumeenilises valdkonnas

Kaudselt tunnistab Põld oma mõnede vaadete sarnanemist katoliiklusega, nõustudes ühe soome praosti hinnanguga Nathan Söderblomi poolt Stockholmis 1925 korraldatud oikumeenilise „praktilise kristluse konverentsi“ kohta. „Mina pean niisuguseid koosolekuid asjatumaiks ja arvan paavsti seisukohta kõige õige­maks, kes kirikute ühinemist ainult usulise ühinemise alusel võimalikuks peab.“ Põld kinnitab, et ta asub soomlasega „samal seisu­kohal“ ja osutab konverentsi, millest ainult katoliku kirik kõrvale jäi (ortodoksi kirikud olid seal esindatud), täielikule ilmalikkusele: „Nagu programmist näha, ei puuduta konverents üldse usulisi küsimusi“ (1925/4: 46).

Selle peale kirjutas Põldu pidevalt kritiseerinud Theodor Tallmeister (1889–1947) artikli: „Rooma paavsti ja „tõsiste“ luterlaste hinge­sugulus.“ Ta soovitab, et „„tõsised“ luterlased astuks paavs­tiga läbi­rääkimistesse ja katsuks katoliku kirikuga „usulise ühi­nemise alusel“ kokku leppida. Suuremat raskust see tegema ei peaks, sest vaim on ju mõlemail täiesti ühesugune. Kõik teised usu­seltsid ühineksid jälle omavahel praktilise krist­luse alusel.“ On „täiesti selge, et Jumal, kes on tõde, niisuguse „puhta“ luterluse poolt iial olla ei saa.“  

Sisuliselt esitab Tallmeister kolm argumenti:

(1) „Ei ole ju ükski asi kristlikule kirikule kogu ajaloos nii­palju kahju teinud, kui usu­tunnistuslik juukse­karva­lõhkumine ja üks­teise vastastikune ketserdamine, kus elu kõrvalist osa eten­das ja õpetus­lausete tõeks­pidamine peaasjaks tehti.“

(2) „Et kristluses õpetuslikud lahkuminekud on täiesti kõr­valise tähtsusega ja et ülem käsusõna armastusest Jumala ja ligi­mese vastu, ühine elu ja vaim peaks kõiki kristlasi ühendama.“

(3) „Võib ju sellest ühinemisest juttu olla ainult ühise elu alusel, mitte iial aga vaadetes ja õpetus­küsimustes. Inimeste hinge­eluline mitme­kesisus ja üldisest arengust tingitud sisemise iseseisvuse kasvamine toob enesega tulevikus kindlasti kaasa üha rohkem vaadete lahku­minekuid ja koguduslikke erinevusi, mistõttu ka usu­seltside arv päev-päevalt kasvab“ (1925: 37j).

Eesti tuntuim uusprotestant on igatahes õigesti märganud suundumusi, mis on jätkunud täna­päevani: inimeste psüühiline erinevus on tootnud üha kirevamaks muutuva usundite ja lahk­uskude seltskonna. Samuti on ta ette näinud, et oikumeeniline liikumine pidi püüdma armastuse nimel üle minna õpetuslikest erinevustest. Erinevalt Tallmeistri arvamusest aga püüti siiski leida ka ühiseid õpetuslikke vormeleid, saades aru, et see ei ole lihtsalt tühi juukse­karva lõhki­ajamine, sest just elu ise nõuab ka formuleeringuid (võiks meenutada, kui väga ilmalikes väitlustes juuksekarvu välja kistakse ja lõhki aetakse, ehkki tegemist on usust veelgi suhtelisemate asjadega).

Põld oli juba varem tsiteerinud Lutherit, kelle sõnul piibli õpetus on nagu matemaatiline punkt, mis on jaga­matu, s.t muu­detamatu – praktiline elu aga sarnaneb füüsikalisele punktile, mis sisaldab mööndusi. Luther osutab oma vastastele armastust, ainult niivõrd, kui nad jätavad rikkumata ja võltsimata õpetuse usust, rohkem aga mitte mingil juhul. Põld järeldab: seega mitte ainult usu, vaid „ka armastuse alusel ei saa me siis kuidagi leppida sellega, et meie kiriku õpetuses kaasa räägiks ja valit­seks protestantismi vaim“ (1923/2: 133).

