Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Piibli õige seletuse alustest
Autor: Harald Põld   
kolmapäev, 12 november 2014

Ristiusu õpetuSample Imagese üldiseks ja ühiseks aluseks on Jumala Sõna ehk piibli­raamat. Ometi ei ole risti­kogudus ühine ega ühtlane, vaid on jagunenud paljudesse uskkondadesse, mille tekkimise on põhjustanud just püha­kirja mitme­sugune seletamine ja tõlgitsemine. Ei saa kõik seletajad Piibli sisust ja sõnadest ühteviisi aru. Isegi ühes ja samas usu­koguduses võib esineda lahku­minevaid usu­vaateid, nagu me seda näeme oma evangeelses luteriusu kirikus, kus leidub voolusid ja suundi, mis mõneski usu­küsimuses käivad teine­teisele otse vastu. Kõik need nähted olenevad viimselt sellest, et Piiblisse ei suhtuta ühesuguselt ega tarvitata õigeid seletus­viise. Sest õige seletus­viisi tulemuseks ei saagi muud olla, kui paljude seletajate ühte­käivad vastused, mis ka näitavad, et Piiblis igale usu­küsimusele leidub üks, ühtlane ja selge vastus. Sellepärast on õigel piibli­lugejal ja -uurijal tarvis ikka teadlik olla õiges Piibli seletus- ja mõistmis­viisist. Õigest Piibli seletus­viisist ja mõistmisest tahaksingi siin ütelda mõne sõna.

Et Piiblit õige arusaamisega seletada, on kõige­pealt vaja pidada kinni tõsi­asjast, et see raamat on Jumala Sõna ja sisaldab Jumala mõtteid. Jumal aga ütleb oma mõtetest: „Minu mõtted pole mitte teie mõtted ega minu teed teie teed.“[1] Inimese ja Jumala mõtted lähevad lahku, ja inimene ei saagi tõlgitseda Jumala mõtteid. Apostel Paulus ütleb, et „lihalik inimene ei saa mitte kätte, mis Jumala Vaimu asjad on: neid peab vaimulikult mõistetama.“[2] Ja ta seletab ka, et nõnda kui keegi teine ei tea, mis inimese sees on, kui aga inimese vaim, kes tema sees on, nii ka „ei tea ükski, mis Jumala sees on, kui aga Jumala Vaim.“[3] Et Piibel on Jumala Vaimu töö, siis järgneb sellest juhis ja juht­nöör, millest tuleb alati kinni pidada, kui piibli­seletustes ei taheta sattuda väär­teedele ja väär­arusaamisele. See juhis ja juhtnöör on ka meie evangeelse luterliku õpetuse ja piibli­seletuse juhtmõtteks võetud ja nõuab, et Kirja tuleb seletada ainult Kirja enesega, sest Kiri seletab ka iseennast. Sellele juht­nöörile vastavalt ongi Piibli salmide juurde lisatud väikesed märkmed ja numbrid, mis juhivad ühe salmi seletuseks teise juurde. Ainult püha­kirjast enesest otsitagu seletust püha­kirja ütlustele ja väljendustele ja ärgu astutagu Sõna seest välja, et leida selgust Sõna mõttele. Jeesus ütleb: „Kui teie minu sõnasse jääte, siis te olete tõesti minu jüngrid ja saate tõtt tunda.“[4]

Neist Piiblis eneses leiduvatest vihjetest järgneb selgesti, et ühtki usu­tõde ei saa rajada inimese teaduse ehk mõistuse saavutustele, ei ka meie elu ehk usu­elu kogemustele ega elamustele. Nendega teotsemine ei vii meid Piibli ehk Jumala mõtete tundmisele, vaid segab ainult Jumala mõtted inimeste mõtetega ja teeb Jumala mõtted tumedaks ja ebaselgeks, kuna need ometi võivad olla ja ongi täiesti selged, kui meie nende seletused rajame ainult püha­kirjale enesele.

