Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (II)
Autor: Veiko Vihuri   
teisipäev, 04 november 2014

Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. 1Ts 4:13

 

2. Reformatsioon ja luterlus

 Active Image

Rünnak missaohvri vastu

Saksa reformatsiooni­liikumise käivitaja Martin Lutheri jaoks oli kesksel kohal küsimus hinge­õndsusest, täpsemalt patuse õigeks mõistmisest Jumala ees. Lutheri avalik välja­astumine oli ajendatud ärist indulgentsidega – neid pakuti ka puhastus­tules viibivate hingede aitamiseks ning öeldavasti oli see kirikule väga suur tulu­allikas (väidetav reklaam­lause: „Kui münt karpi kolksatab, hing tulest taeva volksatab!“). Luther ei vaidlustanud usu­tunnistuses mainitud nn viimseid asju (surm, kohus, põrgu, igavene elu), kuid ta lükkas tagasi õpetuse puhastus­tulest, millele ta ei leidnud toetust Pühakirjas. Ta taunis teravalt kiriklikku praktikat, mille abil püüti puhastus­tules vaevlevaid hingi aidata (hinge­missad, lahkunutele hangitud indulgentsid), nähes selles teo­vagaduse ilmingut ja missa (armu­laua) algse tähenduse moonutamist. Schmalkaldeni artiklites (1537), mis hiljem võeti luterliku kiriku usu­tunnistus­kirjade koos­seisu, põrutab Luther ägedalt:

„Seepärast tuleb puhastustuld kogu tema toreduse, jumala­teenistuste ja kasu­teenimisega pidada tühi­paljaks kuradi pettuseks, sest see on vastu­olus ka tähtsaimate usu­artiklitega, et hingi aitab ainult Kristus, mitte inimeste teod, rääkimata sellest, et meile ei ole surnute kohta antud mitte mingit käsku ega nõuet (ja sellepärast võib sellest rahu­meeli loobuda, isegi kui see poleks eksi­arvamus või eba­jumala­teenistus).“[1]

Ametlikult taunisid luterlaste esindajad arusaama missast kui ex opere operato (teo enda toimel) hüvitavast ohvrist elavate ja surnute eest keiser Karl V-le esitatud Augsburgi usu­tunnistuses (1530, artikkel XXIV), mille autoriks on Lutheri mõtte- ja võitlus­kaaslane Philipp Melanchton (1497–1560):

„Ühtlasi mõisteti hukka see kohutav eksi­arvamus, mis väidab, et meie Issand Kristus on oma surma läbi hüvitanud ainult päris­patu ja et missa on seatud ohvriks üle­jäänud pattude eest, millega missast on tehtud ohver elavate ja surnute eest, mille läbi kõrvaldatakse patt ja lepitatakse Jumal.“[2]

Augsburgi usutunnistuse apoloogias (1530) käsitleb Melanchthon missat surnute eest eraldi ala­jaotuses, kus ta kordab pikemalt luterlaste põhilisi argumente ja otsib neile tuge koguni õige­usu kiriku praktikast (rõhutused tekstis käesoleva artikli autorilt):

Aga tulgem nüüd tagasi asja enda juurde. Kuna missa ei ole ilma usuta, ise­enesest mõjuv hüvitus ei karistuse ega süü eest, järeldub sellest, et missa pidamine surnute eest on tarbetu. Ja siin ei olegi midagi pikemalt arutleda. Sest on üldiselt teada, et püha­kirjas pole selliste asjade kohta mingit tunnistust. Samuti ei ole jumala­teenistuste sisse­seadmine kirikus ilma püha­kirja korralduseta sugugi ohutu. Kui vaja, eks siis räägime sellest teemast põhjalikumalt. Aga mis sa vaidled vastastega, kes ei mõista, mis on ohver, mis sakrament või mis on pattude andeks­andmine ja usk!