Edasi pole välispidisel oikumeenial usulist tähendust. „Kas ei sünni need ühinemis­­katsed puht­­inimliku üksmeele püüdel?“, küsib Põld.  Jeesus ja Paulus aga kirjeldavad ühtsus­taotlust, nii et Jumal, Vaim ja Kristus on „meie sees“ ja meie „nende sees“ (Jh 17:21jj; Ef 1:23; 4:15; 3:17; 4:4–6.13). Seda ühtsust „ei saa siis alustada väljast­poolt, inimeste korraldatud koos­olekuist, vaid see peab tulema vaimust – sellest Vaimust, kes kirikut „kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ning hoiab õiges ja ainsas usus““, ütleb Martin Luther (Väike kate­kismus II, 3).

Jeesuse, Pauluse ja Lutheri sõnadest järgneb, et „õigest, üht­sest, üksmeelsest usutunnistusest algab siis see ühi­nemine, mis ühendab meid Isa ja Pojaga Vaimu läbi“, kinnitab Põld. „Selles mõttes nõuab meie evangeelne-luterlik kirik kindlalt ühist usu­tunnistust ja õpetust. Teist, õigemat teed kiriku ühtsuse saavuta­miseks ei ole“ (1924/2: 337j).

Teine tee on Põllu käsitluses erinevuste säilitamine usulises koos­töös, nagu pakub evangeelne allianss­liikumine kui tuumik­­koguduse uus versioon, „mis püüab samuti koguda ja ühendada tõelisi kristlasi. Kõik usklikud tun­nevad ju tarvidust ühenduse ja osa­duse järele isekeskis“, viitab Põld Zinzendorfile. Allianss­­liikumise puuduseks on aga taas, et see „suuremalt jaolt ei taha tähele panna usu­tunnis­tuslikke vahesid ning seega sageli püüab olla kirikukeseks kirikute sees“ (1923/1: 11).

Põllu väitel on aga selles maailma­ajastus õpetuslik erimeel­sus Jumala poolt määratud: „Juba algkirikus olid mitme­sugused voolud (Gl 1-3) – ja ehkki apostel Paulus manitseb olema „samas meeles ja sa­mas nõus“ (1Kr 1,10), ütleb ta ometi, et „teie seas peabki olema lahk­arvamusi, et kindla­­meelsed teie seast saaksid avalikuks“ (1Kr 11,19). Nii ei tasu siis ühtsust otsida õpetuste kaudu, neid muutes ehk koguni salates.“ Eriti luterlusel tuleb õige usuna endale kindlaks jääda.

Kiriku õpetuslik ühtsus saabub alles maailmaajastu lõpus: „Kõigi uskude kogudused ei saagi enne ühineda, kui nendest jäädavad on kindlaks saanud ja nõrgad kadunud“, s.t tuumik välja­filtreeritud. Alles siis saab „püha, praegu veel nähtamatu kirik“ nähtavaks: „Ja nad saavad viim­sel ajal olla ühtsed ja ühi­neda võitluses saatana riigi ja põrgu väravate vastu (Mt 16:18), sest tuleb aeg, kus Kristus kõik üksik­väeosad ühendab viimses võitluses, mis maailmas veel kätte jõuab võitluses valguse ja pimeduse riigi vahel“ (1921/2: 189).

Konservatiivsete vaadete tõttu vabakogudused Põldu üldi­selt usaldasid (Paul 1999: 632). Viimane oli nende vastu krii­tiline seal, kus nood kõrvale kaldusid piibellikust, apostellikust, üld­kiriklikust õpetusest. Arvustavalt baptistide suhtes käitus Põld seoses uuesti­sündimise ja ristimisega (mis kuuluvad vaba­­kiriklike eriõpetuste hulka). Adventiste ja Jehoova-tunnistajaid (kes on ennast nimetanud ka „tõsisteks piibli­uurijateks“) kriti­seerides võrdles ta neid uus­protestantidega, sest nad kalduvad kõrvale pühakirja õpetusest.[5]

Problemaatiline ja vabakoguduslik on Põllu enda vaadetes see, et ta luterliku üldise preesterluse kontseptsiooni alusel lubas n-ö häda­armulauda pühitseda era­tingimustes ka ilmikute poolt, põhjendades seda analoogselt ilmikute erapihi (Jk 5:16) ja häda­­ristimisega (1928/1: 245j). Sellelaadne temaatika on tänapäeva luterluses täielikult arutlusest maas, sest armu­laud kui koguduse sakrament on seotud vaimuliku ametiga (selle­laadseid küsimusi ka siinkohal pikemalt arutlema ei hakka). Mainigem ainult, et ka Põld ei arutlenud seda teemat hiljem.

