Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (III)
Autor: Veiko Vihuri   
esmaspäev, 10 november 2014
 

Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. 1Ts 4:13

 

3. Õigeusk ihust ja hingest

Active Image
 
„Mind hääleta ja hingeta maas nähes…“

Lühikest ülevaadet õigeusu kiriku õpetusest ja praktikast seoses surma ja surnutega on kohane alustada tsitaadiga tuntud inglise õige­usu teoloogi piiskop Kallistos Ware (s 1934) raamatust „Õigeusu tee“, kus ta rõhutab, et kristliku aru­saama kohaselt kuuluvad ihu ja hing kokku isegi pärast surma:

„Teiseks usume me kui kristlased mitte ainult hinge surematusse, vaid ka ihu üles­tõusmisse. Jumal on meid luues nõnda seadnud, et inimese hing ja ihu on teine­teisest sõltuvad ja ühel pole ilma teiseta õiget elu. Tänu pattu­langemisele lahkuvad need kaks teine­teisest siis, kui ihu sureb, ent see eraldumine ei ole lõplik ega igavene. Kristuse teise tulemise ajal tõuseme me surnust üles nii hinge kui ihuga ja astume nõnda, hing ja ihu jälle koos, Issanda viimse­päeva kohtu ette.“[1]

Jumal on loonud inimese terviklikuks, ihust ja hingest koosnevaks olendiks. Surm ja maise ihu hävimine tähendab seega inimese loomu­pärase seisundi eba­loomulikku katkestamist. „Väljas­pool ihu ei suudaks me elada. Ainult Jumala tahtel lõhestatakse teatud ajaks see loomulik liit,“ kirjutab püha preester­märter Sergi Metšov.[2]

Kuidas aga mõistab õigeusk hinge olukorda pärast surma? Lühidalt vastates järgmiselt: kehast lahkunud hing läbib isikliku kohtu­mõistmise ja jääb ootama surnute üles­tõusmist ning lõplikku, viimset kohut, saades juba ette teatud määral osa kas paradiisi rõõmudest või põrgu valudest („inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,“ Hb 9:27).

Läänekiriku õpetust puhastus­seisundist (purgatoorium, puhastus­tuli), milles suur osa hingi peab üles­tõusmisele ja viimsele kohtule eelneval ooteajal viibima ja kannatama, ei ole õige­usu kirikud omaks võtnud. Teisalt ei ole õige­usu kirikud teinud ka sellist järeldust nagu protestantism, mis purgatooriumi kohta käivat õpetust tagasi lükates loobus üldse surnute eest palvetamisest. Õige­usu kirikus ollakse endiselt seisu­kohal, et lahkunute pärast saab ja tuleb palvetada. Ühes õige­usu õpetuse aluseid tutvustavas teoses on märgitud, et „kuni inim­konna maine ajalugu pole veel lõppenud, võivad maa peal elavad Kiriku liikmed siit ilmast lahkunuid aidata, ja seda eel­kõige oma palvetega.“[3]

Õigeusu kirik palvetab lahkunute eest nii jumalikul liturgial (armu­lauaga jumala­teenistusel) kui erinevatel talitustel (matus, hinge­palve). Palvetatakse, et Jumal võtaks lahkunu hinge vastu ja „asetaks ta sinna, kus Jumala palge valgus paistab“ ja „kus kõik õiglased hingavad“.[4] Matuse­talitusel aga lastakse lahkunul lauljate suu läbi elavatega kõnelda, kutsuda neid temaga hüvasti jätma ja anuda nendelt eestpalvet:

„Mind hääleta ja hingeta maas nähes, nutke mu üle, vennad ja sõbrad, sugulased ja tuttavad. Alles hiljuti rääkisin teiega ja äkitselt tuli mulle hirmus surma­tund. Tulge kõik, kes mind armastate, ja andke mulle suud viimset korda, sest ma ei saa enam ühes teiega elada ega rääkida. Mina lähen nüüd kohtu­mõistja ette, kus inimeste vahel vahet ei tehta: sulane ja isand seisavad seal ühes, kuningas ja sõja­mees, rikas ja vaene – kõik ühe­suguses väärtuses; igaüks saab oma tegude järele au või häbi. Ma palun teid kõiki: paluge alati mu eest Kristust Jumalat, et Ta ei saadaks mind mu pattude järele hirmsasse valupaika, vaid viiks mu sinna, kus elu­valgus paistab.“[5]

