Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Kas luterlus või katoliiklus?
Autor: Rein Õunapuu   
teisipäev, 04 november 2014

LubagSample Imagee mul alustada väikese meenutusega: kui ma noorena praeguses Tallinna Tehnika­kõrgkoolis (tollane TEMT) arhitektuuri õppisin, räägiti töökaitse tunnis meile õpetlik lugu ühe kõrg­hoone ehitamisest 1940. aastatel. Välis­töödeks vajalike tellingute jaoks töötasid insenerid välja erilised konsoolid, mis suudaksid paindele taluda vähemalt tuhande­kilost koormust. Kuid insenerid ei näinud ette, et reaal­tingimustes hakkavad konsoolid tööle mitte painde­koormusele, vaid hoopis väände­koormusele, mis vähendas kordades nende kande­võimet. Nii varisesid tellingud koos töölistega ühel päeval robinal alla...

Nagu pealkirjast võib aimata, ajendas mind kirjutama "Meie Kirikus" ilmunud noore soome teoloogi Emil Antoni kahe­osaline artikkel "Luterlased ja katoliiklus" (vt siit ja siit), mis annab üsna hea ülevaate ametlikust läbikäimisest nende kirikute vahel. Ühtlasi tunnistavad need kirjutised ka autori liigutavast unistusest oma kodumaa Soome luterlikku kirikut nii teoorias kui praktikas katoliku kirikule (taas)lähendada. 

Kuid millegipärast tuli mul neid artikleid lugedes meelde eel­kirjeldatud lugu kõrg­hoone tellingutest. Noor innukas ameti­vend on ära teinud põhjaliku uurimus­töö kiriku­ajaloo ja teoloogia vald­konnast, ning teemat kokku võttes tundub olevat siiralt üllatunud, miks küll ei saa suhted luterlaste ja katoliiklaste vahel olla selgemad.

Kui see vaid oleks nii lihtne – minagi sooviksin selgeid suhteid, nii nagu ilmselt lugematu hulk kolleege ja kaas­kristlasi nii ühelt kui teiselt poolt Augsburgi usutunnistust. Kuid katoliikluse ja luterluse vahelise lahk­meele mõistmiseks tuleb võtta lisaks arvesse ka muid, palju fundamentaalsemaid asja­olusid kui need, mida artikli autor käsitleb – faktoreid, mida paraku ei saa ületada pelgalt ajaloolis-teoloogiliste dispuutide ja hea tahte deklaratsioonide abil. Ma pean silmas geograafilisi ja klimaatilisi tingimusi, mis paratamatult kujundavad inimeste ja rahvaste mentaliteeti, ning kõigis meis sügaval istuvat ellu­jäämis­instinkti, mis inim­ühiskonna olelus­võitluses paneb aluse poliitiliste huvide kurvale kuid vältimatule fenomenile.

Kui keskenduda erinevustele Põhja-Euroopa anglosaksi ja Lõuna-Euroopa vahe­mere­maiste inim­tüüpide vahel, siis võib tähele panna teatud evolutsioonilisi iseärasusi. Põhjas on karmid talved selekteerinud välja rahvad, kelle jaoks usaldus­väärsus on elutähtis. Kui näiteks keegi on lubanud tuua teisele kütte­puid, siis ta teab, et kokku­leppe murdmise korral külmub teine surnuks. Mida lõuna poole, seda vähem oleneb ellujäämine antud sõnast. Kogemused vahe­mere­maadest pärit inimestega näitavad, et nad täidavad keskmiselt umbes 40% sellest, mis nad on lubanud – ja keegi ei tea ette, missugused 40... Nad þestikuleerivad kõneldes emotsionaalselt, ärrituvad kergesti, kuid sama kergesti läheb viha üle, ja põhja­maalase silmade jaoks surma­vaenlastena tundunud tülitsejad võivad juba hetk hiljem sõbralikult naeratades ja vastastikku õlale patsutades koos veini juua. Ometi toimib nendegi ühiskondade eluviis – vaid neile endile arusaadava skeemi alusel – täiesti efektiivselt, ning anglo­saksi mõjudega kultuurist tulevad inimesed tunduvad neile liialt tõsi­meelsete, depressiivsete ja jäigalt seadustesse klammerduvatena. Ei saa eitada, et kummalgi poole ette­kujutustes ja vastastikkustes ette­heidetes on omajagu tõtt.