 

Suhe luterlusega ja kristluse tulevik

Tulevikus kannab Põllu arvates luterlus jätkuvalt kristluse keset, mis algul kandus Jeruusalemmast Antiookiasse: „Antioo­kiast siirdus keskus Rooma ja hiljem Roomast Wittenbergi“ (1938/2: 4). Jumala kuulutusest Sakarjale: „Vaata, need, kes lähevad põhja­maale, viivad mu Vaimu põhja­maale hin­gama“ (Sk 6:8), järeldab Põld, et „põhja­maa“ on „Põhja-Euroopa – see on evangeelse usu maa, eriti meie evangeelse-luterliku kiri­ku ala, nagu seda on Soo­me, Rootsi, Norra, Taani, Eesti, Läti ja Põhja-Saksa­maa. Siia näeb prohvet hingama jäävat, s.o. jääda­vat aset võtvat Jumala Vaimu.“

Sellega antakse Põhjalale suur tõotus: „Meie maad peavad kristlikeks jääma, ja enamgi veel – ka mis­jo­ni­töö kesk­­kohaks jääma ja sel­leks veel enam saama“ (1926/4: 338). Kuid selleks on vaja lahti saada uus­protestantismi vaimust: „Protestantismi vaim ei tohi saada meie kirikus mõõdu­andvaks. Sest hoolimata sellest, et ta Lutheri vaimuga kiitleb, tahab ta Martin Lutheri ja piibli­õpetuse välja tõrjuda“ (1923/2: 133). Põld on aga külasta­nud Soomet ja kogenud sealsete äratus­liikumiste puhul, „et nad kõik kindlal Martin Lutheri õpetuse põhjal seisavad ja sel­lest vanku­ma­tult kinni hoiavad“ (1924/3: 51).

Põld kutsub jätkama Lutheri kiriku­ehitustööd: “Meie usuisa Luther kiskus maha kiriku rikutud müürid ja hakkas Jumala hoonet üles ehitama apost­lite ja proh­vetite alusele, kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi (Ef 2:20). Selle juurde igatseme meiegi jääda“ (1922/3: 193). Ja „seda tuleb ka edasi ehitada tema mõtte kohaselt – üldkirikuna ja tuumik­kogudu­sena, kuni Kristuse kirik valmis saab, milleks meid kõiki ehita­takse Vaimu läbi otsekui elavaid kive, ja me kõik oleme kasvanud Temasse, kes on kõige ülemine kivi ja Pea (Ef 2:20jj; Kl 1:18), s.o Jeesus Kristus, igavene Jumal“ (1925/5: 358).

Usupuhastus pole iial taotlenud uue erikiriku rajamist, vaid usu­ehtsuse taastamist: „Lutheri aja kõige suurem häda oli ju see, et kirik oli kõrvale jätnud Kristuse. Kristuse asemel valitses paavst, Kristus jäi tema varju“ (1921/1: 82). Seetõttu „püüdkem ikka hoolega isiklikult jõuda usule, mis tunnistab Jeesust Kris­tust igaveseks Juma­laks ja ainsaks Õnnis­tegijaks. See on õige krist­lik usk, see on ainus õndsaks­tegev usk. Selle usu juurde on meid juhatanud usu­puhastus“ (1933/1: 264).

Õige ei ole Põllu sõnul (enam) harrastada sunni­misjonit: “Meie sõjariistad on täna Vaimu mõõk, see on Jumala sõna, ja usukilp; nendega peame misjoni­tööd tehes val­lutama maailma“ (Ef 6:14jj). “Ei ole õige, kui Kristuse kirik püüab toetuda teras­­mõõgale ja riigi­või­mule. Need ei vii teda lõplikule võidule, vaid vii­vad ta viimati hukka” (1935/2: 138). “Vägisi ei saa kedagi Jumala riiki tõm­mata, sest see ei ole vägivalla riik, vaid armas­tuse ja kannatuse riik“ (1931/5: 39). Misjonil tuleb arvestada ka tõsise vastuseisu ja tagakiusamisega.

„Maailm läheb kogu­ni selle peale välja, et Jeesuse jutlust hävitada ja oma tarkust kasvõi tule ja mõõgaga maksma panna. Nii tekib kristliku kiriku taga­kiusamine maa­ilmas. Sest kuna Kristuse riik ei ole pärit sellest maailmast ja on nähtamatu, siis suu­nab maailm oma väe ja võimu Kristuse pooldajate vastu ja hakkab neid piinama, surmama ja ka tapma, niipalju kui see tal korda läheb. Selleks kõigeks aga ässitab ja julgustab teda selle maailma vürst ehk kurat, kes on väga vihane Kris­tuse peale ja püüab tema kirikut kogu jõuga maha tallata“ (1931/3: 111).