Ka Kreeka kaanon ei käsitle ohvrit hüvitusena surnute eest, sest pühendab selle ühte­moodi kõigile õndsatele esiisadele, prohvetitele ja apostlitele. Sellest ilmneb niisiis, et kreeklased ohverdavad tänu ja ei käsitle seda hüvitusena karistuste eest, olgugi et nad ei kõnele mitte ainult Issanda ihu ja vere ohvrist, vaid ka teistest missa osadest, ja nimelt palvetest ja tänamistest. Sest pärast pühitsemis­sõnu nad paluvad, et see ohver oleks selle vastu­võtjatele õnnistuseks, teistest nad ei kõnele. Ja nad lisavad: „Me toome selle mõistliku jumala­teenistuse Sulle usus uinunud esiisade, isade, patriarhide, prohvetite ja apostlite eest.“ Aga mõistlik jumala­teenistus ei tähenda üksnes ohvrit, vaid ka palveid ja kõike, mida seal sooritatakse. Mis puutub aga sellesse, et vastased toovad põhjenduseks kiriku­isade aru­saama ohvrist surnute eest, siis me teame, et vana aja kiriku­isad kõnelesid surnute eest palvetamisest, mida me sugugi ära ei keela, aga Issanda armu­laua jagamist surnute eest ex opere operato me heaks ei kiida. Ja olgugi et vastastel on põhjendused enamasti Gregorioselt ja hilisematelt autoritelt, seame meie neile vastu kõige selgema ja kindlama Pühakirja. Ja ka kiriku­isade keskel valitsevad suured erinevused. Nad olid inimesed ja võisid vääratada ja eksi­teele sattuda. Samas, kui nad praegu ellu ärkaksid ja näeksid oma ütlusi selliste suure­päraste valedega ümbritsetult, mida vastased sooritatud tegude kohta õpetavad, siis seletaksid nad neid ka ise hoopis teistmoodi.“[3]

Põhjalikuma analüüsi purgatooriumi küsimusest (koos üle­vaatega kiriku­isade ja teiste autorite poolt öeldust) esitas teise põlv­konna välja­paistev luterlik teoloog Martin Chemnitz (1522–1586) oma mahukas teoses Examen concilii Tridentini („Trento kontsiili hindamine“).[4] Ortodoksse luterlasena jäi Chemnitz seisu­kohale, et Rooma kiriku õpetusel puhastus­tulest puudub alus kanoonilises Pühakirjas ning see­tõttu ei või seda kehtestada usuartiklina.

Reformaatorite ägeda kriitika tulemusena lakkas protestantlikuks muutunud aladel surnu- ja hinge­missade pidamise praktika, mis oli andnud sisse­tulekut suurele hulgale preestritele ja pakkus ka lahkunu omastele lohutavat teadmist, et nad saavad midagi surnud lähedaste heaks ära teha.

 

Luterlikud teoloogid surnute saatusest

Luterlikud reformaatorid lükkasid niisiis üksmeelselt tagasi katoliikliku õpetuse purgatooriumist kui puhastavast vahe­­olukorrast. Kuidas nad aga kujutasid ette surnute olu­korda ja asu­paika enne viimset kohtu­päeva?

LActive Imageuther on väljendanud arvamust, et surma ja üles­tõusmise vahele jääv aeg tundub hingele kui põgus silma­pilk: „Niipea kui silmad kinni lähevad, äratatakse sind üles. Tuhat aastat saavad olema samuti, nagu oleksid sa pool tunnikest maganud.“ Surnute eest palvetamist ta siiski otseselt ära ei keelanud, kuna „Jumal pole meile teatavaks teinud, kuidas on lugu hingedega, ja me peame teadmatuses olema, mis ta nendega teeb, siis ei taha me takistada ega saa takistada ega patuks arvata nende eest palvetamist.“[5]

Luterliku ortodoksia arusaama – mida püüti mõistagi Püha­kirjaga põhjendada – surnute olu­korrast toob esile luterlik teoloog Leonhard Hutter (1563–1616), kelle järgi elavad ihust lahkunud hinged enne surnute üles­tõusmist ja ihuga taas­ühendamist kas taeva või põrgu eel­maitsmises. Vagade hinged on Jumala käes ning ootavad oma ihu kirgast üles­tõusmist ja igavest õndsust (vrd Laatsarus Aabrahami süles, Lk 16:22), uskmatute ja jumalatute hinged on aga piina­paigas ning ootavad seal „kartuse ja hirmuga oma ihude häbistavat üles­tõusmist“ ja igavest hukatust (piina­paik Lk 16:28). Viimsel päeval tõusevad üles kõik surnud ja võtavad vastu lõpliku otsuse kohtu­mõistmiseks saabunud Kristuselt (vt Jh 5:28–29). Hutteri järgi eksisteerivad igaveses põrgus piinade astmed, kuid ka igaveses elus tehakse vahet teatud astmete vahel.[6]

Ortodoksse luterliku pühakirja­mõistmise najal õpetab tänapäeval Ameerika Ühendriikides tegutsev konservatiivne Missouri sinodi luterlik kirik selge­sõnaliselt, et surma hetkel siseneb uskliku hing taevasse rõõmu (Lk 23:43; Ap 7:59; Ilm 14:13, Fl 1:23–24), uskmatu hing aga vangistatakse põrgusse (1Pt 3:19–20; Ap 1:25). Sinna jäävad hinged kuni üles­tõusmise ja viimse kohtuni, mil nende suhtes langetatakse lõplik otsus. Teoloog Edward Koehleri sõnadega: „Viimne Kohus on praeguse maailma suure­jooneline lõpp­vaatus, mil iga üksiku kohta langetatud otsus kinnitatakse avalikult ja laiendatakse ihule, mis kuni selle hetkeni oli jäänud põrmuks, millest ta oli võetud.“[7]

Active ImageKuigi ei Luther ega Melanchthon polnud surnute eest palvetamist ära keelanud, hoiduti luterlikel matustel seda tegemast. Luterlikes matuse­kordades jäeti ära viited puhastus­tulele ja enamasti ka palved lahkunu eest (samas kujunes aja­pikku välja luterlik ars moriendi, mis tähendas võimaluse korral vaimuliku viibimist juba suri­voodi ääres).[8] Matuse keskmes polnud kadunuke ega tema surnu­keha, vaid üles­tõusmist kuulutav usu­artikkel. Matusel loetud palved (16. sajandist on säilinud 45 matuse­palvet) väljendasid tavaliselt usku üles­tõusmisse ja tänu lahkunu maise elu eest, kuigi mõni luterlik talitus­kord võimaldas erandlikult ka lahkunu eest palvetamist.[9]

Ortodoksse luterluse põhimõtted kajastuvad näiteks 1693. aastal ilmunud Rootsi luterliku kiriku käsi­raamatus (eesti keeles 1699), kus nähakse ette väga lihtne matuse­talitus: kalmistule jõudes lastakse kirst hauda ja vaimulik heidab labidalt kolm peo­täit mulda, öeldes „Mullast oled sina võetud…“, ning loeb palve, mille sisuks on, et leinajad oma kaduvusele mõtleksid, igavikku taga nõuaksid ja võiksid kord koos maetava venna või õega üles tõusta. Siis lauldakse „Keset selle elu sees üks surm on meil ikka“ (8. sajandist pärit antifoon Media vita in morte sumus, mille Martin Luther saksa keelde ümber pani; eesti keeles KLPR 473) ja loetakse mõned asja­kohased lõigud Piiblist.

Valgustusaeg tõi usulis-teoloogilisse mõtlemisse põhjaliku murrangu. Tänapäevast teoloogiat ise­loomustab sageli skepsis või üks­kõiksus mitmete klassikalise kristluse dogmade ja õpetuste suhtes. Uuemas protestantismis on levinud õpetus totaalsest surmast – nimelt on mõned teoloogid väitnud, et inimene sureb tervikuna ja üles­tõusmisel äratab Jumal üles nii ihu kui hinge. Taolisele õpetusele vaidleb teiste seas vastu Saksa luterlik teoloog Horst Georg Pöhlmann, kes ütleb jõuliselt: „Vahe­olemine („status intermedius“) ei paiska inimest mingisse nihilistlikku jumala­vaakumi, vaid ta jääb Jumala, oma kohtu­mõistja ja päästja kätesse. Totaalse surma teooria on materialistlik, mitte aga kristlik.“[10] Seda teooriat on ka üsna keeruline kokku viia Uue Testamendi paljude kirja­kohtadega.

Tänapäevases protestantismis on samuti kõlanud väited, et põrgut ei ole ja kõik pääsevad taevasse. Nimelt väidetakse, et Jumal on armastus, mistõttu igavene põrgu­karistus oleks äärmiselt eba­proportsionaalne, eba­õiglane ja vastu­olus Jumala armastusega. Pole vaja lisada, et Püha­kirjaga ei ole sellist õpetust võimalik kokku sobitada.

 

Lahkunute mälestamisest Eesti luterlikus kirikus

Lahkunute mälestamiseks võib pidada ka nende mälestuse jäädvustamist kujutavas kunstis. Luterlik religioosne kunst tunneb haua­plaate- ja -monumente, epitaafe (mälestus­pilt) ja vapp­epitaafe (surnu­silt), mida said endale lubada ees­kätt jõukamad ja tähtsamad ühis­konna liikmed ning milliseid leidub ka paljudes Eesti kirikutes ja muuseumides.[11] Kuid siin­kohal vaadelgem põgusalt vaid lahkunute mälestamise liturgilist praktikat paaril viimasel sajandil.

Active Image
 
Eesti luterlikus kirikus on olnud kaks surnute mälestamisega seotud kiriku­püha – suvine kalmistu­püha (jaani­päeva paiku) ning kiriku­aasta viimane püha­päev ehk surnute­püha (novembri lõpus). Mõlemad ulatuvad tagasi 19. sajandisse ja on tavaliselt olnud rahva­rohked kiriku­pühad. Seega võib öelda, et lahkunute kiriklik meenutamine on Eesti luterlaste jaoks oluline. Teatavat mõju luterlaste praktikale on küllap avaldanud õige­usu kirik, mis laiendas alates 19. sajandi kesk­paigast oma tegevust Eesti alal. Eriti neis paigus, kus õigeusu ja luteri kogudused lähestikku paiknevad, võib ette tulla, et ka luterlased soovivad lahkunuid  mälestada 40. päeval pärast surma või paluvad hinge­palvet.

Viimastel aasta­kümnetel on EELK kogudustes – vähemalt mõnel pool – hakatud tähistama ka hingede­päeva (2. novembril, katoliiklik kõigi usus lahkunud hingede mälestus­päev). 2009. aastal ilmunud jumala­teenistuste käsi­raamatus on lahkunute mälestamine toodud kiriku­aasta viimaselt püha­päevalt (millest on saanud Igaviku­pühapäev ja Kuningas Kristuse püha) üle hingede­päevale, mis kannabki nime „Kõikide surnute mälestus­päev“. Iseasi, et enamasti töö­päevale langeva väiksema pühana ei peeta seda kaugeltki igas koguduses ning paljudes kohtades mälestatakse lahkunuid vana kombe kohaselt kiriku­aasta viimasel püha­päeval.

Surnute mälestamise praktika on koguduseti erinev – mõnel pool piirdutakse mälestamisel vaid lahkunu nime nimetamisega ning palutakse tröösti ja juhatust leinajatele, teisal aga palvetatakse, et lahkunu võiks puhata Jumala rahus. Mälestatakse peatselt pärast matust (kas järgmisel pühapäeval või hiljem, näiteks 40. päeval) ja seoses lahkunu surma-aastapäeva või muu täht­päevaga. Jumala­teenistuste ja talituste juhend (2013) sätestabki: „Lahkunut mälestatakse vastavalt kohalikule tavale kas matusele järgneval püha­päeval või hiljem (40 päeva möödumisel surmast). Kus puudub kindel mälestamiste tava, on igati asja­kohane see välja töötada.“[12] Mälestamise sisu ei ole juhendis täpselt defineeritud.

Käesoleva artiklisarja järgmises ja viimases osas tuleb juttu õigeusu kiriku aru­saamadest ja praktikast.

 

Vaata lisaks:

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (I)

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (III) 

 

Laulupalve surnute mälestamise pühal:

Igavene Jumal ja Isa, Sina ei ole mitte surnute, vaid elavate Jumal, Sinus elavad kõik usklikud, kes mulla all oma kambrites magavad. Me palume Sind, ära lase meid surma ja tema hirmutuse pärast araks minna, vaid hoia meid oma Püha Vaimu läbi armulikult õiges usus ja südame­tunnistuse rahus, et kristlikult elame, ja kui tund tuleb, õndsasti siit lahkume ning rahus uinume, kuni Sina hauad avad ja meid igaveseks eluks üles äratad Jeesuse Kristuse, oma armsa Poja, meie Issanda läbi. Agenda 1902 / EELK Agenda 1951  

 

Illustratsioonid:

1. Luterlik nägemus: surm ja kurat ajavad meele­heitele viidud patust inimest põrgusse – Seadus ja Evangeelium (detail), Lucas Cranach Vanem, u 1529 (vt lähemalt siit)

2. Niguliste kiriku pastori Johann Höbingki portree-epitaaf (detail), u 1558

3. Matusejutlus Wittenbergi lossi­kirikus Martin Lutheri ära­saatmisel (1546) – Ludwig Rabus, puu­lõige, 1557 (vt siit)

4. Mustpeade vennaskonna epitaaf, Lambert Glandorp, 1561

 



[1] Osundatud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad, SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 182.

[2] Osundatud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad, lk 37.

[3] Osundatud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad, lk 165.

[4] Tänapäeva lugejale on hõlpsamini kättesaadav selle teose ingliskeelne tõlge, purgatooriumi küsimust käsitletakse 3. köites: Martin Chemnitz, Examination of the Council of Trent, Part III, St Louis: Concordia Publishing House, 1986/2007, lk 224–352.

[5] Osundatud teosest: A. Hiob, Luterliku dogmaatika alused, lk 314–315.

[6] Horst Georg Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, Tartu: Greif, 1994, lk 219; Hiob, Luterliku dogmaatika alused, lk 311.

[7] Vt siit (LCMS-i kodulehekülg).

[8] Robert Christman, „The Pulpit and the Pew“ – teoses: Robert Kolb (ed), Lutheran Ecclesiastical Culture, 1550–1675, Leiden, Boston, 2008, lk 284.

[9] J. G. Davies (ed), A New Dictionary of Liturgy and Worship, London, 1986, lk 125.

[10] Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, lk 233.

[11] Hea ülevaate sellest teemast annab Krista Kodrese (ja osaliselt Jüri Kuuskemaa) kirjutatud peatükk „Memoriaalkunst“ teoses: Eesti kunsti ajalugu 2, 1520–1770, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 383–415.

[12] Jumalateenistuste ja talituste juhend, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, 2013, lk 155.

 
< Eelmine   Järgmine >