Et ülal ettetoodud juhtmõtet teha täiesti arusaadavaks, toon mõne näite sellest, kuidas on tekkinud mõned õpetused, mis on järsus vastuolus meie evangeelse luterliku puhta piibli­õpetusega. Jään esmalt peatuma inimese mõtte­tarkuse ja mõistuse järelduste juurde, mis on viinud usu­õpetajad eksi­teedele ja segasele Piibli aru­saamisele. Seal torkab kõige­pealt silma Calvin, kelle õpetustega segamist Luther õigele piibli­õpetusele kõige enam kartis ja kelle õpetused ka tõesti luteri­usus on suuri segadusi sünnitanud ja palju lahkuske tekitanud. Kõige tuttavam on tema ja Zwingli lahkvaade Issanda armu­lauale. Calvin ja Zwingli ei tunnistanud Kristuse liha ja vere ligi­olemist armu­laual vaatamata Jeesuse selgetele sõnadele armu­laua seadmisel, kui Ta leiba jagades ütles: „See on minu ihu,“ ja karikat jagades: „See on minu veri“. Zwingli ütles, et leib ja viin ainult tähendavat Kristuse ihu ja verd, ja tuletavat Jeesust meelde, et Teda mälestada. Calvin seletas, et Kristus oma ihu ja verega saab olla armu­lauas ainult vaimulikult. Seda viimast võimalust ta ei seletanud aga mitte Piibliga, vaid loodus­seadusega. Ta ütles, et Kristuse ihu on ju peale Tema taeva­minemist ainult taevas; oma ihuga istub Kristus Jumala paremal pool. Kuna aga kindla loodus­seaduse järgi ükski keha ei saa olla ühte­aegu taevas Isa juures ja siin maa peal koguni sadadel kohtadel, kus armu­lauda pühitsetakse. Ilma loodus­seadusega arvestamata ei oleks Calvin oma õpetust saanud kaitsta, kuna kirja­sõnas, mille juurde Luther jäi, nimelt Jeesuse sõna „See on“, esineb vägagi selgena.

Samuti väärale õpetusele õndsate igavesest armu­valikust, mis on kalvinismi ise­loomulikumaid õpetusi, sattus Calvin jällegi oma mõtte­järeldustega. Piibel ütleb ju mitmes kohas, et need, kes saavad õndsaks, on selleks määratud juba enne maailma aega.[5] Jumal on kõik õndsaks saajad armust valinud. See Piibli õpetus peab kahtlejaid kinnitama usus, et nad kindlasti saavad õndsaks. Sest kõik kutsutud on ka valitud[6] ja jäävad igavesest elust ainult siis ilma, kui nad selle ära põlgavad ega sellest hooli. Nii lähevad küll paljud, kes on kutsutud, igavesti hukka, kuid ikkagi ainult oma enese süü pärast ja mitte Jumala igavese määramise tõttu. Calvin aga järeldab sellest, et Jumal õndsaks­saajad on valinud, seda, et Ta ka hukka­minejad on valinud ja nad määranud hukatusele. See aga kuskil kohal Piiblis ei seisa, vaid otse selle vastu on öeldud, Jumal tahtvat, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe­tundmisele tuleksid.[7] Nii ei ole õpetust, et Jumal ühed inimesed on määranud õndsuseks ja teised hukatuseks, mitte saadud Jumala mõtetest, vaid on inimese loogika ja mõtlemis­viisi järeldus. Niiviisi Piiblit ei saa käsitada, kui tahetakse jääda Kirja põhjale ja usu­küsimustes täiesti piirduda sellega, mis Piiblis on öeldud. Niisugust teed aga käivad kõik mõistuse­usulised, kes piibli­tõdesid lihtsalt juba selle­pärast ei tunnusta, et need vastu­olus näivad olevat loodusega või inimese mõtte­käiguga. Siit on tekkinud risti­usu vastased vaated, mis salgavad Kristuse neitsist sündimist, Tema ihulikku üles­tõusmist surnuist, üldse liha üles­tõusmist ja palju muid usu­tõdesid, mida Piibel selgesti õpetab. Siit on isegi kasvanud välja hinge surematuse, taeva, põrgu, kuradi ja muude piibli­tõdede salgamised ja viimaks ka Piibli täielik hülgamine.