„Praegu on küll selge, et Venemaalt tõusnud suur revolut­sioon raugeb, et kommunism maailmas seekord maha su­rutakse ja põranda alla poeb. Aga ta tõuseb uue jõuga ja püüdleb maa­ilma­­revolutsioonile“ (1930/5: 327). „Pea meeles, et meil ei ole võitlemist üksnes vere ja lihaga, vaid suurte vürsti­riikide ja val­dade­ga, selle maailma pimeduse valit­sejatega, vaimu­like kurjus­tega taevastes asjades (Ef 6:12). Pane tähele, et liha ja maailma liitlane on selle maailma vürst saatan, ja et tema Jumala riigi edenemisele igapidi suuri tõk­keid püüab teha“ (1928/2: 82).

Misjonile tuleb aga kasuks tehnika areng, seda hoolimata sellest, et selle algatajad ja kandjad on Kaini lapsed, kelle suu­rim püüe on olnud teha maa­pealne elu heaks ja mugavaks ning „luua siia võimalikul määral uue paradiisi. Kaini sugu­võsale jääb au teha esimesi suuri leiutusi, mis viisid võimsate sammu­dega edasi maailma kultuuri“ (1Ms 4,16jj). „Ja meie jälgime täna imestusega jõu­pingutusi, mida tehakse, et veel paremini ära kasutada kõiki loodus­jõudusid ja veel soodsamaks kujundada maailma majandust“ (1928/4: 203).

„Jumal ise valmistab teed misjonile paganate sekka maail­ma arengu ja teaduse edenemise teel. Kui pärast Kristust Peetrus ja Paulus ning teised apostlid võrdlemisi kerge vaevaga võisid tungida kõigisse Rooma riigi kolkaisse ja seal evangeeliumi kuulutada; kui näiteks Paulus võis Lõuna-Euroopa läbi käia kuni Hispaaniani, kui Andreas võis tungida praeguse Venemaa piiridesse, Toomas minna Indiani ja Filippus jõuda Aafrika sü­damesse, siis soodustas neid võimalusi Rooma riiki ühendav ja seal üldiseks saa­nud kreeka keel, mida õpiti ja osati kõikjal, ning aitas sellele võimsalt kaasa Rooma riigi hästi ehitatud tee­de­võrk maal ja kauba­laevade liiku­mine merel.“

„Kas telefon, raadio, autod, lennukid on viimasel ajal tekki­nud ainult selleks, et nad aitaksid maailma kultuuri levitada; kas nad palju enam pole kingitud selleks, et Kristuse evangeelium seda jõudsamini ja kiire­mini saaks tun­gida kogu maailma. Kui selle maailma vürst panebki kõik need leiutised oma teenistusse, siis ometi pole nad selleks loodud, vaid ainult selleks, et teed valmistada paganate jõudmise­le Kristuse juurde, maailma mis­jonile. Jumal tarvitab maailma arenemist ja teadust oma riigi edendamiseks“ (1930/3: 10).

Jeesuse ettekuulutust, et enne ei tule ajastu lõpp, kui evan­geeliumi on kuulutatud kõigile rahvastele (Mt 24:14; Mk 13:19), tõlgendab Põld nii, et „misjoni­töö on siis alles lõpul, kui kaovad paganausud ja nende asemele astub kas elava Jumala tunnista­mine või tema teadlik salgamine“ (1930/5: 315). Hiina eeskuju näitab, „et Kristust ja kristlikku usku saab vastu võtta ka ilma lääne kultuuri omandamata“ (1939: 26). See avab kristlusele lausa tundmatuid võimalusi.

Kodumaal tuleb aga vaimulikele endiselt ka palka maksta. „Meie kirikus on vaba­koguduslikke voolusid, kes nõuavad, et sõna­kuulutajad ja hinge­­karjased töötaksid päris ilma tasuta ja palgata, nagu tegid Jeesus ja Paulus. Need voolud ei ole kiriku õiged ehitajad, sest nõnda talitades jääb kirik ilma õige sõna­kuulutuseta. Sest millised õpetajad võivad saada häid sisse­tule­kuid? Mitte need, kes on õiged Juma­la sõna kuulutajad, kes alati Jumala tahtmist taga nõuavad, vaid need, kes oskavad hästi olla maailma meele järele, jätta taha­plaanile elu­pühitsuse nõudeid, seda kuulutada, mille järele inimeste kõrvad sügelevad (2Tm 4:3) ja nõnda rahva tahtmist täita. Nende juurde jookseb rahvas kokku ja nende kogudused võivad ajutiselt kasvada, aga kuna nad endid hästi toidavad ja karja nälga jätavad, siis jääb viimati lammaste laut ka tühjaks. Kust puhas Jumala sõna kaob, on alguses kokkujooksjaid palju, aga lõppude lõpuks on kirikud tühjad, nagu seda elu on näidanud.“