 

Hinge teekond ja vaimulikud tollimajad

Õigeusus, eriti Vene Õigeusu Kirikus, on tuntud õpetus vaimulikest tolli­majadest, mis lähtub mõnedele vaimulikele isadele osaks saanud nägemustest ja seisneb selles, et pärast surma katsutakse hing läbi tema teele jäävates „kontroll­punktides“, kus tal tuleb oma pattude kohta vastust anda. Üldist, ametlikku heaks­kiitu pole see õpetus õige­usu kirikus siiski pälvinud. Juba ülal osundatud raamatus „Õigeusu alused“ märgitakse, et Kiriku teadmised inimese surma­järgsest kogemusest pärinevad Pühakirjast, pühade isade kogemustest ja Kiriku enda sajandite­­pikkustest vaatlustest. „Ent inimese haua­taguse eksistentsi kohta pole olemas kindlaid dogmasid – Kirik püüab oma tegutsemisega tuua vaid lahkunule maksimaalset kasu.“[6]

Active Image
 
Sellegipoolest esitatakse mainitud teose peatükis „Hinge surma­järgne saatus“ üksik­asjalik üle­vaade hinge olu­korrast nelja­kümne päeva jooksul pärast surma:

„Esimesed kaks päeva on hingel on hingel veel suhteline vabadus ja ta võib külastada paiku, mis olid talle elu ajal kallid. Kolmandal päeval alustab aga hing oma tõusu teistesse sfääridesse ning peab selle rännaku jooksul läbima langenud inglitega täidetud õhu­ruumi. Seal ründavad hinge kurjad vaimud, süüdistades teda kõigis tema pattudes ning kutsudes tunnistajateks needsamad deemonid, kes inimese tema elu ajal neisse pattudesse tõukasid. Sel rännakul varitseb hinge oht mitte jõuda taevasse, vaid olla seal­samas põrgusse paisatud. See­pärast palvetab Kirik just sel päeval eriliselt lahkunu eest. Õigeusu Kirik peab õpetust „vaimulikest tolli­majadest“ sedavõrd tähtsaks, et meenutab seda paljudes oma teenistustes, valmistades oma lapsi ette eel­seisvateks katsumusteks.

„Vaimulikud tollimajad“ õnnelikult läbinud hingele näidatakse 37 päeva jooksul nii taevaseid elu­asemeid kui ka põrgu­sügavusi, mida mööda ta rändab veel teadmata, kuhu ta ise on määratud. Alles nelja­kümnendal päeval pärast surma toimub isiklik kohus, kus langetatakse jumalik otsus selle paiga kohta, kus hingel tuleb viibida kuni üleüldise Hirmsa Kohtuni.“

Vaheolukorras viibivaid hingi on võimalik aidata eest­palvete ja jumaliku liturgia veretu ohvriga (vrd ladina kiriku aru­saamaga missa­ohvrist):

„Pärast isiklikku kohut neljakümnendal päeval jäävad ühed hinged igavese õndsuse ootamise seisundisse, teised aga hirmu seisundisse igaveste piinade ees, aga nii üks kui teine seisund võtab oma lõpliku kuju alles pärast Hirmsat Kohut, kui hinged taas­ühinevad ihudega. Enne seda on võimalik veel hinge seisundi parandamine, eriti tänu veretule ohvrile, mis selle hinge eest tuuakse (meenutamine Jumalikul Liturgial), muudele palvetele ja ka armu­laua­andide jagamisele, mida tehakse hinge aitamise nimel.“

 

Elavad pühakud

Õigeusu kirikus (Active Imagenagu ka katoliku kirikus) austatakse pühakute säilmeid. Arvestades Lutheri ja teiste reformaatorite eitavat suhtumist kesk­aegse katoliku kiriku praktikasse, peavad paljud protestandid ka tänapäeval „reliikviate­kultust“ eba­vajalikuks või koguni eba­kristlikuks kombeks. Ometi on pühad säilmed õige­usuliste kristlaste jaoks olulised, sest nad kannavad ja vahendavad Jumala pühitsevat armu, mis jääb püha inimese maiste säilmete juurde ka pärast hinge lahkumist kehast.

