Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Emil Anton: Luterlased ja katoliiklus (II)
Autor: Emil Anton   
reede, 24 oktoober 2014

Sample ImageEelmisel nädalal kirjutasin sellest, mida peaksid luterlased arvama Soome evangeelsest-luterlikust kirikust. Lähtusin uutest oikumeenilistest dokumentidest ja mitmete luterlike teoloogide katoolsest enese­käsitusest. Ilmselt ootavad paljud juba vägagi katoliiklikku “hinnangut” asjale: kas katoliku kirik tunnustab Soome evangeelse-luterliku kiriku katoolsust, kiriklikkust, ametit, armulauda?

“Ärge mõistke kohut enne õiget aega,” ütles Paulus (1Kr 4:5) ja põhi­mõtteliselt kehtib sama ka nüüd. Kohe alguses tuleb öelda, et katoliku kirikul ei ole praegusel hetkel mingit täiesti ametlikku ning kaugeltki mitte lõplikku nägemust Soome evangeelsest-luterlikust kirikust. Küll aga on erinevaid nägemusi katoliiklastel ning sedamööda, nagu edenevad oikumeenilised arutelud, on kõik muutumises.

Milliseid erinevaid nägemusi katoliiklastel siis on? Äärmustes on kindlasti modernseid indifferentiste, kelle arvates pole vahet, millisesse konfessiooni kuulutakse, ning katoliiklikke traditsionaliste, kes peavad evangeelset-luterlikku kirikut avalikult hereetiliseks usutaganejaks kirikuks. Nende äärmuste vahele mahub tõsisemat oikumeenilist arutelu väärivaid seisu­kohti, mida vaatlen lähemalt.

 

“Kiriklik ühendus”

Laialt levinud ja pooleldi ametliku eelduse kohaselt on Soome evangeelne-luterlik kirik katoliiklikust aspektist vaadates “kiriklik ühendus” ning mitte “kirik” sõna otseses tähenduses. Eristus lähtub II Vatikani kontsiili (1962–1965) oikumeenia­dekreedist Unitatis redintegratio (UR).

Õpetuskongregatsioon andis 2007. aastal selle kohta täpsustava terminoloogilise selgituse:

“Miks [II Vatikani] kirikukogu ja sellejärgse kiriku õpetus­ameti tekstid ei kasuta terminit “kirik” siis, kui räägitakse taolistest kiriklikest ühendustest, mis sündisid 16. sajandi reformatsioonis?” Vastus: “Katoliku õpetuse kohaselt ei ole neil ühendustel ordinatsiooni sakramendis apostellikku suktsessiooni”. Sellepärast puudub neil üks kirikuks olemise olemuslik osis. Neid kiriklikke ühendusi ei saa katoliku õpetuse järgi nimetada “kirikuteks” sõna otseses tähenduses. Need ei ole säilitanud algset ja täielikku euharistia saladuse tegelikkust, eriti sellepärast, et neil puudub sakramentaalne preestri­amet.”

Sellest võiks järeldada, et katoliku kiriku arvates puudub Soome evangeelsel-luterlikul kirikul “üks kirikuna olemise osis” ehk apostellik suktsessioon ja koos sellega “sakramentaalne preestri­amet” ja “täielik euharistia saladuse tegelikkus”. See on teatud standardarusaam, mis kajastub ka oikumeenilistes dokumentides.

Ometigi sõltub kõik sellest, kas konkreetselt Soome evangeelset-luterlikku kirikut saab pidada reformatsioonis sündinud kiriklikuks ühenduseks. Loomulikult ei öelda Õpetus­kongregatsiooni dokumentides midagi eraldi Soome kiriku kuulumise kohta nimetatud kategooriasse ning seda ei tehta ka kiriku­kogu dokumentides. Aga mida muud Soome evangeelne-luterlik kirik katoliiklike allikate põhjal siis saaks olla?