Põld osutab, et ka Jeesus ja apostlid ei ole asju seadnud nii, et sõna­kuulutajad peaksid elama puuduses: töö­tegija on oma palka väärt ja võib elatuda evangeeliumist (Lk 10:7; 1Kr 9:14; Gl 6:6–8). Kasvavaid majanduslikke raskusi aitab võita see, kui me heidame kogu mure Jeesuse peale (1Pt 5:7), kes toidab vaimselt ja materiaalselt (Mt 6:8; 6:33; 21:22; Lk 10:41–42; Rm 8:32; Ps 145:15; 1Kn 17:8jj) ning koguni rahaliselt (Mt 17:27). „Isegi kui me oma peatoiduse tema riigi edendami­seks käest ära anname, siis kaob meilt mure eneste pärast“, kinnitab ta. „Jumala riiki ei ehitata tõesti eel­arvetega ega taga­varade­ga, vaid sellega, mis meil on olemas ja mida Jeesus õnnistab, kui me lootuses temale seda tema kätte viime.“

Hoiduda tuleb aga varanduse kogumisest, sest Jeesus „an­nab leivaosad ja kala­tükikesed jüngrite kätte, et need seda rah­vale jagaksid (Mk 8:1–9). Me peame Jeesuse käest võtma seda, mida me edasi anname, ja ei tohi seda kinni pidada, siis me näeme selle kasva­mist“, ütleb Põld, viidates ajaloole. „Nii on väikestest algustest tõusnud suured ettevõtted ja asutused Kristuse kogu­duses, nagu näitab seda kirikulugu.

Viimaks aga peame siiski sellega, mida Jeesus annab, olema kokku­hoidlikud. Jeesus laseb palukesed kokku koguda ja jagab pärast needki ära teeroaks rahvale. Sest jüngrite käes seda leiba ei olnud, kui nad laeva läksid (Mk 8:14). Iga paluke aga on Iss­anda and. Mis on imetegu? See on era­korraline tegu, millega Jumal tähele­panu juhib oma alalistele tegudele. Sest ta teeb alati imet, ka sellega, kui ta inimestele leiba annab.“ Põld lõpetab: „Jah, Jeesuse pärast ja Jeesuse läbi teeb Jumal oma lastele kõik. Jeesus on ka meie ihu hooldaja“ (1931/1:169–172).

+ + +

Põllu suhe luterlusega on nii nagu osa suhe tervikusse. Seda võiks kritiseerida eelkõige skeemi alusel, mille esitas Joseph Ratzinger (Benedictus XVI) katoliikluse ja hereesiate vahekorra iseloomustamiseks. Hereesia võib olla oma tuumalt õige, kuid eraldudes ja välistades muu, on ta sunnitud ennast venitama üle vabane­nud ala, jäädes seetõttu ühekülgseks, piiratuks ja põhjus­tades seeläbi moonutuse (2006: 141j).

Kui võtta Põllu biblitsismi (piibliusku) kogu kristlusena ja tema konfessionalismi (luteriusku) kogu luterlusena, siis oleks see piiratud ja moonutav. Kui Põld ütleb, et piiblit tuleb võtta 100% täht-tähelt, siis on tal õigus, kui vaadata püha raamatut usulis-ilmutuslikust aspektist – ja ta eksib, kui välistada kõik muu ning katta vabanenud ala, samastades piiblis kirjeldatud ajaloo ajaloo­teadusliku ajalooga üldse.

Teisisõnu: kui piibel ei taha meile kirjeldada kõike, siis ei saa ka temalt nõuda kõike! Kui ta loomis­lugu ainult visandab ja teeb siis suuri ülehüppeid, teadmata midagi rääkida selle kohta, millest kõneleb praegu teadaolev maailma­ajalugu, siis pole need usu seisu­kohalt kõige olulisemad küsimused, mistõttu piiblit ei tohi teha ka asjatundjaks nende alal. Siin jääb Põld ühekülgseks, mis aga ei vähenda tema võimet tajuda ja esindada luterluse si­semist elu, mida ta uskus ja ise innukalt elas.

Harald Põld on allakirjutanu arvates tabanud ja esitanud eestlastest vahest kõige paremini luterluse kvintessentsi, usulist iva ehk religioosset tuuma, mis on XVI sajandi reformatsioonist peale leidnud uuendavat vastukaja kogu maailmas. Paul Tillichi terminiga – Põld õpetab meile luterluse ehtsa usulise impulsi „tingimatut“ iseloomu. Moonutus tekiks alles siis, kui me kogu luterluse samastaksime Põllu poolt esitatud kontseptsiooniga, välistades muud küljed ja aspektid.

