Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Toomas Pauli kutsel, kõrval ja jälgedes
Autor: Arne Hiob   
kolmapäev, 29 oktoober 2014

TooSample Imagemas Paul kutsus mind Jaani kirikusse. See oli nagu ilmutus taevast. Olin Koerus kolm aastat õpetaja olnud, oma magistri­töö kirjutamise lõpetanud, kuigi siis ei olnud veel kindel, et see magistri­tööna kaitstud saab.  Olin just abiellumas ja pidin hakkama kohta vahetama, et teha samm edasi oma kiriku­õpetaja teel – ja siis järsku telefoni­kõne Toomas Paulilt. Kõlas küsimus: „Kas sa Tallinna Jaani tahad tulla?” Mul käis sekundi murdosa vältel peast läbi, et „ei“ saab hiljem alati öelda, kui selgub, et miski ei klapi, kuid “jaad“ ei pruugi enam pärast saada öelda – ütlesin kohe „jaa“. Julgust peab olema. Paar korda oli ka kõhklust, aga sain Issandalt märgu­ande, et ole julge. Tulin ja olin veendunud, et minu vaimuliku­tee jätkub edasi Tallinna Jaanis. See oli 1993. aastal. Nii on tänaseks koos Toomaga Tallinnas ühist teed käidud juba 21 aastat.

Neist veidi üle 11 aasta sõitsime pea igal pühapäeval koos trammiga kirikusse. Naabri­mehed nagu me olime. Nendel ühistel minekutel said aja jooksul  läbi arutatud nii mitmedki teoloogilised teemad, jagatud vastastikku lugemis­soovitusi ja paljud nendest vestlustest andsid mulle noorema ameti­vennana väärtuslikku informatsiooni oma mälu kõva­kettale salvestamiseks. Toomase soosimisel kaitsesin edaspidi Tartu Ülikoolis ka doktori­kraadi Uku Masingu teemal, kes oli Paulile otseseks, mulle aga kaudseks õpetajaks.

Toomas Paul on vist väljas­pool kirikut kõige mõjukam kiriku­õpetaja, tema mõtlemis­laad ületab erinevaid tasandeid, ilmalikku ja vaimulikku, kiriklikku ja mitte­kiriklikku ning ta on püüdnud olla sõltumatu riigi­­võimust ja teoloogilistest suundadest. Selline avar kirjutamise viis, nagu on Toomasel, on kandnud teda läbi Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi, just seda esile tõstes, et kiriku sõnum, evangeelium, on teine tasand kui muud tarkused, ning peab selleks jääma, et tuua Jumal lähedale inimestele.

Kui rääkida Toomas Pauli  teoloogia peamistest mõjutajatest, siis oli tema enda sõnul tema lapse­­põlve koduseks õhkkonnaks nn üld­pietism, tema isa oli pietismi taustaga kiriku­õpetaja. See oli tõsine kristlik kodu. Ta ise pidas oma esimese jutluse baptistide palvemajas. Teine samm oli Uku Masing ja kolmas Rudolf Bultmann – nii tundub see mulle. Minu hinnangul just kodune pietistlik taust hoidis tagasi, et Paul koos Bultmanni kool­konnaga ei läinud äärmusesse, ja kuigi Toomas oli Uku Masingust üsna palju mõjutatud (eks Masing lummas paljusid), säilitas ta ka Masingu suhtes iseseisvuse.  Erinevail aegadel on Toomas Paulil olnud erinevad mõjutajad, see on paratamatu, kui süveneda ühte või teise autorisse, kuid ta on säilitanud omaette toomas­pauliliku laadi, kus hoidutakse lõplikest otsustest teoloogiliselt kõige saladuslikumate küsimuste puhul, jättes ilmutus­tõigad n-ö õhku hõljuma. See võib mõnele meeldida, teisele mitte, aga Toomase sõnum on üldiselt jõudnud kohale.

Toomas on taotlenud ühendada ka erinevaid alasid (nagu Uku Masing), püüdnud usulist dimensiooni avada inimestele väga erinevates seostes, ütlemata kõike alati otse, sest inimesed võivad olla väga tundlikud. Aga kui mõni teine autor hakkab teda jäljendama, siis ei tule see samal moel välja. Selline kõneviis võib end muidugi ka ammendada, vahel on vaja ka otse sõnastada, eri meetodid peavadki vahelduma, üksteist täiendama, mitte vastanduma. Nii hakkavad mõlemad pooled koos mängima.

Ka isiksusena on olnud Toomas Paul väga mõjukas. Ta ise tunnistas ühes hiljutises jutluses,  et ta pole kunagi tahtnud juht olla. Aga ta on olnud hea juht. Ta on ise­loomustanud ennast nurgelisena, mis on mõneti tõsi, kuid ühtlasi on ta südamega inimene kõigi teiste suhtes, sallimata üksnes valelikkust või ükskõiksust. Talle ei meeldinud, kui hääletamistel mõned inimesed jäid era­pooletuks, sest „era­pooletud” on tegelikult üksnes arad vastu­hääle andjad. Argust aga ei saa pidada vooruseks.

Toomas Paul ei armastanud liturgilisi uuendusi. Harjumus­pära vastu ei hakka uued asjad nii kergesti toimima. Tüüpiliseks oli talle traditsiooniline luterlik käitumine ja must talaar. Üks asi, mida mina temaga vesteldes olen teadvustanud ning sama meelt, on seisu­koht, et kirikliku liturgia muutmine purustab ära selle, mis on toiminud läbi põlv­kondade, inimeste vaimse maailmaga seonduva dimensiooni ruumis ja ajas. Uusi aluseid ei ole nii lihtne leida.

Praegu saadab Toomas mulle vahel kirju või helistab ja küsib: „Kas sa seda või teist artiklit oled juba lugenud?” Siis arutleme, mida uuemalt on kusagil öeldud, kirjutatud või tehtud. Pärast kõneluse lõppu meenuvad mulle sageli tema abikaasa Agne-Dorothea sõnad: „Sa oled Toomale ju poja eest!” Toomas Pauli hea­tahtlikkus on see, mida tahaksin viimselt esile tõsta tema 75. sünnipäeval.

 

Fotol: õp dr Arne Hiob ja õp dr Toomas Paul viimase emerituuri siirdumisel 31.10.2004 (Tallinna Jaani koguduse kodulehelt)

 
< Eelmine   Järgmine >