Need nähted hoiatagu meid Piibli seletamisel võtmast aluseks teaduse väiteid ja inimese arvamisi ning mõtte­saavutusi, meeles pidades, et meie mõtted ei ole Jumala mõtted ja et Jumala mõtted on nii palju kõrgemad meie mõtetest kui taevas maast.[8]

Veel kardetavamad aga, kui inimese mõistuse arvamused ja mõtte­käigu järeldused, on Piibli õigele tõlgitsemisele ja mõistmisele usu­tõdede ja Piibli õpetuste põhjendamine inimeste usuliste elamustega, kogemustega ehk koguni vaimu sisendamistega ja saadud uute ilmutustega. Sellele teele on sattunud usu­asjade ja Piibli seletus ise­äranis usulisema rahva seas, eriti seal, kus pannakse rõhku vaimu avaldustele ja ilmutustele uskliku inimese südames. Sellelegi teele on libisenud mõni evangeelse luterliku kiriku usu seletaja, ja seda jälle Calvini vale­vaadete tõttu, mis on eriti võimsad tekitama ikka uusi lahk­arvamusi usuasjus.

Calvin  nimelt õpetab, et pühakiri ehk Jumala Sõna on esimene juhataja inimesele usu ja Kristuse juurde. See sõna saavat siis, kui inimene on uuesti sündinud, tema sees „elavaks sõnaks“, mis tähendab, et Jumala Vaim astuvat otse­ühendusse inimesega väljaspool Sõnagi ja hakkavat temale ilmutama Jumala tahet ja kõike, mis Jumalal inimesele on ütelda. Niisugusesse seisukorda jõudnud usklik inimene hakkab siis tähele panema oma vaimu ja kuulama, mida Jumala Vaim temale selle kaudu räägib, olles veendunud, et see on tõesti Jumal, kes sel teel temaga kõneleb. Seda siis, mis vaim tema sees ütleb, tarvitab inimene ka kui Jumala Vaimu ilmutust selleks, et usu­tõdesid põhjendada ja Piibli sõnu selgitada. Temal on ju nüüd enam kui Piibli sõna; tal on ju elav sõna enese sees. Ja ta julgeb isegi väita, et tal elava sõna tõttu enese sees enam surnud Piibli sõna tarviski pole, nagu ma seda mõnegi lahk­usulise kohta olen kuulnud. Inimese südame ehk vaimu kõnelusi peab aga pühakiri väga petlikuks ja hoiatab nende eest. Jumal ise ütleb prohvet Jeremija suu kaudu, vihjates enne Taaveti 1. laulule, milles kiidetakse õndsaks käsu­õpetusse ehk pühakirja süvenenud inimest kui vilja­kandvat puud: „Süda on kavalam petma kui mingi­sugune muu asi ja tema on koguni hukas; kes võib seda ära tunda?“[9] Prohvet Malakia ütleb oma raamatus: „Hoidke oma vaimu eest!“[10] Ja prohvet Hosea seletab Iisraeli valeusust: „Nende süda teeb neid vagaks“.[11] Inimese vaimu sisendamised ei ole Jumala Vaimu sisendamised, kui nad ei tule Jumala Sõnast püha­kirjas ja Jumala sõnade kaudu. Ainult püha­kirja Sõna on Püha Vaimu tööriist ja ei miski muu. Meie südame kaudu püüab aga kurat meid eksitada valguse ingli näol ja teeseldes Jumala Vaimu häält, et meid viia eemale õigelt Jumala mõtete tunnetuse teelt, ja meie kaudu, kui ta ka meid endid Kristusest ei suuda lahti kiskuda, teisi viia eemale õigelt usuteelt ja ära segada õige tee võimalikult paljudele Jumala riigi pärijatele. Sellepärast on oma sisemise hääle, oma vaimu ilmutuste arvesse võtmine usu­küsimuste otsustamisel ja Piibli seletustel, peale kirja­sõna, väga hädaohtlik.