On huvitav, et UR-s leidub ka teine lahter, millesse Soome evangeelse-luterliku kiriku võiks paigutada. Käsitledes Idas lahus olevaid (ortodoksseid ja orientaalseid) kirikuid, räägib UR ka Lääne lahusolevatest kirikutest ja kiriklikest ühendustest. Seega on Läänes peale kiriklike ühenduste ka lahus olevaid kirikuid. Millised siis?

Lühidalt öeldes mingit ametlikku nimekirja pole. Kiriku­kogul toodi vaid üks näide, nimelt vana­katoliku kirik, millel on apostellik suktsessioon ning sellepärast eeldatavalt kehtiv preestri­amet ja euharistia. Ometigi räägib UR Lääne lahusolevatest kirikutest mitmuses. Seega on kategooria olemas ning nimekiri on avatud, mitte suletud. Kas ka Soome evangeelne-luterlik kirik võiks sinna kuuluda?

Tundub, et otsustavaks kriteeriumiks on just apostellik suktsessioon, sest selle alusel tunnustatakse ka ortodokse ja vana­katoliiklasi kirikutena, ehkki nad ei ole osaduses paavstiga ning lükkavad tagasi katoliiklikud dogmad nagu näiteks I Vatikani kiriku­kogu paavsti­dogmad. Seega oleks Soome evangeelne-luterlik kirik Lääne lahusolev “kirik” ning mitte “kiriklik ühendus”, kui tal oleks apostlik suktsessioon.

 

Apostellik suktsessioon

Nagu dokumendist “Õigeksmõistmine kiriku elus” [vt siit] ilmneb, on Soome evangeelsel-luterlikul kirik enda arvates apostellik suktsessioon. Katoliku kirik seda otseselt ei tunnusta ega lükka ka tagasi, vaid esitab lisa­küsimusi.

See on oluline seik: “ametlik” (ametlikku ei ole, aga sellele kõige lähem) seisu­koht on “agnostiline”. Helsingi katoliku piiskop­konna piiskop Teemu Sippo SCJ ütles seda ükskord avalikult loengul Soome teoloogilises instituudis: “Me ei tea täpselt”. Asja uuritakse ja seda hinnatakse.

See on oluline tähelepanek, kuna rohujuure­tasandil paljud ilmikud ja isegi mõned preestrid eeldavad või peavad normiks seisu­kohta, et Soome evangeelse-luterliku kiriku apostellik suktsessioon on katkenud. Kui küsisin seda noorena ühelt preestrilt, sain teada sellest, mida kinnitab ka evangeelse-luterliku kiriku koduleht:

“Soomes säilis apostellik suktsessioon usu­puhastuse aegadel, kui Mikael Agricola ja Paavali Juusten ordineeriti Rootsis piiskoppideks. Järgnevus katkes 1884. aastal. Üksteisele järgnenud surma­juhtumite tõttu vahetusid kõik piiskopid samaaegselt. Uute piiskoppide pühitsemiseks ei kutsutud välismaalt piiskoppi, vaid ordinatsiooni toimetas üks Helsingi ülikooli teoloogia­teaduskonna tunnustatud professoritest.”

Ometigi ei räägitud mulle järgnevast: “Viiskümmend aastat hiljem apostellik järje­pidevus taastus, kui anglikaani piiskop ja Rootsi peapiiskop toimetasid Soome piiskopi ordineerimist.” Katoliiklikust aspektist tuleb kohe märkida, et Leo XIII kuulutas 1896. aastal anglikaani ordinatsioonid mitte­kehtivaks. Seega ei ole anglikaani piiskopil erilist kaalu. Aga kuidas on lood Rootsi piiskopiga?

Esmalt tuleb märkida, et kui Soome apostelliku suktsessiooni katkemine paigutatakse alles aastasse 1884, siis tunnustatakse sellega luterlikku apostellikku suktsessiooni Rootsis ja Soomes 16. sajandist kuni 19. sajandini. Rootsi kiriku suktsessioonis ei ole ajaloolist katkestust ning Rooma ei ole kunagi kuulutanud Rootsi (ega Soome) kiriku ordinatsioone mitte­kehtivateks. Seega võiksid olla olemas eeldused selle tunnustamiseks, et Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on apostellik suktsessioon.

Siiski pole see nii lihtne. Tänapäeval rõhutatakse katoliiklikus diskussioonis apostelliku suktsessiooni puhul sageli piiskoppide kolleegiumi kollektiivset suktsessiooni ning objektiivse ühise usu tähendust. Ühtlasi kritiseeritakse “mehaanilist” arusaama apostelliku suktsessiooni edasi­andmisest. Tegemist on kogu kiriku apostellikkusega, mille teenistuses piiskoppide suktsessioon on.

Mehaanilise suktsessiooni­käsituse probleemid on ilmselged. Ühelt poolt on olemas iga­suguseid soleerivaid piiskoppe, kes sageli ei pea katoliku kirikut enam üldse kirikuks, teisalt kasvõi teosoofiline “Vaba katoliku kirik”. Need äärmused väidavad end osalevat apostellikus suktsessioonis, kuid sellega kogu ühine osa piirdubki. Mida tuleks siis arvata nende kiriklikust olemusest?

Ka ajaloolises mõttes on kollektiivne või kollegiaalne arusaam apostellikust suktsessioonist mehaanilisest käsitusest parem. Nagu teada, ei olnud presbüteri ja piiskopi ametid algselt selgelt eristuvad ning varasematel aegadel ei olnud üht ja ainsat ametit, mis oleks esindanud apostellikku ameti­järglust.

Piiskopiamet arenes varases apostlikus kirikus ning mõni­sada aastat hiljem peeti piiskoppe kollektiivselt apostlite mantli­pärijateks. Samamoodi õpetas piiskopi­ametist ka II Vatikani kontsiil: piiskoppide kolleegium on apostlite kolleegiumi järglane ning apostellik suktsessioon on see, et üksik piiskop kuulub kolleegiumisse, mis on apostlite kolleegiumi järglane.

Oikumeenilises suhtluses tuleks vältida topelt­standardit. Me ei saa öelda luterlaste vastu, et õige apostellik suktsessioon eeldab kogu katoliku usu tunnustamist või osadust kogu katoliku piiskoppide kolleegiumiga, kui me ei eelda seda ortodoksidelt ega vana­katoliiklastelt.

Peale selle tuleb kaaluda, kas “mehaanilise” suktsessiooni­käsituse nõrkustele saab tugineda üksnes “negatiivselt”. Kui Jumal ei pea otsustavaks mitte pelgalt piiskopi­ordinatsiooni teostamist, vaid laiemat kiriklikku intentsiooni, siis miks ei võiks see kriteerium toimida ka vastas­suunaliselt ehk “positiivselt”? Miks kohandada kriteeriumi “negatiivselt” 16. sajandi Rootsi kiriku ordinatsioonide vastu ning mitte “positiivselt” näiteks Soome kiriku 1884. aasta ordinatsioonide suhtes?

 

Ordinatsiooni sakrament

Lõplikust lahendusest on küsimus veel kaugel. On veel rida küsimusi, mis puudutavad ordinatsiooni, piiskopi ja preestri ametit ning nende sisu ja sakramentaalset iseloomu. Siin võib esitada vaid mõned aspektid, mida oikumeenilises dialoogis tuleb jätkuvalt käsitleda.

Esmalt antakse II Vatikani kontsiili õpetuse järgi piiskopi­ordinatsioonis ordinatsiooni sakramendi täius. Luterlased on aga pärinud 16. sajandil valitsenud katoliikliku arusaama, mille järgi piiskopi­ordinatsioon ei ole sakrament, vaid on seotud jurisdiktsiooni ehk administreerimisega.

Kahtlemata parandas II Vatikani kontsiil täiesti õigesti keskaja ladinlikku juridismi ja “naasis vana­kirikliku arusaama” juurde (VKE 305) kolme­astmelisest ordineeritud ametist (diakon-preester-piiskop). Loomulikult ei saa luterlaste piiskopi­ordinatsioonide tunnustamise eelduseks olla see, et nad tunnistaksid piiskopi­ametit sakramentaalsena – säilis ju suktsessioon ka katoliikluses läbi kõikide nende sajandite, mil piiskopi­ordinatsiooni ei peetud sakramendiks.

Veelgi keerulisem võib olla mõista preesterlust. Üldise rohujuure­tasandi argumendi järgi ei ole luterlastel preestri­ameti sakramenti ega saagi olla, sest nad ise ju ei pea preesterlust sakramendiks. Kui nad ei püüagi anda edasi preestri­ameti sakramenti, kuidas saab siis neil olla õiget preestri­amet?

Sellisena see argument ei tööta, sest katoliku arusaama kohaselt teostub luterlastest abikaasadel õige abielu sakrament, ehkki nad ei pea abielu sakramendiks ning seega puudub neil intentsioon anda teineteisele “abielu sakramenti”. Pealegi ei ole luterlastel usutunnistus­kirjade põhjal midagi selle vastu, et preestri­ordinatsiooni peetakse sakramendiks, kui seda vaid ei peeta ohvri­preesterluseks. Oluline ei ole terminoloogia või selle puudumine, vaid selle tähendus.

Ometigi põrkume siin probleemiga. Ehkki II Vatikani kontsiil laiendas õigesti katoliku preestri­ameti teoloogiat nõnda, et see peab silmas eelkõige evangeeliumi kuulutamist (vrd luterlik “jutlustamis­amet”), on katoliku teoloogia kohaselt eriline preestri­amet jätkuvalt tihedalt seotud euharistliku ohvriga. Preestri­ordinatsioonis saadakse preesterlik meelevald (potestas sacerdotalis) toimetada euharistiat.

Luterliku teoloogia järgi ei ole erilist ohvri­preesterlust (sacerdotium) ning selleks kedagi ei ordineerita. Kõigil on üldine preestri­amet (sacerdotium) ning ka amet (ministerium) on kogu kirikule antud amet. Siiski on ametis tegutsemine eraldatud selleks kutsutud ja ordineeritud ehk volitatud isikutele.

Kas võiks siis olla ka nii, et luterlikud piiskopi­ordinatsioonid olid kehtivad ja vormiline apostellik suktsessioon on säilinud, kuid luterlikud preestri­ordinatsioonid ei ole katoliiklikust aspektist kehtivad? Sest nendes puudub intentsioon ordineerida (ohvri-)preestriks (sacerdos). Taoline argumentatsioon pani Leo XIII 19. sajandil lükkama tagasi anglikaani ordinatsioonide kehtivuse.

Oikumeenilistes dialoogides tuleb nende asjade üle edas­pidi arutleda. Tuleb mõelda, kui täpne peab ordinatsiooni intentsioon olema ning kui kaugele ulatuv üksmeel preestri­ameti teoloogias on vältimatu. Luterlastel tuleb mõelda, millises oma­vahelises suhtes on amet ja armulaud: kas kestahes ristitu võib soovi korral toimetada kehtivat (ehkki kiriku­õiguslikult eba­seaduslikku) armulauda?

Aga kas praegune luterlik-katoliiklik ühine arusaam euharistlikust ohvrist ei võimaldaks ka preestri­ameti ohvri­aspekti tunnustamist luterlaste poolt? Luterlased räägivad soome keeles “preestritest” [soome k pappi – toim], kes toimetavad ohvri­sööma­ajana tunnustatud armu­lauda “altaril”. Mingit väga suurt usuhüpet ju ei eeldata.

Katoliku poolel tuleb mõelda eelkõige “kehtiva” ordinatsiooni tingimuste üle. Vaevalt oli esimese ja teise sajandi katoliiklikes ordinatsioonides sellist arusaama preesterlusest, intentsiooni ja vormi nagu hiljem, 13., 16. või 19. sajandil, kuid ometigi oli esimeste sajandite amet kehtiv.

Pealegi erineb tänapäevane õpetus preestri­ameti sakramendi forma’st ja materia’st sellest, millisena Firenze oikumeeniline kontsiil neid 15. sajandil määratles. Tegelikult võib olla, et 16. sajandi luterlikke ordinatsioone peeti mitte­kehtivaks sellepärast, et neis ei teostunud Firenze definitsiooni kohane materia ehk karika ja pateeni üle­andmine. (Ma ei tea küll täpselt ning see on vaid teaduslik oletus. Kas oleks võimalik seda uurida Vatikani arhiividest?)

Igatahes, kui katoliku teoloogia seisu­kohalt isegi nii olemuslikud asjad nagu forma ja materia võivad muutuda, ilma et preestri­ameti sakramendi kehtivus muutuks, siis ei saa me väga rangeid nõudmisi esitada ka luterlastele. Liiga suured nõudmised pöörduvad kiiresti II Vatikani kontsiili järgse katoliikluse enese vastu, nagu osutab ka äärmuslike traditsionalistide kriitika.

Viimaks tuleb meil mõelda üsna juriidilise ja ladinlikuna kõlava “kehtivuse” kategooria enese üle. Sellest aga pikemalt kohe, kui käsitleme küsimust luterlikust armulauast.

 

Armulaud

Rohujuuretasandil tavalise katoliikliku arusaama järgi ei ole luterlastel kehtivat armulauda. Katoliiklikust aspektist on see tihedalt seotud eeldusega, et luterlastel ei ole kehtivat preestri­ametit. Olen ka haritud katoliiklastelt kuulnud, et luterlastel “ei ole sakramente, ei ole mitte midagi” ja et luterlikud preestrid peaksid katoliiklusse pöördudes tunnistama, et nad olid “narrid”.

Teise üldise (ja pisut ametlikuma) käsitluse kohaselt on luterlik armulaud küll väärtuslik oluline talitus, milles võib kohata Jumala armu, kuid sama­sugust Kristuse ihulikku ligiolu nagu katoliku euharistias seal siiski ei ole. Seda nägemust võib sõnastada erinevalt, kuid see põhineb II Vatikani kontsiili (UR 22) sõnadel.

UR 22 märgib, et “kiriklikud ühendused” ei ole ordinatsiooni sakramendi puudumise (defectus sacrementi ordinis) tõttu säilitanud “euharistia saladuse algset ja täielikku olemust”. Kontsiilil pakkusid mõned piiskopid selles kohas teksti muutmist põhjendusel, et reaal­presentsi ja missa­ohvrit eitavad protestandid ei ole euharistia olemust üldse säilitanud. Lõplik tekst räägib siiski algse ja täieliku tegelikkuse puudumisest.

On tähelepanuväärne, et tekst ei vaatle kiriklike ühenduste armu­lauda hoopiski mitte “kehtivuse”, vaid pigem “täielikkuse” aspektist. Kehtivuse kategooria viib mustvalge on/ei ole mõtlemiseni, kuid täielikkus võimaldab erinevaid tasandeid.

Samamoodi on toimitud ordinatsiooni puhul: sama koha sõna defectus on oikumeenilises dialoogis tõlgitud pigem puuduseks ordinatsiooni sakramendis kui ordinatsiooni sakramendi puudumiseks. Seega ei räägita totaalsest mitte­kehtivusest, vaid teatud puudulikkusest või eba­täiuslikkusest.

Joseph Ratzinger kirjutas 1993. aastal Saksa evangeelsele-luterlikule piiskopile Johannes Hanselmannile: “Siiski pean oikumeeniliste kõneluste üheks oluliseks tulemuseks eriti seda tähele­panekut, et euharistia küsimust ei saa piiritleda “kehtivuse” probleemiga. Isegi suktsessioonist lähtuv teoloogia, mis on kehtiv katoliiklikus ja ortodoksi kirikus, ei peaks kuidagi eitama Issanda päästvat ligiolu evangeelses Issanda armulauas” (Pilgrim Fellowship of Faith, lk 248).

Kõva sõna: katoliiklased “ei peaks kuidagi eitama Issanda päästvat ligiolu” luterlikus armu­lauas – ja seda ütleb Ratzinger Saksa luterluse kohta, millel ei ole isegi ajaloolist piiskoplikku suktsessiooni nagu Soome evangeelsel-luterlikul kirikul. Veel vähem tuleks siis eitada Kristuse ligiolu Soome evangeelse-luterliku kiriku armulauas.

Ratzinger jätab küll teadlikult ruumi sellele, et Saksa evangeelses armu­lauas ei muutu leib ja vein reaalselt Kristuse ihuks ja vereks. Võib mõelda ka enam-vähem nii, et Kristus täidab tehnilise “mitte­kehtivuse” jäetud tühimiku, olles igal juhul mingil viisil lunastavalt kohal. Kristus on ju lunastavalt ligi ka oma sõnas ja kiriku liturgias, seal, kus “kaks või kolm on koos” Tema nimel.

Oikumeenilises dialoogis võiks arutleda, kas nende “ligi­olekute” ja ligi­olu viiside vahel on oluline erinevus või selline erinevus, mis takistaks armu­laua­osadust. Näiteks meenub see, kuidas isegi katoliku armu­lauast rääkides toetas Ratzinger personalistlikku tõlgendust ning selgitab, et Kristuse “ihu ja veri” pole mingi “asi”, vaid Kristuse kogu isik on ligi. Siis tulekski küsida: Kas “Issanda päästev ligiolu” evangeelses armu­lauas pole sama­moodi Kristuse isiku ligiolu?

Tundub, et kui Kristus on lunastavalt ligi, on ligi kogu Tema isik, või vana katoliikliku terminoloogiat kasutades: “ihu, veri, hing ja jumalikkus”. Ei saa olla mingit eba­isikulist, poolikut või ka muul viisil osalist Kristust. Samas on Kristus ligi kõikjal, kuid mitte samal viisil (lunastavalt) nagu sakramentides, seega saab teha mingeid eristusi. Üks seonduv huvitav oikumeeniline vestlus­teema olekski luterlik õpetus Kristuse inimlikkuse ubikviteedist.

Teisalt võib kõik need mõttekäigud Soome evangeelse-luterliku kiriku puhul kõrvale jätta, kui Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on apostlik suktsessioon ja õige preestri­amet. Sel juhul võiks vabalt öelda, et Soome evangeelne-luterlik kirik on säilitanud “euharistia saladuse algse ja täieliku tegelikkuse”.

Kui Soome evangeelne-luterlik kirik liigitatakse UR tekstide põhjal lahusolevaks Lääne “kirikuks” ning mitte “kiriklikuks ühenduseks”, siis ei kehti selle kohta üldse UR 22 kuulus koht ordinatsiooni ja euharistia puudulikkusest. Nimelt räägib see koht ainult kiriklikest ühendustest, mitte lahus­olevatest Lääne kirikutest nagu näiteks vana­katoliku kirikust.

Loomulikult ei tähenda see automaatselt, et Soome evangeelsel-luterlikul kirikul oleks kehtiv preestri­amet ja armu­laud (seda tuleb selgitada eraldi, vaadeldes käesolevas artiklis eespool nimetatud asjaolusid), kuid see tähendaks seda, et oikumeenilistes dialoogides ei peaks Soome evangeelse-luterliku kiriku puhul takerduma UR 22 õpetusse. Seega ei oleks katoliiklastele siduv õpetus sellest, et katoliku õpetus­ameti kohaselt Soome evangeelse-luterliku kiriku preestri­ametis ja armu­lauas peab olema mingi puudus.

 

Lõpetuseks

Olen nüüd öelnud välja esialgsed mõtted Soome evangeelse-luterliku kiriku kiriklikkusest, ametist ja armu­lauast. Loodetavasti on saanud selgemaks, et tegemist on üsna mitme­tahulise küsimusega, mis vajab jätkuvat käsitlemist edaspidistes oikumeenilistes dialoogides. Mingis etapis võib osutuda vajalikuks paluda Apostellikku Tooli ametlikku selgitust. Enne seda on aga vaja veelgi enam kohapealset tööd ning visiooni ja soovi kirikliku tunnustuse ja sakramentaalse ühtsuse loomiseks.

Soome evangeelsel-luterlikul kirikul ei ole võimalik jätta seda tõsiselt kaalumata, sest tema liikmes­kond on rekordilises languses. Mul ei ole praegu täpset statistikat, kuid praegu kuulub kirikusse kümme protsenti vähem inimesi kui kümme aastat tagasi. Peagi ei ole Soome evangeelne-luterlik kirik enam mingi “Soome” ega “rahva” kirik, vaid üks väike vähemus­kirik teiste hulgas. Katoliku kirik omakorda aga kasvab, mitte kiiresti, kuid siiski stabiilselt.

Ennast katoliiklaseks pidava soomlase luterlus ei tohi globaliseeruvas maailmas jääda väikseks Soome sektiks, vaid sellel tuleb saada tõeliselt katoolseks, astudes osadusse kogu üle­ilmse katoliku kirikuga. Katoliku kiriku väike Helsingi piiskop­kond ei saa loomulikult endasse neelata Soome evangeelset-luterlikku kirikut, vaid aasta­kümnete pärast võiks meil Soomes olla otsekui kaks Lääne katoliiklikku riitust, rooma­katoliiklik ja luterlik-katoliiklik.

Samuti ei ole Soome katoliiklastel võimalik mitte tegutseda aktiivselt sellise lahenduse saavutamiseks. Meil on selleks juba suure­pärane teoreetiline teoloogiline töö­riist. See on “jätkuvuse hermeneutika”, mille abil II Vatikani kontsiili järgne kirik ennast käsitab ja kaitseb. Kui kirik ise tõlgendab oma muutusi läbi jätkuvuse aspekti, siis ei ole meil võimalik kohaldada luterlastele täiesti erinevat “mitte­jätkuvuse hermeneutikat” ning tõlgendada reformatsiooni muudatusi võimalikult mitte­katoolselt.

Heaks näiteks võiks olla sakramendi­õpetus, mille muutmist peavad katoliiklased sageli selgeks tõendiks Soome evangeelse-luterliku kiriku jätkuvuse puudumisest keskaja katoliiklusega. Veel kord tuleb vältida topelt­standardeid. Katoliiklasel tuleb avatud jätkuvuse hermeneutika abil tõlgendada ka kõiki neid arvukaid muutusi, mida kirik ise on sakramendi­õpetuses sajandite jooksul teinud.

Luterlased ei tahtnud kõrvalda sakramentidest midagi olemuslikku, nad üksnes kohaldasid rangelt katoliku teoloogia sakramentide kriteeriume ning jõudsid järeldusele, et vaid kaks või kolm sakramendiks nimetatud talitust jääb sõelale. Tuleb tunnistada, et Trento teoloogial on üsna keeruline püüda oma kriteeriumidega seletada, kuidas ja kus Kristus seadis konfirmatsiooni ja haigete võidmise või mis on pihi ja abielu “mateeria”.

Pöörates tähelepanu väliste asjade nagu definitsioonide ja arvulise hulga asemel asjale endale ja selle sisule, siis sarnasused ja jätkuvused ületavad erinevused ja mitte­jätkuvuse. Soome luterlased pakuvad meile sakramentide kohta üsnagi katoliikliku tõlgenduse:

“Ka luterlased konfirmeerivad, laulatavad abielu, ordineerivad preestriks, võtavad vastu pihti ja võiavad haigeid usus, et need põhinevad Piiblil ja et need tõesti annavad ja kingivad midagi neist osa­saajatele. Oleks absurdne mõelda, et luterlased talitavad neid [---] mingis pedagoogilises või muul viisil mitte­sakramentaalses tähenduses, otsekui need ei annakski reaalset kokku­puudet Jumala armu ja Kristuse evangeeliumiga.” (Jari Jolkkonen, Euangelium Benedictum, lk 174)

