Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Kristlane pääseb surmas Jeesuse juurde (Ps 90)
Autor: Antti Laato   
laupäev, 25 oktoober 2014

Psalm on pealkirjasSample Imagetatud Moosese, Jumala mehe palvena. See tuletab kristlastele meelde, et Vana Testamendi ja eelkõige käskude tõlgendus sisaldab olulisi õpetusi. See kehtib ka hilisemate rabiinlike kirjutiste puhul, mis põhinevad Jeesuse aegsete variseride talletatud pärimusel. Jeesus ise ütleb variseride kohta (Mt 23:2–3): “Moosese asemele on istunud kirja­tundjad ja variserid. Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee!”

Ehkki Jeesus hoiatab viisi eest, kuidas variserid oma usku tõeks elavad, tunnustab Ta nende õpetusi. Igal kristlasest õpetajal tuleb hinnata, kuidas variseride õpetusi kasutada, et kuulutada selgemalt Jumala sõna tõde ja kirgastada Kristust. Üks oluline valdkond, milles me kristlastena saame variseride õpetusi järgida, on meele­parandus ehk pöördumine Jumala poole.

Rabid nägid pöördumist varajase loomis­psalmi 90 sõnades. Salmis 2 öeldakse: “Enne kui mäed sündisid,” ja pärast seda salmis 3: “Sina viid (tašçb) inimese jälle põrmu (või: patu­tundmisele, dakkâ’) ja ütled: “Tulge tagasi, (šûbû) inim­lapsed!” Pöördumisest saab oluline usuline seisund, mille poole iga vaga juut peaks püüdlema. Vaga inimene peab elama jätkuvalt pöördumis­olukorras. Pirqe Abot 4:22 väljendab seda sõnadega: “Üks tund pöördumises ja häid tegusid tehes on parem kui elada tulevases maailmas.”

Sarnaselt õpetas pöördumisest ka Jeesus (Lk 15:1–10): “Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirja­tundjad nurisesid, öeldes: “Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamis­sõna: “Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksat­kümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt­parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksa­kümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meele­parandust. Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!” Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.

Luuka järgi olid variserid tõredad Jeesuse suhtumise pärast meelt parandavatesse patustesse. Hilisemas rabiinlikus juutluses on asju õpitud siiski nägema asju sarnaselt Jeesusele. Rabid hindavad “pöördumise meele­vallas olevat inimest” palju rohkem kui “täiesti vaga” (b.Ber 34b).

Midrash Ruth Rabba (6:4) kirjeldab ühe eksi­õpetaja Elisa ben Abuja pöördumist vahetult enne surma. Tema suri­voodi juurde tuleb tema õpilane Rabbi Meir ja kutsub Eliisat “tegema täispööret”. Üles­kutse väljendab seda, et Elisa peaks saama taas selliseks, nagu enne ehk loobuma eksi­õpetusest. Elisa küsib, kas see on tema puhul enam võimalik. Meir vastab eespool viidatud b.Per 54a õpetuse kohaselt viidates Psalmile 90:3: “Kas pole kirjutatud: “Tema viib inimese tagasi patu­tundmisele (dakkâ)” ja isegi siis, kui ta elu on kildudeks purunenud (dikdûkâh).” Seda kuuldes puhkeb Elisa nutma ja sureb. Meir rõõmustab ja ütleb: “Paistab, et mu rabi lahkus pöördumises.”

Jutustus on kristlastele õpetlik isegi hoolimata võimalusest, et Elisa oli juudi­kristlane. See väljendab pöördumise võimalust viimse hetkeni. Nõnda toimub ka ristil oleva röövliga (Lk 23:39–43): “Aga üks ristil rippuvaist kurja­tegijaist teotas Jeesust: “Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!” Aga teine sõitles teda: “Karda ometi Jumalat, kuna sa oled selle­sama karistuse all! Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.” Ja ta ütles: “Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuning­riiki!” Ja Jeesus ütles talle: “Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.””

