Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (I)
Autor: Veiko Vihuri   
neljapäev, 30 oktoober 2014

 

Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. 1Ts 4:13

Mis saaActive Imageb inimesest pärast surma? Surnukeha maetakse maha või tuhastatakse, aga kuhu läheb hing, teadvus, isiksus? Luterlikel matustel loetakse tavaliselt Koguja sõnu: „Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud“ (Kg 12:7). Meenutatakse ka Jeesuse sõnu: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu üles­tõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukka­mõistmise üles­tõusmiseks“ (Jh 5:28–29). Siit ilmneb, et kristluses ei usuta üksnes hinge eksistentsi jätkumist teis­poolsuses, „hinge surematust“, vaid ka surnud inimeste ihude üles­äratamist haudadest.

Siinses lühikeses artiklite sarjas vaadeldakse ajaloolises perspektiivis rooma­katoliku, luterliku ja õigeusu kiriku õpetuslikke seisu­kohti surnute olu­korrast ning kiriklikku praktikat lahkunud hingede eest hoolitsemisel. Ruumi kokku­hoiu mõttes ei ole siinses üle­vaates seatud ees­märgiks jälgida kristlike matuse­kommete kujunemist või surmaks valmistumist (ars moriendi) – põhiline tähelepanu langeb küsimusele, mida erinevad ajaloolised kirikud on Püha­kirja ja traditsiooni najal õpetanud surmast ja surnute olukorrast.

 

1. Katoliiklik õpetus surnute saatusest

 

Surmast ellu

Iga huviline võib kerge vaevaga leida katoliku kiriku katekismusest (mille kiitis 1992. aastal heaks paavst Johannes Paulus II) või selle kokku­võtlikust esitusest (kompendiumist) kohad, kus kõneldakse sellest, mida kristliku õpetuse kohaselt surm endast kujutab ja mis juhtub kehast lahkunud hingega. Osundagem:

„Pärast surma, mis on ihu ja hinge lahutamine, ihu laguneb, aga hing, kes on surematu, läheb vastu Jumala kohtule ning ootab taasühinemist ülestõusnud, kirgastunud ihuga Issanda taastulemise ajal. See, kuidas ihu ülestõusmine toimub, ületab meie kujutluse ja mõistmise piirid.“[1]

Kristlik usk õpetab, et on olemas igavene elu. Kompendiumi järgi on igavene elu see elu, mis algab kohe pärast surma ja millel ei ole lõppu. Iga inimene peab läbima isikliku kohtu­mõistmise, mida toimetab Kristus. Langetatud otsuse kinnitab viimne kohus. Kuid kuhu lähevad ja mida kogevad isikliku kohtu­mõistmise läbinud hinged, kes jäävad ootama ihu üles­tõusmist ja viimset kohut? Katoliku kiriku õpetuse kohaselt võib surma läbi kehast lahkunud hing jõuda kas taevasse, purgatooriumisse (puhastus­tulle) või põrgusse:

1) armu seisundis surnud usklike hinged, kes ei vaja täiendavat puhastamist, võetakse vastu taevasse, kus nad elavad koos Kristusega igavesti ja näevad Jumalat palgest palgesse. Seal moodustavad nad taevase Kiriku ja kostavad koos Neitsi Maarja, inglite ja pühakutega maa peal elavate ja võitlevate kristlaste eest;

2) need, kes surevad küll Jumala sõpruses, kuid vajavad taeva õndsusse sisenemiseks veel puhastamist, lähevad purgatooriumisse ehk puhastus­tulle. Seal viibides on nad siiski kindlad oma pääsemises. Maisel teel käivad usklikud saavad neid aidata, palvetades nende eest või tuues missa­ohvrit. Puhastustules olevaid hingi saab aidata ka almuste, indulgentside ja meele­parandus­tegudega;

3) need, kes vabatahtlikult surma­patus surevad, lähevad igavesse hukatusse ehk põrgusse, mille suurim kannatus on igavene lahus­olek Jumalast. Jumal tahab kõiki päästa, kuid samas austab Ta inimese otsuseid ja valikuid. „Nõnda on inimene see, kes ise vabal tahtel loobub osadusest Jumalaga, kui jääb surma­tunnil püsima surma­patu seisundisse ja keeldub Jumala halastavast armastusest.“[2]

Vanakiriklikud usutunnistused kinnitavad Pühakirja alusel, et viimsel­päeval tuleb Issand Jeesus Kristus koos inglite ja pühadega kohut mõistma elavate ja surnute üle. Üksnes Jumal teab, millal see aset leiab. Kõik surnud tõusevad üles, nende ihu taas­ühendatakse hingega ning toimub viimne kohus, kus langetatakse lõplik otsus iga inimese kohta. „Pärast Viimset kohtu­mõistmist hakkab üles­tõusnud ihu osa saama õiglasest tasust, mis määrati hingele isiklikul kohtu­mõistmisel.“[3]

Olgu siinkohal lahti seletatud ka üks veidi mõistatuslik usu­väide. Nimelt öeldakse Apostlikus usu­tunnistuses risti löödud ja maha maetud Kristuse kohta: „alla läinud surma­valda“ (varasemas tõlkes ka „põrgu­hauda“). Mida see tähendab? Katekismuse kompendium selgitab:

„Surmavald“ ei ole hukka­mõistetute põrgu, vaid tähendab kõigi nende – õigete ja kurjade – seisundit, kes surid enne Kristust. Jeesuse hing – ühendatud tema jumaliku isikuga – laskus surma­valda õigete juurde, kes ootasid Lunastajat, et nad saaksid lõpuks näha Jumalat. Pärast seda kui Jeesus oli oma surmaga alistanud surma ja kuradi, „kellel on võimus surma üle“ (Hb 2:14), vabastas Ta õiged, kes ootasid Lunastajat, avades neile taeva väravad.“[4]

 

Viimse kohtupäeva ooteruumid

Niisiis jääb surma ja ülestõusmise vahele oote­seisund või vahe­olukord, kus hing tunneb teatud viisil juba ette seda rõõmu või piina, mis saab tema osaks pärast üles­tõusmist ja viimset kohut. Kesk­aegses teoloogias kujunes välja õpetus viiest „oote­ruumist“, kus hinged ootavad surnute üles­tõusmist ja viimset kohut: 1) põrgu (infernus) ja 2) taevas (paradisus) ning nende vahel 3) puhastus­tuli (purgatorium), 4) ristimata laste asupaik (limbus infantium) ja 5) Vana Testamendi vagade isade asupaik (limbus patrum).[5]

Üldiselt oldi keskajal Jeesuse sõnade põhjal (Mt 7:13–14) veendunud, et „tohutut enamust ootab igavene ära­needmine“ (nii ajaloolane Barbara Tuchman). Otse taevasse usuti pääsevat vaid väheseid pühi inimesi. Paavst Gregorius Suur (540–604) kirjutab „Kahekõnede“ IV raamatus, kuidas vaga ja jumala­kartlikku elu elanud inimestele antakse taevalikku tõelust kogeda juba vahetult enne siit ilmast lahkumist: „Ent siinjuures olgu teada, et välja­valitute lahkuvate hingedeni tavatseb sageli tungida taevase kiidu­laulu ilu, nii et sel ajal, kui nad seda mõnuga kuulavad, tunnevad nad ülivähe liha eraldumist hingest.“ Selle kinnituseks jutustab paavst Gregorius loo Roomas Püha Clemensi kiriku lähedal elanud vaesest Servuluse nimelisest vagast mehest:

„Ja kui ta tundis surma juba liginevat, manitses ta külalis­lahkelt tema juures vastu võetud palve­rändureid, et nad tõuseksid ja laulaksid koos temaga tema lahkumise ootel psalme. Kui ta surevana koos nendega laulis, katkestas ta äkitselt suure hirmuga hüüatades nende laulu, öeldes: „Vaikige! Kas te ei kuule taevast kostmas kiidu­laulu?“ Ja kui ta südame­kõrvaga püüdles sellesama kiidu­laulu poole, mida ta kuulis oma sisemuses, vabanes tema püha hing lihast. Hinge lahkudes levis seal nõnda peen aroom, et kõik, kes seal juures olid, tundsid mõõtmatut naudingut, nii et sellest said nad selgelt aru, et kiidu­laulud olid hinge taevasse võtnud.“[6]

TActive Imageavalist kristlast, kes maise elu ajal ei jõudnud nõutud täiuseni, ootas kõige tõe­näolisemalt ees puhastus­tuli. Puhastumist peeti väga piina­rikkaks, mistõttu tundub puhastus­tuli sarnanevat põrguga – lihtsalt selle erinevusega, et põrgu on lõplik karistus­paik, kust pole enam pääsu. Näiteks populaarse hardus­teose „Kristuse jälgedes“ autor Thomas Kempisest (u 1379–1471) kirjeldab puhastus­tuld üsna põrgule sarnaneva seisundina, kus patustajat karistatakse vastavalt sooritatud pattudele:

„Palju parem on ennast nüüd pattudest puhastada, kui seda igavikku edasi lükata; parem on kurjusest lahti rabeleda nüüd, kui seda tuleviku hoolde jätta. [---] Mida muud põletab ja puhastab omal ajal tuli kui mitte sinu patte? Mida enam sa nüüd ennast hellitad, mida enam oma lihale järele annad, seda rohkem pead sa pärast kurvastama, seda suurema põhjuse põlemiseks jätad sa enesele. Milles inimene patustab, selles leiab ta ka karistuse. Laisku pekstakse seal nagu tuliste vitstega, vaevatakse tuliste okastega. Söödikuid hirmutatakse suure nälja ja januga, kiimaluse­sõpradele kallatakse põlevat tõrva ja haisvat väävlit. Vihased ja riiakad uluvad nagu koerad valudes. Kadedaid jälgivad kurbus ja rahutus. Ühe­sõnaga, iga eba­voorus leiab seal oma piina. [---] Üks tunnike seda piina seal on raskem kanda kui siin sada aastat kõige mõrumat südame­alandust ja kahetsust. [---] Seepärast ole hoolas, kurvasta ja kahetse oma patte, et kohtu­päeval ühes õndsatega rõõmsas kindluses püsima jääda võiksid.“[7]

Puhastustuld ja põrgut ei tohi siiski samastada. 1439. aastal selgitas Firenze kiriku­kogu, et karistused, mis hingedele nii põrgus kui puhastus­tules osaks saavad, on isesugused. Põrgusse suunduvad need, kes surevad surma­patu seisundis. Kuigi puhastus­tuld kardeti – mõnedel hinnangutel vaat et rohkemgi kui põrgut –, oli sund­aega purgatooriumis võimalik teoreetiliselt lühendada, põrgust aga pääsu polnud.

 

Hingeõndsuse kindlustamine

Kuigi Pühakiri ei sisalda korraldusi või juhiseid surnute eest palvetamiseks, juurdus kirikus juba üsna varakult veendumus, et usus lahkunud kristlaste eest on kohane palvetada ja tuua missa­ohver. Sellest tunnistab näiteks kiriku­isa Püha Augustinus (354–430), kes kõneleb oma ema Monica, vaga kristlase, surmast ja matmisest:

„Me ju arvasime ebasündsaks pidada seda matust pisarate­rohke halamise ja kaevetega, mille saatel tavatsetakse leinata neid, kes surevad õnnetult või hukkuvad täielikult. Ta ju ei surnud õnnetult ja ta ei surnud täielikult. [---] Siis kanti tema surnu­keha matmis­paika. Käisin saatmas ja pöördusin tagasi, ilma et oleksin pisaraid valanud. Sest ka nende palvete ajal, mis me Sinu poole saatsime, kui tema eest toodi lunastus­ohvrit, sellal kui surnu­keha lebas enne alla­laskmist haua juures, nagu on tavaks, ka nende palvete ajal ma ei nutnud...“[8]

AActive Imagejapikku kujunesid välja teatud ajad ja täht­päevad, mil lahkunute eest palvetati. 4. sajandist on teada, et lahkunuid mälestati seitsmendal ja kolme­kümnendal, kuid samuti üheksandal ja nelja­kümnendal päeval. Esimese aasta­tuhande lõpu­sajanditel kasvas Lääne kirikus lahkunute eest peetud votiiv­missade arv. Matuse- või leina­missat (mille algus­sõnade Requiem aeternam dona eis, Domine ehk „Igavene rahu anna talle, Issand“ järgi on tulnud kasutusele mõiste reekviem) peeti vastavalt matuse- või hilisemal mälestus­päeval. 11. sajandi kesk­paigas seati suurt osa Euroopast hõlmanud Cluny kloostrite­võrgus sisse ja võeti hiljem kogu ladina kirikus omaks kõigi usus lahkunud hingede mälestus­päev (2. novembril).

Tuginedes õpetusele Kristuse ja pühakute üle­määrastest teenetest, võttis keskaegne ladina kirik kasutusele indulgentsid. Neid võis omandada nii elavate inimeste kui puhastus­tules viibivate hingede aitamiseks. Missa­ohvri hüvitava ise­loomu tõttu peeti samuti väga tõhusaks vahendiks nn hinge­missa lugemist või laulmist puhastus­tule karistusi taluma pidava lahkunu eest. Varakamad ja tähtsamad ühiskonna liikmed kandsid selle eest hoolt, et pärast surma loetaks nende eest hinge­missat. (See näitab, et pärast surma usuti end sattuvat just puhastus­tulle.) Alles reformatsioon katkestas selle praktika nendel aladel, kus uus õpetus ja suhtumine suudeti läbi suruda.

Inimene võis testamendiga määrata osa oma varandusest vikaariale, mis seisnes selles, et tema hinge eest luges vikaar (preester) teatud sagedusega missat. Vikaariaid hakati Õhtumaal asutama 12.–13. sajandil. Ühe altari juures võis teenida mitu vikaari ja üks vikaar võis teenida mitme altari juures. (Kujunes tavaliseks, et kirikus oli lisaks pea­altarile mitu kõrval­altarit, suuremates kirikutes leidus neid õige rohkesti.) On arvatud, et hilis­keskajal võis Tallinnas olla umbes 70–80 vikaari.[9] Mälestus­teenistusi võisid tellida nii üksik­isikud kui organisatsioonid (gildid jne). Teenistuse sagedus ja vorm sõltus tellija annetatud kapitali suurusest. Kesk­aegse Tallinna näitel kirjeldavad ajaloolased lahkunute eest hoolitsemist järgmiselt:

Levinud oli mälestusmissa pidamine 40 päeva pärast surma, surma-aasta­päeval ja suurematel pühadel, ent jõukamad kodanikud maksid mõnikord ka iga­nädalase reekviemi eest.

Paremad andmed surnute kirikliku ja ilmaliku mälestamise kohta pärinevad suurematest gildidest. Hilis­keskaja uskumuste kohaselt oli võimalik hinge puhastus­tules viibimise aega lühendada eest­palvete abil. Seetõttu tellisid jõukad korporatsioonid mälestus­missasid ja hinge­palveid võimalikult paljudest püha­kodadest, mitte üksnes sealt, kus asus nende altar. Tallinna Suurgild maksis Niguliste kirik­härrale vastlateks kindla summa, et laulaks iga kuu hinge­missasid surnud gildi­vendade ja -õdede eest ning loeks nende nimed kantslist ette. Hinge­missade ja vigiilide eest maksti ka Oleviste kirik­härrale ja dominiiklaste priorile. Lisaks lasid nii Suurgild kui ka lauagild oma surnuid mälestada Pühavaimu kirikus. Kuna Niguliste, Oleviste ja Pühavaimu kirikus maksti raha otse kirik­härrale, võib oletada, et hinge­missasid lauldi pea­altaril, mis Suurgildi staatust silmas pidades poleks sugugi üllatav.[10]