Suhtumises Harald Põldu tuleb seega valida kolme võima­luse vahel. (1) Täielik jaatus – seda vaevalt keegi enam teeb. (2) Täielik eitus – kahjuks seda mõned teevad.[6] (3) Osalt jaatav ja osalt eitav hoiak – Põld kui luterluse tingimatu elemendi esile­tõstja. Laskem siis särada sellel eesti teoloogil jumalike kiirte fookusena üldkristlikul taustal, teda sellega samastamata, kuid teda ka sellest eraldamata! Tundes Harald Põldu, tunneme palju paremini ka oma luterlikku ajalugu – just selle sisemise usulise hoiaku ehk spirituaalsuse vaatekohast.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

 

Kasutatud Harald Põllu teosed

(ilmumisaastate järjestuses)

 

Kiriku uuendus. MK 1921/1: 81-83.

K. Kaupsile seletuseks. MK 1921/2: 189-190.

Ärkamine ja äratustöö. MK 1922/1: 306-307, 315-317, 323-324, 339-340, 348, 355 ja 363-364.

Kari elustamine meie kirikus. MK 1922/2: 43-45, 50-51 ja 59-60.

Meie kiriku alus. MK 1922/3: 193-194.

Kirik ja kogudus. MK 1923/1: 2-5, 10-12, 58-60, 371-373 ja 378-379.

Mispärast ei tohi protestantismi vaim meie kirikusse jääda? MK 1923/2: 91-92, 99-100, 107-108, 123-124 ja 132-133.

Mida tähendavad nimetused: protestantlik, evangeelne ja luterlik? MK 1924/1: 243-245.

Kristlik ühtsus. MK 1924/2: 337-338.

Muljeid Soome teekonnalt. MK 1924/3: 50-51.

Vabakiriku poole. MK 1925/1: 187-188.

Vabakiriku ootel. MK 1925/2: 269j

Ristimine ja misjon. MK 1925/3: 17-19.

Üleilmne tegeliku ristiusu konverents“ ja selle vastasvool. MK 1925/4: 45-46 ja 52-54.

Kirik ja riik MK 1925/5: 357-358.

Martin Lutheri õpetus õigeksmõist­misest. MK 1926/1: 33-34, 41-42, 50-52, 58-60, 66-68, 74-76, 84-86, 92-93, 98-99, 106-107, 114-115, 122-123, 129-131 ja 138-140.

Kristuse kol­mesugused tunnistajad. MK 1926/2: 73-74.

Ena­must ja aega tuleb pöörata. MK 1926/3: 65-66.

Misjoni võidu­käik. MK 1926/4: 329-330 ja 337-338.

Kodumisjoni jutluse mõtted. MK 1927/1: 329-330 ja 337-338.

Lasteristimine ja "usuristimine". MK 1927/2: 98-100, 106-107, 114-115, 122-125, 132-133, 138, 145-147, 156-157, 162-164, 170-172, 178-180 ja 186-188.

Luterliku kiriku õpetus armulauast. MK 1928/1: 166-167, 174-176, 182-184, 189-191, 197-198, 205-206, 212-214, 220-222, 228-230, 245-246, 253-254, 261-263, 268-270, 277-278 ja 285-286.

Jumala riigi kasvamise takistu­sed. MK 1928/2: 73-75 ja 81-82.

Inglise kiriku segadused. MK 1928/3: 21-22.

Maise vara õigest tarvitamisest. MK 1928/4: 195-196 ja 203-205.

Piiskoppi­de usulisest vaidlusest. MK 1929: 156.

Kirik ja usuteaduskonnad. MK 1930/1: 130-132.

Augsburgi usutunnistus usumõõduna. MK 1930/2: 170-172, 182-184, 194-197, 218-220, 229-231, 242-245 ja 255-256.

Misjo­ni algus ja areng. MK 1930/3: 9-10 ja 17-18.

Ülestõusmist tunnistav ja seda salgav kuulutus. MK 1930/4: 137-139.

Kristuse tulemisest ja maailma lõpust. MK 1930/5: 306-307, 314-316 ja 326-328.

Kristuse aineline hoolekanne. MK 1931/1: 169-172.

Kristuse tegu meie heaks ja selle omandamine. MK 1931/2: 112-115, 123-126, 134-137, 147-150, 159-160, 172-174, 183-185, 196-197, 206-207, 217-220 ja 231-232.

Püha Vaimu ülesandel. MK 1931/3: 109-111.

Misjonijutlus. MK 1931/4: 241-244.

Umbrohust nisu seas. MK 1931/5: 37-39.

Kolmekuninga­päev ja misjon. MK 1931/6: 13-15.

Meie armukutsumise aeg. MK 1931/7: 193-196.

Tagasivaade "M. K." käekäigule. MK 1931/8: 257-259.