Mitte vähem hädaohtlik ei ole ka toetumine usulistele elamustele ja kogemustele, millega püütakse Piibli tõdesid seletada ja minnakse eksi­teele ning Piibli tõdedest täiesti kõrvale. Niisuguseid seletusi võetakse kahjuks eriti palju abiks ja antakse neile liiga rohkesti maad Piibli läbi­rääkimiste tundidel, kus osa­võtjad toovad esile igaüks oma kogemusi, elamusi, elu­nähteid ja arvamusi usu­alalt ning põhjendavad nendega oma seletusi. Kõiki neid asju võib ju küll näideteks tuua, kuid neist midagi järeldada usu juht­nöörideks ei kõlba mitte, sest juht­nöörid peavad tulema otse Piiblist. Isegi apostlid ei julge oma elamustega veenvad olla oma kuulajate suhtes. Seal apostel Peetrus oma 2. kirjas rõhutab küll, et tema ja teised apostlid „Issanda Jeesuse Kristuse väe ja tulemise“ on teada andnud oma lugejaile, „ei mitte kui need, kes omast peast ... tühjade juttude järgi oleks käinud, vaid meie“, ütleb ta, „oleme ise tema suurt au näinud“, kui Isa Temale seletuse näol suure au andis ja häälega tunnistas: „See on minu armas Poeg, kes on mu meele pärast“. Kuid ometi, nagu kartes, et tema kogemused ei tarvitse olla kellelegi veenvad, toetub Peetrus kindlamini Sõnale, öeldes: „Ja meil on (veel) kindlam prohveti sõna, ja teie teete hästi, kui teie panete seda tähele“.[12] Samuti rõhutab Paulus Kristuse üles­tõusmisest tunnistust andes kõvemini seda, et Kristus on tõusnud üles Kirjade järgi, kui seda, et tema ise kui „äbarik“ ehk „enne­aegne“ teda ka oma silmaga näinud.[13] Kirjasõna on ise nii vägev, et tema ei vaja mingi­suguseid tugesid ega põhjendusi väljast­poolt. Ei aita ka kõik muud põhjendused ja seletused nende suhtes, kes ei taha uskuda, vaid tõeks jääb ikka, mis isa Aabraham ütles rikkale mehele seal ilmas tema maapeal viibivate vendade kohta: „Kui nemad Moosest ja prohveteid ei kuule, ega nad ka iialgi võtaks nõu, kui keegi surnuist üles tõuseks“ ja oma kogemustest neile sealt­poolt haua elust räägiks.[14]