Seega oli lahkunute hinge­õndsuse eest hoolitsemine tollases kiriklikus tegevuses tähtsal kohal ning samuti väga oluline inimeste jaoks, kes taolisi mälestus­teenistusi suutsid tellida. Kui Saksa usu­reformaator Martin Luther (1483–1546) ründas oma programmilises kirjutises „Kiriku Paabeli vangipõlvest“ (1520) seda, mis tema silmis oli missa väär­kasutus, paistis ta ka ise oma julgetest sõnadest kohkuvat: „Sest meie päevil on vääras usus kõik need preestrid, kes peavad missat teoks, mille abil iseenda või teiste, elavate või surnute hädasid leevendada. Ma räägin enne­kuulmatuid ja ehmatavaid asju, ent kui sa missa tähendusse süvened, siis saad aru, et ma räägin tõtt.“[11]

Sellegipoolest on hämmastav, kui kiiresti loobusid reformatsiooni edenedes need­samad vagad katoliiklased, nende seas auväärsed linna­kodanikud ja isandad, kes seni olid murega oma hinge­õndsusele mõelnud, juurdunud ja toimivast süsteemist, mis tagas üsna tõe­näolisest surma­järgsest karistusest heidutatud surijale ja tema lähedastele hinge­rahu ning pakkus lahkunutele nende asu­paigas usutavasti tõhusat leevendust.

Vastuseks protestantide kriitikale kinnitati õpetus purgatooriumist ka Trento kiriku­kogul: „On olemas puhastus­seisund ja selles kinni­peetavad hinged leiavad abi usklike eest­palvetest, eelkõige aga Jumalale meeldivast ohvrist altaril.“[12] Milliseks aga kujunes luterluse suhtumine lahkunute eest palvetamisse, sellest järgmises osas.

 

Vaata lisaks:

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (II)

Surnute olukorrast kristliku õpetuse ja praktika valguses (III) 

 

Lühike palve lahkunute meenutamisel:

Lahkunud usklike hinged puhaku Jumala rahus.

Fátima Jumalaema õpetatud palve:

Mu Jeesus, anna meile andeks meie patud, hoia meid põrgu­tulest ja vii taevasse kõik hinged, eriti need, kes Sinu armu kõige rohkem vajavad.

 

Illustratsioonid:

1. Kohtupäev. Hans Memling, 15. sajand

2. Purgatoorium. Ludovico Carracci, u 1610

3. Matusemissa. Keskaegne käsikiri



[1] Katoliku Kiriku Katekismuse kompendium, Tallinn: Eesti Apostellik Administratuur, 2008, lk 66.

[2] Kompendium, lk 67–68.

[3] Kompendium, lk 68.

[4] Kompendium, lk 51.

[5] Horst Georg Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, Tartu: Greif, 1994, lk 218.

[6] Marek Tamm (koostaja), Keskaja kirjanduse antoloogia, Tallinn: Varrak, 2013, lk 140.

[7] Thomas Kempisest, Kristuse jälgedes, Tallinn: Logos, 2003, lk 79–80.

[8] Aurelius Augustinus, Pihtimused, Tallinn: Logos, 1993, lk 200, 202.

[9] Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg, koostanud ja toimetanud Anti Selart, Tartu 2012, lk 256.

[10] Eesti ajalugu II, lk 380–381.

[11] Martin Luther, Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 216.

[12] Osundatud teosest: Arne Hiob, Luterliku dogmaatika alused, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2013, lk 314.

 
< Eelmine   Järgmine >