Paganad Je­hoova mäel. MM 1932: 73-74.

Usupuhastusepühaks. Noorte Juht 1933/1: 260-265.

Misjoni käsk. MM 1933/2: 73-76.

Misjon kui valguse võitlus pimedusega. MM 1933/3: 109-112.

Ristiusu vaenamisest meie päevil. Noorte Juht 1934: 309-312.

Õige Kristuse tun­nustähed. MM 1935/1: 43-44.

Kristus valit­sejana. MM 1935/2: 135-138.

Juudimisjonist. MM 1935/3: 30-33, 45-47, 59-61, 74-78, 94-96 ja 112-114 (algus MM 1934: 92-96, 111-115).

Vanapaganlus ja "uuspaganlus". MM 1936: 29-30.

Misjon ja oikumeenilisus. MM 1938/1: 47-52 ja 61-63.

Kristust ei saa hävitada. MM 1938/2: 1-5.

Misjon praeguse maailma võitluse keskel. MM 1939: 8-12, 22-26 ja 37-39.

 

 

Sekundaarne kirjandus

 

Eesti Biograafiline Andmebaas ISIK, vt siit.

Kull, Anne 2014. Ühest dogmaatikast kahjutundega. – Eesti Kirik 19.02.2014: 9.

Paul, Toomas 1999. Eesti piiblitõlke ajalugu. Tallinn: Ema­keele Seltsi Toime­tised nr 72.

Praost Harald Põld 60-aastane (Postimees 15.11.1934).

Profittlich, Eduard 1939. Kas katoliku kirik on antikristlik? – Kiriku elu 3/1939: 20-21.

Ratzinger, Joseph / Paavst Benedictus XVI 2006. Sissejuha­tus kristlusesse. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Schmidt, Martin 1962. Neuluthertum. – Evangelisches Kir­chenlexikon. Band II. Hrsg. v. Heinz Brunotte und Otto Weber. 2.Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Tallmeister, Theodor 1925. Rooma paavsti ja “tõsiste“ lu­terlaste hingesugulus. – Protestantline Ilm 3/1925: 37-38.

Tillich, Paul 1972. Meine veränderte Stellung zum Zionis­mus (1959). – Impressionen und Reflexionen. Gesammelte Werke XIII. Stuttgart: Evangelisches Ver­lagswerk. S. 403-408.

Veem, Konrad 1988. Eesti Vaba Rahvakirik. Dokumentat­sioon ja lek­sikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat.

Vihuri, Veiko 2004. Kirikuõpetuslikke vaateid Eesti teoloo­gias: Harald Põl­lu vaba­kiriku kava. Usuteaduslik Ajakiri, nr: 1/2004: 21-46.

 

Lühendid:

 

MK = Meie Kirik

MM = Meie Misjon



[1] Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid (1537) III,4; BSLK 449.

 

[2] „Kui 1924 kirikupäeval Tartus oli käimas võitlus meie kiriku usualus­te pärast, siis lahkusid, nagu teada, ligi sada saadikut kirikupäevalt, luba­des jäädavalt eemale jääda, kui kirik vanale usualusele tagasi ei seata. Tol korral olin ka mina lah­ku­jate ridades ja sõitsin otse Tartust Tallinna. Seal kohtasid mind tänaval kaks Rootsi õpetajat, kes Rootsi peapiis­kopi saa­dikutena olid osa võtnud Tartu kirikupäevast, millega oli seotud usupu­has­tuse 400-aastane juubel meie maal. Nad ütlesid mulle: „Miks te lõhet tekitate oma kirikus?“ Ma vastasin, et ei saa seda välja kan­natada, et meile haka­takse ette kirjutama, millises vaimus peame meie mõistma Jumala sõna, kuna Jumala sõna ise on Vaimu kand­ja ja iseenese seletaja. Nad arvasid, et peab leidma ikkagi kokku­leppe, kui usk peaasjade suhtes on ühesugu­ne. Ma küsisin siis: „Mida te peate peaasjaks?“ Mulle vastati: „Eks ikka Kristuse sur­ma Kolgata ristil.“ Siis vastasin mina: „Minule on üks teine asi veel mõõtu­andvam – see on Kristuse ülestõusmine ja tema juma­lik olemus. Kes ei tunnista Kristuse sündimist neitsist ja tema ihu­likku üles­tõusmist hauast, neil on teine Kristus kui minul ja me läheme lahku““ (1930/4: 138).