Meie teemat silmas pidades on oluline, et pühad säilmed tunnistavad hinge ja ihu ehk inimese ja tema maiste säilmete kokku­kuuluvusest ka pärast surma. „Pühakute pühadus ei sisaldu mitte ainult nende hinges, vaid laieneb vältimatult ka nende ihule – pühakul on püha nii hing kui ihu,“ kirjutab serbia teoloog ja munk Püha Justin Popoviã (1894–1979).[7] Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus osundab oma kirjutises pühakute säilmete kohta Püha Gregorios Palamast (1296–1359), kes on öelnud: „Me austame pühi säilmeid, sest nii nagu jumalikkus ei lahkunud Issanda kehast nende kolme päeva jooksul, mil Ta hauas oli, samal kombel ei ole ka pühad säilmed kaotanud midagi oma pühitsevast jõust.“ Sama kinnitab ka Püha Siimeon Uus Teoloog (949–1022): „Hing, mis on tunnistatud väärt olema osa saama Jumala Armust, sest ta on olnud pühitsetud, pühitseb ilm­tingimata ka kogu ihu, sest hing hoiab tervikuna koos kõiki selle ihu liikmeid. Sel põhjusel Püha Vaimu Arm, tehes enda omaks hinge, teeb enese omaks ka ihu.“[8]

Osundagem ka kirikuisa Püha Johannes Damaskusest (u 675–749), kes kirjutab:

„Pühakud said armu poolest selleks, kes on Issand Kristus oma olemuselt. S.t. said jumalaiks armust, Jumala puhtaiks ja elavaiks elu­asemeiks. Sest eks ole ju Jumal öelnud: Ma tahan nende sees elada ja käia ja olla nende Jumal (2Kr 6:16). Seal­juures räägib Pühakiri: Aga vagade hinged on Jumala käes, ja mingi­sugust valu ei puutu nende külge (Trk 3:1). Ja pealegi, mis võiks olla hinnalisem, kui olla Jumala kätes!? Jumal on ju Elu ja Valgus, ja need, kes on Jumala kätes, asuvad Elus ja Valguses. [---]

Kuid pühakud pole surnud. Sellest ajast peale, kui see, kes ise on Elu ja elu Põhjus, surnute hulka arvati, ei nimeta me enam surnuteks neid, kes on uinunud üles­tõusmise lootuses ja usus Temasse. Ja kuidas saakski surnu­keha ime­tegusid teha? Kuidas saaks sellisel juhul seletada seda, et pühad säilmed kihutavad minema kurje vaime, ravivad ihu­hädasid, tervendavad haigeid, teevad pimedad nägijaks, puhastavad pidali­tõbised, peletavad kiusatusi ja viletsust ning lasevad igal heal annil, mis tuleb valguste Isalt, langeda nende peale, kes paluvad tugeva usuga.“[9]

Püha Justin Popoviã rõhutab, et sakramentide ja pühade vooruste läbi pühitsetud inimeste kaudu saavad pühitsetud ja Kristuse-sarnaseks muudetud loodu ja mateeria:

„Siit ka säärane rõõm – pühakute mürri­tilkuvad säilmed. See hinnaline ime on antud pühadele säilmetele näitamaks, et kristlased on tõepoolest Kristuse hea lõhn Jumalale (2Kr 2:15), nad on viiruki suitsutamine Jumalale ja taevale. Evangeeliumi tõde on selline: inimese patt on lehk Jumala ees; ja iga­sugune patt on lehkava viiruki suitsutamine saatanale. Pühade saladuste ja pühade vooruste kaas­abil saavad aga kristlased „Kristuse heaks lõhnaks Jumalale“. Siit ka pühakute mürri­eritavad säilmed.“ [10]

 

Elu ja surma küsimus. Kokkuvõtte asemel

Vaatlesime lühidalt erinevate kristlike kirikute arusaamu ja õpetusi surmast ning surma­järgsest olukorrast. Olulises osas langevad need ühte ja vastavad sellele, mida väljendavad Pühakiri ja vana aja usutunnistused.

Surm on oma kehast lahkuma sunnitud hingele vapustav kogemus. Neile, kes surevad Jumala vaenlastena, avaneb kohutav välja­vaade. Nad on jäänud ilma oma armastatud maisest elust, nendest naudingutest ja rõõmudest, millega nad olid harjunud, kuid see, mis neid ees ootab, on palju troostitum. Valuga ootavad nad Kohtu­mõistja suust lõplikku ja muudetamatut otsust: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!“ (Mt 25:41)

Seevastu Jumalaga sõpruses lahkunud leiavad kirjeldamatut lohutust ja rõõmu teadmisest, et nad on võitnud. Nad ütlevad: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elu­jooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist“ (2Tm 4:7–8). Ja isegi kui tuleb veidi oodata, enne kui nende rõõm saab täielikuks, tunnevad nad koheselt kergendust teadmisest, et neid ei tõugata ära. Valguses viibides jõuavad nendeni Issanda sõnad: „Mina elan ja ka teie peate elama“ (Jh 14:19).

Pühakirja alusel võime väita, et nii maine, võitlev Kirik (Ecclesia militans) kui taevane, võidutsev Kirik (Ecclesia triumphans) on ühes­koos palvetav Kirik (Ecclesia orans). Palve Jumala poole ühendab elavaid ja „surnuid“. Nagu on öelnud piiskop Kallistos Ware: „Elavad ja surnud kuuluvad ühte ja samasse perre. Surma­kuristik pole ületamatu, sest me saame kokku Jumala altari ees.“[11]

Lõpetuseks olgu märgitud, et kui tunneme huvi, mis saab meist siis, kui maine elu elatud, ei ole tegemist liht­labase uudishimuga. Vastu­pidi, õige teadmine sellest, mis ootab ees, on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.

 

Vaata lisaks:

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (I)

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (II)

 

Matusel ja lahkunu mälestamisel lauldav kondak:

Lase puhata, oh Kristus, oma sulase (ümmardaja) hing ühes pühadega seal, kus ei ole haigust, ei kurbust ega ohkamist, vaid kus lõpmata elu on.

Palve õigeusu palveraamatust:

Mõtle, oh Issand, ka kõikide meie vanemate, vendade, õdede ja kõikide õigeusu risti­inimeste peale, kes siin ja igal pool puhkavad ja kes üles­tõusmise ja igavese elu lootuses uinunud on; asuta neid oma pühade hulka, kus Sinu pale valgus paistab, ja heida armu meie peale kui helde ja inimese­armastaja. Aamen.

 

Illustratsioonid:

1. Skeemaarhimandriit Anastasi (Popovi) matus. Allikas: Wikipedia

2. Püha Theodora surm ja vaimulikud tollimajad. Allikas: Orthodoxwiki.org  

3. Rakvere püha preestermärtri Sergi säilmed Rakvere Jumalaema sündimise kirikus. Allikas: vt siit



[1] Metropoliit Kallistos Ware, Õigeusu tee, Tallinn: EAÕK kirjastustoimkond, 2001, lk 135.

[2] Kiriku saladus, Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2007, lk 135.

[3] Õigeusu alused. Sissejuhatus Õigeusu Kiriku õpetusse, Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2004, lk 109.

[4] Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Talitusraamat, EAÕK Sinodi väljaanne, 1940, lk 144.

[5] Talitusraamat, lk 72.

[6] Õigeusu alused, lk 112.

[7] Kiriku saladus, lk 141.

[8] Metropoliit Stefanus, Pühade säilmete tähendus õigeusu kirikus (2005), EAÕK kodulehekülg, vt siit.

[9] Osundatud teosest: Kiriku saladus, lk 147.

[10] Kiriku saladus, 148.

[11] Piiskop Kallistos Ware, „Surmast ja ülestõusmisest“, Usk ja Elu 6/2008, lk 56.

 
< Eelmine   Järgmine >