Seal, kus põhjamaine vaimulaad otsib eelkõige taga "tõde ja õigust", ausat mängu, seaduste kokku­leppimist ja nende järgimist, ning spiritualiteet suubub tihti südame­tunnistuse­piinadesse süüvimisse ja sügavasse patu­kahetsusse (mis võib halvemal juhul lõppeda depressiooni ja lootusetusega), toetub lõuna-euroopalik mentaliteet eelkõige lootusele Jumala isaliku halastuse peale, pühakute emalikule/vennalikule eestkostele ning oma lapse­seisusele apelleerimisele Jumala ees (mis kahtlemata on omamoodi ka asja­kohane); ohtrad kuid kiiresti kuivavad ahastus­pisarad vahelduvad neil oskusega elust, kogukonnast ja usust koos selle värvikate traditsioonidega rõõmu tunda, ning oma mineviku taak raputatakse koos tervist­kahjustava stressiga õlgadelt viisil, mida on kohati raske eristada süüdimatust pealis­kaudsusest.

Preestrite hulgas levib lugu – kui tõesti­sündinud, seda Jumal üksi teab –, et üks suure usuga itaalia preester kinnitanud kord Rooma lõtvadest kommetest jahmunud saksa preestrile: "Apud nos haec delicta deleantur aqua benedicta" – meie juures kaotatakse need patud pühitsetud veega… Olen minagi elanud läbi teatud kultuuri­konflikti, kui vanem itaallasest kolleeg ja sõber (kelle elu­kommetele pole küll midagi ette heita) mulle minu moraali­teoloogiliste arutluste peale isalikult õlale patsutades teatas: "Sulle, nagu protestandile kohane (sic!), tundub usu­küsimustes olevat kõige olulisem aususe, tõe ja õigluse aspekt... Siin meie juures rajaneb usk enne­kõike meie Issanda halastusele ja armule... millesse teie seal, mulle tundub, peaaegu nagu ei usukski!" (Tuletan igaks juhuks lugejale meelde, et ka mina olen siiski katoliku preester...) Järgnenud debati – mille käigus sai muu­hulgas ka läbi käidud vanu häid õpetusi pattudest Püha Vaimu vastu jne – lõpetuseks tõdes ta pead vangutades ja minu argumentidest ennast vaid osaliselt mõjutada lasknuna: "Il tuo cattolicesimo è... un po' diverso dal mio" ("Sinu katoliiklus on... minu omast veidi erinev"). Mis oma­korda ei takistanud teda sugugi toast välja pühkimast ja minuti pärast tagasi ilmumast, särav naeratus näol ja käes hoolega valitud suurepärase puna­veini pudel, mille sisu konsumeerimine aitas tõepoolest märkimis­väärselt kaasa igasuguse teoloogilistest eri­arvamustest tekkinud lahk­meele lahendamisele. Ma pean tunnistama, et kuigi ma enda arvates jäin muidugi meie vaidluses argumentidega peale, sain ma temalt siiski ka meelde­jääva õppetunni ja tunnistuse sellest, kuidas ta oma, Jumala-armu-põhist katoliiklust ka iga­päeva­elu situatsioonides vägagi positiivselt rakendada oskab; sama­sugused vaidlused põhja­eurooplastest teoloogide (olenemata konfessioonist) vahel võivad kohati lõppeda sellega, et ei tulda vastastikku teine­teise matustelegi.

Kuid mis siis saab seadustest, dokumentidest, aususest, õiglusest, tõest ja õigusest, mille osas noor kolleeg Emil Anton oma kirjutistes ennastsalgava visadusega lahendusi otsib? Kuidas ühendada kahte nii erinevat maailma­tunnetust, kui isegi katoliku kiriku enda sees on erinevused mõtte­laadis nii märgatavad? On aabitsa­tõde, et kett on nii tugev kui tugev on selle kõige nõrgem lüli. Mida rohkem on seadusel erandeid, seda nõrgem on seaduse jõud. Selle­pärast on katoliku kirik oma põhi­olemuselt rajatud ideaalile: seadus on seadus ja erandeid kas ei tehta või neist vähemalt avalikult ei räägita. Mediterraanse ellu­suhtumise juures siin probleemi ei ole: kui keegi vajab erandit, siis ta lihtsalt võtab selle, või saavutab sallimise kuidagi era­viisiliselt, nõudmata oma probleemi lahendamiseks kohtu­protsessi või seaduse muutmist.

Põhjamaa inimestega on teisiti, nende jaoks peavad erandid olema seadusesse sisse kirjutatud. Selle­pärast pidigi Luther seni kehtinud maailma­korralduse oma isikliku kaasuse järgi parajaks lõikama. Kui munga­elu temale ei sobinud, siis ei tohtinud see kellelegi sobida jne. Tulemuseks oli sõna otseses mõttes "cuius regio, eius religio" – sel hetkel võimul oleva ilmaliku valitseja "tarkus" sai mõõdu­puuks religiooni küsimustes, ning Jumala kümnest käsust (mida ka ideaali tasandil üha vähem seadusena mõisteti) jäid pikapeale järele kümme leiget soovitust. Sest kuidas muidu võib seletada fakti, et püha­kirja kõige ülemaks autoriteediks kuulutanud kirik jõuab mõnel pool nais­piiskoppide pühitsemise ja kiriklike homo­laulatusteni?... 

Kui vaadelda lähemalt kogu kristluse ajalugu, siis peab tahes-tahtmata küsima: kas kirik on üldse saanud kunagi toimida iseseisvalt, lähtudes ainult omaenda õpetusest ja alus­dokumentidest? Kuni IV sajandi alguseni olid ju kristlased taga­kiusatud ja pidid end varjama. Keiser Constantinus Suure korraldatud kristluse legaliseerimise motiiviks oli kiriku kaasamine ühel või teisel viisil impeeriumi huvide kaitsmisele. Isegi kiriku­isa Eusebiuse jutustatud vaga legend Constantinusele antud ilmutusest – ristist taevas ja tulikirjast "in hoc signo vinces" – näeb ristis ainult vahendit, mis tuleb kuidagi ära kannatada – tegelik ja peamine eesmärk on ju keisritroon.

Läänekirikul õnnestus küll VIII sajandi lõpus omaette riigina ise­seisvuda, kuid tema võim oli üsna habras. Riigiks on katoliku kirik jäänud tänini – 1870. aastast ei ole ta küll enam pea­aegu poole Itaalia valitseja, vaid 1929. aasta lepingu kohaselt sümboolne territoorium Vatikani künkal. Mis riigi tähtsusse ja mõjukusse puutub, siis pärineb kõige selgem välja­ütlemine selle kohta Jossif Stalinilt. Kui tema käest küsiti, kas ka paavst peaks pärast II maailma­sõda toimunud rahu­konverentsist osa võtma, siis ta vastas: "Paavst? Kui palju tal diviise on?"

See lause ei anna tunnistust mitte ainult ütleja küünilisusest, vaid viitab reaalsusele, mis kehtib iga väike­riigi kohta. Nii ei suutnud ka katoliku kirik oma vaenlasi sõjalise võimsusega endast eemal hoida, vaid pidi läbi ajaloo otsima liitlasi, lootma kavalusele ja pette­manöövritele – kuid inkrimineerida sellist käitumist ainult kiriku­riigile näitaks lihtsalt väga halba ajaloo­tundmist ja puudulikku reaalsus­taju. Paavstide – kes tunnetasid oma vastutust võitluses oma riigi ja kiriku ellu­jäämise eest suurte ja ohtlike naabrite vahel ning ajastute tormi­pööriste keskel – arsenalis olid veel ka kiriku­vanne ja põrguga hirmutamine. Riigi püsima­jäämise vajadus mõjutas ka katoliikliku usu­doktriini kujunemist, kuid sedagi tõsi­asja võib päriselt pahaks panna vaid kesise ajaloo­tunnetusega kriitik.