[3] „Saksamaa kristluse-vastane liikumine seab usualuseks rah­vuse ja rah­vusluse. Tema kõige mõjuvam veene on see väide, et kristlus on ja peab olema igas rahvuses tõupärane. Juudid oma Vana Testamendiga olevat kristluse ära rikkunud, ta rassivõõraks teinud, olevat tarvis seda jälle rassipäraseks muuta. Kristust ei saavat pidada juudiks, sest ta oli juudi rassiusu vastane. Saksa riigimees Hermann Göring ütleb otse, et Kristus olevat aaria rassi, s.o. sama rassi, mis on sakslased – ja see väide ei vaja­vat tõestusi. Arvatakse usuelus mööda saavat Kristusest. Saksa noorsoo­töö ülemjuht Baldur von Schirach seletab, et aaria ehk põhjagermaani rassil olevat Issanda Jumalaga otsesem ühendus kui Kristuse kaudu. Nii­suguseid vaateid pooldab ka Saksa riigipiiskop Ludwig Müller ja riigi­juht Adolf Hitler ise. Neile vaadetele nad tahavad ehitada uue saksa kristluse, mis kõik üksikud kirikud ja ka lahkusud peab ühendama üheks tervikuks, et oleks Saksas üks rahvas, üks riik ja usk, mis võimsalt riiki ja rahvast seoks ühte ning teeks riigi püsi­vaks. Kes kirikutegelastest nüüd neid sihte Jumala sõna ja evan­geelsete luterliku usutunnistuste põhjal ei poolda ega tunnusta, neid tembeldatakse Saksa riigi ja valitsuse vastasteks, neid haka­takse vaenama ja riigiasutuste kaudu karistama. Vastuseisu nen­dele vaadetele leidub aga praegu üsna palju: ligi 6000 kirikuõpe­tajat (15 tuhandest) ja nendega koos sadasid tuhandeid kogu­duseliikmeid on teisel veendumusel ja panevad vastu. Nad saavad aga survet ja vaenamist tunda kiri­ku- ja riigivalitsuse poolt. Ja kuigi ei ole arvata, et Mülleri ja Hitleri usk võidule pää­seb [! – A. H.], siiski võivad uuel „rahvuslikul“ usul Saksas olla suured tulemused, nii et ta edaspidi teatava sihi saavutab. Sest vastasrind ei ole küllalt kindel.“

[4] „Usu­vastast liikumist Venemaal kutsutakse jumalavastaseks ehk juma­latuse liikumiseks. Enamlus ei salli mingisugust jumalat ega mingisugust usku. Ta vaenab muhameedlasi, juute, budiste ja teisi paganauske, sa­muti nagu kristlust ja eitab igasugust jumalust. Selle igasuguse usu vastu sihitud võitluse otstarve on aga siiski kristluse hävitamine, sest igasugu­se usu hävitamisega oleks hävi­nud ka kristlus ja kristluse ründamine on ikkagi kõige kangem. Näib aga, nagu oleks Kristuse-vastane Venemaal oma nõudmis­tega liialdanud, kui ta igasugust jumalatunnustamist tahtis hävi­ta­da. Seda ei saa nimelt teha, sest aimdus ja tunne Jumalast on antud kõigi inimeste, ka paganate sisse. Kergem on inimest Jumalast ja Kris­tusest siis võõrutada, kui temale Kristuse asemele teised usu­kandjad ja Kristuse Isa asemele mõni teine jumal seatakse. Nii ongi hakanud juma­lasalgajate hulgad Venemaal väsima“ (1934: 311).

[5] „Kuulake neid, kes endid ise „tõsisteks piibli­uurijateks“ nimeta­vad ja pange tähele, kui­das nad Kirja õpetust pühast Kolmainsusest mõnitavad ja inimeste leiu­tiseks tembeldavad. Võtke arvesse adventiste, kes Kolm­ainsuse saladust salgavad ja teisi juudi õpetusi levitavad, mis inimesi igavesse hukatusse viivad. Ärge jätke kahe silma vahele „protes­tante“, kes apostliku usutun­nistuse kõrvale on heitnud ja kelle pea­mees [ilmselt Theodor Tallmeister – A. H.] olevat kord Tallinnas Harju värava mäel oma kõnes, mida ta pidas seal rahvale, õpetuse Kolmainsu­sest arvanud jõleduseks ja nimetanud ärakao­tatavaks. Kõik need vale­õpetajad ei ole enam kristlased, sest kolm­ainu Jumala salgamisega on maha salatud ka Kristuse jumalik ole­mus. Kristus on kristlaste Jumal, sest ta on Isaga üks (Jh 10,30). Kellel ei ole Poega, sellel ei ole ka Isa, sest „kes iganes sal­gab Poja, sellel pole ka Isa“ (1Jh 2,23)“ (1930/2: 197).

[6] Anne Kull 2014: 9.

 
Järgmine >