Seega võivad suletuks peetud uksed ikkagi avaneda, eelduseks on vaid tõsine pühendumine sihi­kindlale jätkuvuse hermeneutika kohaldamisele. Ma usun, et Vatikan II hermeneutika kohaldamine reformatsioonile Soomes võiks anda palju vilja. Sarnasusi on palju: rahva­keelse Piibli soosimine ja üleskutse süveneda Piiblisse, liturgia avamine rahva­keelele, armu­laua jagamise lubamine mõlemal kujul, üldise preestri­ameti rõhutamine, pühakute kultuse talitsemine ja Kristus-kesksus jne.

Loomulikult tuleb tunnistada, et reformatsioon katkestas Soome evangeelse-luterliku kiriku osaduse kiriku­ühtsuse keskuse ehk Apostelliku Tooliga. Selles suhtes erineb reformatsioon otsustavalt II Vatikani kontsiilist ning katoliiklikust aspektist tuleb öelda, et luterliku kiriku katoolsus ja jätkuvus sai sellega tõsiselt kahjustatud.

See ei kõrvalda aga jätkuvuse hermeneutika peamist mõtet, et Jumala rahvas ei kaotanud oma identiteeti, vaid jätkas oma elu, osalt kindlasti nõrgestatuna, osalt siiski uuendatuna – teatud mõttes nagu katoliku kirik pärast II Vatikani kontsiili. Üksnes lahusolek Roomast ei tee kirikust mitte­kirikut, nagu näitab Ida skisma. Vatikan II omakorda osutab, et evangeeliumi vaimus ja kiriku jätkuvuse sees tehtud uuendused õpetuses ei põhjusta kiriku muutumist mittekirikuks.

Seega võiks reformatsiooni Soomes tõlgendada nõnda, et see mõne­võrra oleks nagu idakiriku skisma ja II Vatikani kontsiil ühes­koos. Kirik Soomes tegi häid uuendusi juba 400 aastat enne seda, kui üle­maa­ilmne katoliku kirik sellele järgnes, kuid teisalt lahkus ta üle­maa­ilmsest kristlas­konnast. Lisaks tuleb märkida, et peale heade uuenduste oli ka õpetuslikke liialdusi ja halbu uuendusi (nagu toimus ka pärast II Vatikani kontsiili), kuid õnneks on neid vigu viimasel ajal palju parandatud.

Summa summarum: Kas Soome evangeelne-luterlik kirik on katoliiklikust aspektist katoolne? Ei (vähemalt mitte täielikult), kuid see ei ole ka liiga kaugel. Apostelliku suktsessiooni, preestri­ameti ja euharistia üle tuleb ilmselt pidada veel mõned ringid oikumeenilist dialoogi, kuid nende tunnustamine ei tundu sugugi võimatuna. Lõpetan selle artikli, tsiteerides Helsingi katoliku piiskop­konna üldvikaari isa Raimo Goyarrolat:

“Katoliku kirik on valmis tulema vastu. Kas luterlik kirik ei ole kutsutud elama erilises ühenduses kirikuga, millest ta omal ajal sündis? Kümme aastat tagasi võeti Richard John Niehaus, üks tuntud Ühendriikide luterlik preester katoliku kiriku liikmeks ja ordineeriti pärast seda preestriks. Ta ütles seoses sellega, et ühel päeval astub luterlik kirik järgmise sammu, pärast mida pole miski enam endine. Pöördun Jumala poole usaldava ja armastava meelega, paludes, et selle sammu teeks Soome evangeelne-luterlik kirik.” (Euangelium Benedictum, lk 157).

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Artikli esimest osa võib lugeda siit.

Artikli autor Emil Anton on teoloogiamagister ja katoliiklane

 
Järgmine >