Teoloogiat on sageli kasutatud poliitilise relvana, seda nii ilmalike kui kiriklike valitsejate poolt. Erinevate pühakirja- ja traditsiooni tõlgenduste taga ei ole sel juhul niivõrd nende õigsus, kuivõrd tõlgendaja poliitiline huvi oma mõju­võimu kindlustada. Juhul kui konflikt on sündinud ilmaliku võimu ja kiriku vahel, siis on trumbid küll enamasti esimese käes – kuid kus see on vähegi võimalik, üritavad kirikud ka oma maise­võitu huvisid läbi suruda, ja teoloogia on siin pahatihti heaks ette­käändeks. Sellepärast, kui nüüd tulla tagasi rooma­katoliiklaste ja luterlaste suhete juurde, saab traditsiooni kohaselt katoliku kirik leppida ainult "naasmisega ema­kirikusse" koos paavsti õigusega piirata teoloogide dogmaatilist ja moraali­teoloogilist mõtte­lendu – ning mis kõige tähtsam, piiskoppe ametisse määrata ja nad sealt vajaduse korral kõrvaldada, kusjuures määramisel on oluline nende eest­kostjate arv ja tähtsus Vatikanis. Täna­päeva internetiseerunud maailmas, kus pea­aegu miski ei jää saladuseks, on avalikuks saanud palju näiteid sellest, et kohale­määratud piiskoppide umb­meelsus (sageli ka umb­keelsus maa põlis­elanike suhtes) huvitab juht­konda alles suurema skandaali puhkedes. Luteri kiriku poolt maailmas edendatav oikumeenia ei ole paraku kuigi­võrd õilsam ette­võtmine, vaid seda võib kohati ehk põhjendatultki mõista püüdlusena katoliku kirikut "protestantiseerida", nõrgestada selle kesk­võimu ja liberaliseerida moraali­õpetust. 

Kuna katoliku ja ortodoksi kiriku põhialused ja sakramentide­õpetus olid kinnitatud juba esimesel kristlikul aasta­tuhandel, siis eeldab traditsioon nii vaimuliku ameti kui armu­laua kehtivuse vastastikust tunnustamist. Samal põhjusel peab katoliku kirik leppima ka mitut sorti vana­katoliiklaste sakramentide tunnustamisega. Paraku kujundasid protestandid reformatsiooni­tuhinas osaliselt ümber ka vaimuliku ameti ja armu­laua­käsitluse, mis annab katoliku kiriku magisterium’ile (õpetus­ametile) hea ette­käände neid alati tõrjuda. Vatikanil kui riigil on raske näha põhjust, miks protestante üldse kirikuna tunnustada tuleks.

Üksikisiku seisukohast on arusaadav, et kasvatuslikult annab ideaalile rajatud seadustik paremaid tulemusi. Kui inimesele on maast madalast õpetatud, et abielu ei tohi lahutada, siis ollakse partneri­valikul hoolikamad. Kui aga abielu parimast tahtmisest hoolimata ei toimi, siis on lihtsalt eba­inimlik määrata uuesti­abiellujad praktiliselt elu lõpuni paaria­seissusse, kellel pole õigust sakramentidele, ja see probleem on katoliku kiriku sees ka pidevalt kõne­aineks. Teisalt õpetavad nii mõnedki kristlased juba lastele oma eeskuju varal, et tõotuste ja Jumala käskude täitmata jätmine ei too kaasa mingeid taga­järgi – sel juhul jääb üle ainult tõdeda, et karistamatult meele­valdse käitumise õigustamiseks pole kirikut vaja, seda oskab igaüks suure­päraselt ka ilma kirikuta.

Lõpuks jääb üle vaid julgustavalt öelda: tere tulemast paradokside maailma! Kaosesse, millega leppimiseks ei ole muud rohtu kui vanemaks saamine. Kui läheneda Emil Antoni artiklites püstitatud küsimuse­asetusele puhtalt teooria, traditsiooni ja ajaloolis-psühholoogilise pragmatismi seisu­kohast, siis võiks oletada, et katoliku ja luteri kirikud ei lepi arvatavasti kunagi ära. Vaatame, mida toob praktiline elu, mis õnneks on tunduvalt ette­arvamatum kui ükski inimlik teooria.

 

Rein Õunapuu on moraaliteoloog ja katoliku preester Põhja-Saksamaal

 
< Eelmine   Järgmine >