Õigeks arusaamiseks Piibli sõnast ei ole aga mitte küllalt, et meie hoidume inimese mõtete ja inimese vaimu ilmutuste väär­teedest ja väär­võtetest. On ka tarvis, et meie Piibli uurimisele ja seletamisele asudes Piibli tuum­õpetust tunneme. Sest kõik meie kuulutamine ja seletamine peab sündima usu mõõdu järgi, see tähendab kohandudes usu mõõdule ehk analoogiale (Rm 12:6, kus kreeka keeles seisab sõna „analoogia“). Teiste sõnadega: üks õpetus ja seletus ei tohi rääkida teisele vastu. Teeb ta seda, siis ei ole ta õige. Usu mõõt on aga meile antud risti­koguduse usu­tunnistustes ja meie Katekismuses, mille on koostanud Piiblit põhjani tundvad usu­mehed, keda igatahes võib paremini usaldada kui praeguse aja usu­teadlasi. Neist tuleb lähtuda. Ei tohi ainult eel­arvamuste ja kahtlustega võtta neid kätte, vaid neid käsitleda usalduse ja andumusega ja Piiblit lugedes neid võrrelda Jumala Sõnaga. Eriti tähtsad selles suhtes on risti­usu kiriku usu­tunnistused, niihästi Apostlik ja Nikaia usutunnistus kui ka Athanasiose oma. Nendest kõrvale kaldumine viib Piibli väär­seletustele ehk koguni piibli­tõdede salgamisele, kuigi need selge sõnaga Piiblis esinevad, nagu Jeesuse sõnad tema ihust ja verest armu­lauas. Kõigi Piibli saladuste võti aga peitub Jumala kolm­ainsuses. Ilma vahet tegemata Isa, Poja ja Püha vaimu isikute vahel ja ilma tunnistamata neid isikuid üheks­ainsaks Jumalaks ei suuda meie iialgi Piiblit õigesti mõista, sest Piibel käsitab Jumalat ikka Kolm­ainuna, kuigi ta seda ainult paaris kohas selge sõnaga ütleb. Juba Piibli kolmes esimeses salmis (1Ms 1:1-3) esinevad kõik kolm kolm­ainu Jumala isikut – Isa, Poeg ja Vaim: Jumal loob maailma „Sõna“ läbi, millise nimega Mooses tähendab Kristust, nagu seda evangelist Johanneski meile seletab (Jh 1:1-3) ja apostel Paulus näitab (Kl 1:16); ja Jumala Vaim on lehvimas vee peal. Kristus – Jumala Poeg – astub juba Vanas Testamendis esile kui kõneleja, nagu Uus Testament seda selgesti näitab. Võrdle Hb 2:13 ja Js 8:17. Igatahes ei saa vastu vaielda sellele, et see kõik Piiblis esineb, usutagu seda või heidetagu Piibel või tema osad nii­suguse õpetuse pärast kõrvale. Meie Jumal teotseb Piiblis kolm­ainu Jumalana. Sellest siin pikemalt rääkida pole muidugi ruumi ega asja. Piibli seletuse juht­joonte selgitamiseks piisab sellest, mis on öeldud.

Viimati on kõige parem Piibli seletaja meile Jumal ise oma Vaimu läbi. Seda Ta ei tee aga mitte sisendamistega ega häältega meie sees, vaid sellega, et Ta meid ajab palvele ja uurimisele ja siis meid paneb risti alla ja elu ning usu võitlustesse, milles meil maadelda tuleb saatana, maailma ja oma lihaga. Neis võitlustes saab meile Kiri õieti selgeks, kui meie võitlust peame Jumala Sõna relvadega, neid õieti käsitades. Siis saame ka salajast tarkust, s.o nii­sugust arusaamist Tema Sõnast, mis maailmale ja nime­kristlastele jääb päris võõraks. Sellest räägib Taavet, kui ta oma 51. laulus laulab tõest, mis on südame põhjas, ja tarkusest, mida Jumal salajas teada annab[15], ja ka Paulus, kui ta Rm 14:22 kirjutab usust, mis üksikul inimesel enesel on Jumala ees. See tarkus ja usk ei ole küll mitte selleks, et sellega astuda teiste ette Piiblit seletama, aga ta on siiski salajaseks taga­seinaks Piibli õigele aru­saamisele, et Jumala tegu­viise õpetada „üle­astujaile ja et patused ta poole pööraksid.“[16]     

 

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes „Püha kohus: Eesti Ev-Lut Kiriku Sisemisjoni Seltsi ajakiri“ 1935, nr 2, seejärel väljaandes „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1990/1“. Vormilise külje ühtlustamiseks on teksti kohati redigeeritud.



[1]    Js 55:8.

[2]    1Kr 2:14.

[3]    1Kr 2:11.

[4]    Jh 8:31.

[5]    Ef 1:4; Rm 8:29.

[6]    Rm 8:28-30.

[7]    1Tm 2:4.

[8]    Js 55:9.

[9]    Jr 17:8-9, samuti Ps 1:1-3.

[10]  Ml 2:15. 1997. aasta piiblitõlkes: "Kandke siis hoolt oma vaimu eest...“

[11]  Ho 10:2. 1997. aasta piiblitõlkes: „Nende süda on valelik...“

[12]  2Pt 1:16-21.

[13]  1Kr 15:1-8.

[14]  Lk 16:31.

[15]  Ps 51:8.

[16]  Ps 51:15.

 
< Eelmine   Järgmine >