Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Kirikuaasta eelviimane pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 14 november 2014

Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:14)

 Kiri heebrealastele on väga otseselt suunatud kristlastele, keda on vaja julgustada usus kindlaks jääma ning hoiatada ärataganemise eest. Seejuures kasutatakse mitmeid näiteid ajaloost, erinevatest pühakirjategelastest ja -lugudest, muuhulgas Iisraeli rahva kõrberännakust Moosese juhtimisel ning sellestki, kuidas Joosua sellesama rahva hulgast võrsunud uue põlvkonna Tõotatud Maale viis – maale, mis, nagu välja tuli, ei olnudki jumalarahva lõplik eesmärk, vaid ainult tulevase vari ja eelkujutis.

Analoogiad on üpris selged: nagu Jumal vabastas oma rahva Moosese abil Egiptuses orjapõlvest, on Ta meid Kristuses vabastanud patu, surma ja kuradi orjusest (vrd Hb 2:14-15). Nagu vanad iisraellased olid teel Tõotatud Maa poole, oleme meie teel tõelisele kodumaale, tõelisse hingamisse – ja, nagu öeldud, mitte Joosua ei olnud see, kes oleks inimesed nende lõplikule eesmärgile juhtinud, vaid selleks on uus Joosua – Jeesus Kristus, kelles on «Jumala rahva hingamisaeg alles ees» (Hb 4:9).

Samasugune analoogia on olemas ka ohtude puhul. Apostel küsib ja vastab ise: «Selles ütlemises: «Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal» – kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel? Aga kelle peale Ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna? Aga kellele Ta siis vandus, et nemad ei saa Tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.» (Hb 3:15-19)

Just sellele hoiatavale eeskujule mõeldes tuleb mõista ka sõnu: «Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!» (Hb 3:12) Tegemist on paraku äärmiselt ebaõnnestunud tõlkega, millest on märksa parem 1968. aasta oma: «Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast.» Veidi velgi originaalilähedasema, kuigi samuti mitte täiusliku tõlke leiame 1989. aasta Uuest Testamendist: «Vaadake, vennad, et ehk kellelgi teie seast ei läheks meel kurjaks, uskmatult ärataganemiseks elusast Jumalast.»

Tõlkimise teeb siin raskeks kreeka keeles kasutatud tulevikuvorm sõna «olema» puhul, s.t küsimus ei ole mitte selles, et need, kelle poole apostel pöördub, peaksid hakkama praegusel hetkel enda hulgast kurje ja uskmatuid ärataganejaid (juba ära taganenuid) välja sõeluma – kui vaja, tuleb muidugi ka seda teha –, vaid tegemist on tõsise tulevikuhoiatusega kõigile, absoluutselt igaühele: «Vaadake, pange tähele, katsuge, et mitte kellelgi teie hulgast mitte mingil juhul ei oleks kord kuri, uskmatu süda, mis oleks ära taganenud elavast Jumalast.»

See hoiatus on väga sarnane sellele, mida võime lugeda püha Pauluse 1. Kirjast korintlastele, kus ta kõneleb samuti Iisraeli laste väljarändamisest Egiptusest läbi Punase mere Moosese juhtimisel ning nende nurisemisest ja hukkumisest kõrbes, lõpetades oma mõttekäigu nii: «Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp. Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!» (1Kr 10:11-12)

Just nimelt viimati tsiteeritud lause annab võtme Heebrea kirjas öeldu mõistmiseks: me kõik peame ennast tõsiselt läbi katsuma ja vaatama, et me ei langeks; et meie ei oleks need, kellel leitakse kord olevat kuri, uskmatu süda – et meie meel ei läheks kurjaks ja me ei taganeks ära elusast Jumalast.

Samamoodi peame manitsema ja julgustama ka oma vendi – mitte üleolevalt, vaid armastusega, et kedagi ei petaks ega paadutaks patt, vaid me jääksime kindlalt püsima sellele, millele oleme rajatud – see tähendab oma usule Jeesusesse Kristusesse ning ainult Temasse, kuna Tema on ainus, kes võib meid päästa hukkumisest ja juhtida tõelisse hingamisse.

Apostel kinnitab: «Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.» (Hb 4:14-15)

Sarnaselt juhatab apostel esiisade hoiatavate lugude meenutamise ka sisse: «Seepärast Ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et Temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest seetõttu, et Ta ise on kannatanud kiusatuna, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse.» (Hb 2:17-18)

Nii ei ole Kiri heebrealastele mõeldud kellegi hurjutamiseks, vaid just nimelt julgustamiseks. Hoiatamiseks ja manitsemiseks küll, aga sedagi mitte kellegi maapõhja siunamiseks või mullast madalamaks tampimiseks, vaid vastupidi – selleks, et meil kõigil, ka siis, kui tunneme end teinekord nii nõrkade ja lootusetutena, oleks tahtmist ja jõudu tõusta ning kõigest hoolimata edasi minna, oma tõelise eesmärgi poole.

Üsna Heebrea kirja lõpuosas võime seda lugeda ilusasti kokkuvõetuna: «Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks Teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.» (Hb 12:1-3)

Aga hoiatus muidugi jääb: «Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes! … Kartkem siis, kuni tõotus saada Tema hingamisse on veel jõus, et kedagi teie seast ei leita maha jäänud olevat!» (Hb 3:7-8; 4:1)

See on hoiatus, mis on tegelikult rõõmusõnum, kuna sellel on mõte ainult seetõttu, et Jumal tõepoolest tahab, et võiksime pääseda, ning on teinud kõik võimaliku ja vajaliku, et see sünniks – kui ainult mõni kuri ja uskmatu süda kõike enda jaoks ära ei riku…

 
< Eelmine   Järgmine >