Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: XXII pühapäev pärast Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
reede, 07 november 2014

See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, aga talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht. (Mt 16:4)

 Milles seisneb prohvet Joona tunnustäht? Jeesus selgitab seda teisal lähemalt: «See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, ent talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.» (Mt 12:39-40)

Niisiis viitab prohvet Joona tunnustäht esmajoones Jeesuse ristisurmale ja ülestõusmisele. Aga mitte ainult.

Jeesus jätkab: «Niineve mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona! « (Mt 12:41)

Siin on prohvet Joona tunnustäheks ka tema jutlus – nii nagu Jeesuse puhul ei ole oluline mitte ainult Tema surm ja ülestõusmine, vaid ka Tema õpetus ja kogu Tema elu.

Prohvet Joona on samuti tunnustäheks kogu oma elu ja olemusega – alates juba oma nimest, mis tähendab «tuvi».

Pühakiri räägib tuvidest palju, alates juba veeuputusest, mille lõpu eel Noa kolm korda tuvi laevast välja läkitas, et saada teada, kas vesi on alanenud ja häving lõpule jõudnud.

Tuvi on Pühakirjas üks sageli nimetatud ohvriandidest – ka Jeesuse templissetoomisel ohverdati paar tuvisid.

Tuvi on Püha Vaimu sümbol, tuvikeseks nimetatakse Jumala vaga, keda taga kiusatakse, Ülemlaulus võrreldakse pruuti tuviga ning Jeesus ütleb, et Tema jüngrid peavad olema «tasased nagu tuvid».

Prohvet Joona puhul tulevad aga meelde ka sellised psalmiread: «Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama. Vaata, ma põgeneksin kaugele.» (Ps 55:7-8)

Prohvet Joona tunnustähte võikski vaadelda kolmest küljest või kolmeetapilisena: kõigepealt esimest kutsumist ja põgenemist, seejärel talle antud õppetundi kala kõhus ning viimaks teist kutsumist, kuulutustööd Niineves ja selle tagajärgi silmas pidades.

Esimene tunnustäht räägib sellest, millised me, inimesed, oleme. Me teame, mis on Jumala tahtmine: «Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?» (Mi 6:8) – ja ometi me üritame selle teadmise ja nõnda ka Jumala eest põgeneda, Teda ignoreerida, «minema lennata ja kuhugi kaugele elama asuda», «ära Issanda palge eest, Noodimaale, hommiku poole Eedenit» (1Ms 4:16).

Täpselt nii ka Joona. Tõsi küll, Tarsis, kuhu Joona põgeneda üritas, ei asunud mitte hommiku, vaid õhtu pool – mõnede teadlaste arvates kuskil tänapäeva Hispaania rannikul, samal ajal kui Niineve asus täpselt vastupidises suunas, tublisti ida pool, Tigrise jõe kaldal.

Aga oli see Tarsis, kus ta oli – Joona püüdis Jumala eest põgeneda. Muidugi oli see rumal püüe: «Tagant ja eest Sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. Kuhu ma võiksin minna Su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin Su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled Sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, Sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi Su käsi juhataks mind ja Su parem käsi haaraks minust kinni.» (Ps 139:5.7-10)

See on midagi, mis võib tunduda koguni ahistavana – nagu Iiob Jumalat süüdistades hüüab: «Kas Sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?» (Ii 7:19) Aga seda võib vaadata ja mõista ka hoopis vastupidiselt: kui kaugele me (oma arvates) Jumalast ka põgeneksime – «Tema küll ei ole kaugel ühestki meist» (Ap 17:27). Ta ei ole meid maha jätnud, kuigi meie – inimkond – näime olevat Ta hüljanud.

Tõsi, Jumala abi meile meie hukatuslikus olukorras võib tulla üsnagi ootamatul viisid ja olla esimesel hetkel koguni mõistetamatu: «Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub … Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona.»  (Jn 1:4; 2:1)

Siin jõuame prohvet Joona tunnustähe teise tahu juurde, ja selleks ei ole mitte ainult Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise väline võrdkuju, vaid eeskätt selle läbi antud Jumala sõnum inimesele, mille võiksime sõnastada umbes nõnda: «Sa lähed mulle korda, ma hoolin sinust, isegi kui sa ei taha minuga tegemist teha, ma aitan sind kasvõi kõige mõistetamatumal moel!»

Sest mis võiks olla veel erakorralisem ja ülemäärasem kui Kõigekõrgema, pühima Kolmainsuse teise isiku saamine inimeseks, meie pattude eest kannatamine ja lunastav ristisurm ning hauapimedusse maetud olemine? Kas ükski torm merel või kasvõi suure kala poolt alla neelatud saamine kannataks sellega mingit võrdlust? Ning mis peaasi: just seeläbi päästab Jumal meid meist endist ja hukatusest, mille poole oleme teel – nagu Ta päästis tolle suure kala abil Joona merevoogudesse uppumisest.

Joona sai pärast pääsemist uue kutse, ning seekord ta järgnes sellele. Silmnähtavalt üsna vastumeelselt, aga siiski. Nagu sagedasti meie Kristusele…

Sama sagedasti oleme Joona moodi tuimad ja tundetud siis, kui küsimus ei ole enam meie enda, vaid teiste inimeste päästmises. Siis on mõni kiikajonipuu meile tähtsam kui saja kahekümne tuhande inimese hingeõndsus…

Jah, ka see on osa prohvet Joona tunnustähest – nagu Issand ütles kord prohvet Jeremijale: «Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu.» (Jr 15:19)

Meile ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht. Jumal näitab meile meie haletsusväärset olukorda ilma Temata, Ta teeb kõik, et meid sellest päästa, ja Ta ootab, et seda jagaksime. Mitte vastumeelselt nagu prohvet Joona, vaid ennast täielikult panustades nagu Kristus.

 
< Eelmine   Järgmine >