Rabiinlikus kirjanduses räägitakse sageli pöördumise väest muuta jumalatu inimese olukorda Jumala ees kasvõi surma­hetkel (b.Kid 40b): “Kui keegi on olnud täiesti jumalatu kogu oma eluaja ja siis (oma elu) lõpul pöördub, ei tuletata iialgi enam tema jumalatust tema vastu meelde. Nõnda nagu on kirjutatud: “Õela õelus ei pane teda komistama päeval, kui ta pöördub oma õelusest” (Hs 33:12).” Pöördumist ei tohi aga lükata edasi lootuses, et pisut enne surma jõutakse pöörduda. Seda selgitab järgmine õpetus (b.Shab 153a): “Rabi Eleasar ütles: “Pöördu päev enne surma.” Tema õpilased küsisid temalt: “Kuidas võib keegi teada, millal ta sureb?” Ta vastas neile: “Just sellepärast on põhjust pöörduda täna, sest juba homme võidakse surra; ja edaspidigi on põhjust kõik oma elupäevad veeta pöördumises.””

Psalm 90 tuletab kristlasele meelde inimelu lühidust. Igal kristlasel on oma elu­ajal veel liha ehk loomu­pärane Jumala vastu suunatud tahe, mis elab patu meele­valla all ega või alistuda Vaimule (Gl 5:17). Selle liha kohta ütleb Paulus, et see ei saa pärida Jumala riiki, vaid see peab hävima surmas (1Kr 15:50–58): “Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silma­pilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: “Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaeva­nägemine Issandas ei ole tühine.”

Psalmis õpetatakse kristlase liha surmast. Jumala viha patu vastu viib inimese ajalikku surma, kuid kristlases toimiv Jumala Vaim annab talle pääste­lootuse (Ps 90:7–12): “Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su viha­leegist me ehmume. Sa paned meie paha­teod enese ette, meie sala­patud oma palge valguse ette. Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe. Meie päevade mõõt on seitse­kümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksa­kümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära. Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta? Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!”

Kristlane ei ela lootuseta Jumala viha all, vaid näeb selles kõiges Jumala head tööd. Jumal tahab kristlases teha surma tööd ja eemaldada temast viimase takistuse teelt taevasse (Ps 90:13–17): “Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale! Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja! Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust! Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus! Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!”

Paulusel tuli lohutada kristlasi, kes ootasid Jeesuse peatset tagasitulekut. Nad olid lootnud, et nad kõik saavad näha Jeesuse tagasi­tulekut enne oma surma. Ometigi oli läinud teisiti (1Ts 4:13–18): “Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magama­läinutest, sest Issand ise tuleb sõja­hüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!”

Psalm aitab kristlastel käsitleda surma probleemi ja mõista, et Jeesus tuleb tagasi Jumala ajakava järgi (Ps 90:4–6): “Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab. See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.” Ehkki kristlane – nagu ka kõik põlvkonnad –, lahkub sellest armu­ajast üsna pea, on tema olukord kõike muud kui lootusetu. Jeesuse kaudu on ta võetud päästetute hulka. Viimselt on tema surm Jumala ajakavas vaid põgus hetk. Jeesus lubas tulla peagi tagasi. Kui Jeesuse antud tõotusest on möödunud kaks tuhat aastat, siis Jumala ajakavas vastab see kahele päevale.

Teises Peetruse kirjas tuletatakse kristlastele meelde Jeesuse tagasi­tuleku ajast, viidates psalmile (2Pt 3:3–15): “Seda teadke esmalt, et viimseil päevil tuleb pilke­sõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: “Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.” Aga seda väites jääb neil kahe silma vahele, et muiste olid olemas taevad ja veest tuli maa, mis püsis koos vee läbi Jumala sõna jõul, mille läbi too­kordne maailm hukkus vee­uputuses. Aga praegusi taevaid ja maad, mis on säilitatud selle­sama sõna jõul, hoitakse tule jaoks jumala­kartmatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks. Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pika­meelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meele­parandusele. Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas elu­viisis ja jumala­kartuses, oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad. Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. Seepärast, mu armsad, olge seda oodates toimekad, et teid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus. Ja meie Issanda pikka meelt pidage päästeks.”

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >