Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Kuningas Joosija kui Kristuse eelkuju (Ps 89)
Autor: Antti Laato   
reede, 17 oktoober 2014

PsaSample Imagelm 89 on sündinud suure rahvusliku katastroofi ajal. See algab kindla lootusega, et Jumal on ustav Taaveti soole (Ps 89:2–5): “Ma laulan Issanda heldusest igavesti, ma kuulutan oma suuga su ustavust põlvest põlve. Sest ma ütlen: Igaveseks sa ehitasid helduse, taevastesse sa rajasid oma ustavuse. “Ma olen teinud lepingu oma valituga, ma olen oma sulasele Taavetile vandunud: Ma kinnitan su soo igaveseks ja ehitan su aujärje põlvest põlve.””

Sellele järgneb hümn, milles räägitakse Looja väest luua kaoses kord (salmid 6–19). Edaspidi esitab psalm Jumala antud tõotuse Taaveti soole (salmid 20–38). Issand jääb Taavetile alati ustavaks ega hülga tema järglasi. Siis aga kõik muutub (Ps 89:39–46): “Ja ometi oled sa tema ära tõuganud ja ära põlanud, sa oled saanud täis raevu oma võitud mehe vastu. Sa oled tühistanud oma sulase lepingu, sa oled maani häbistanud tema krooni. Sa oled kiskunud maha kõik tema müürid, sa oled tema kindlused teinud varemeiks. Kõik, kes seda teed mööda käivad, rüüstavad teda, ta on saanud teotuseks oma naabritele. Sa oled suureks tõstnud tema rõhujate parema käe, sa oled rõõmustanud kõiki tema vaenlasi. Sa oled tagasi pööranud ka tema mõõgatera ega ole teda püsti hoidnud sõjas. Sa oled lõpetanud tema hiilguse ja oled lükanud maha tema aujärje. Sa oled lühendanud tema noorus­päevi ja oled katnud teda häbiga.”

Aga kellest Psalm räägib?

Kuningate ajastu lõpul sai Juuda rahvas endale vaga kuninga Joosija (2Kn 23:25): “Enne teda ei olnud tema sarnast kuningat, kes oleks nõnda pöördunud Issanda poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest täiesti Moosese Seaduse kohaselt; ja pärast teda ei ole tõusnud tema sarnast.” Joosija armastas Jumalat kogu südamest, kogu hingest ja kogu jõust, nagu Moosese käsus kästakse (5Ms 6:4–6). Ta tegi Jeruusalemmas reformatsiooni ja hävitas ebajumala­teenistuse, juhindudes remondi ajal templist leitud seaduse­raamatust. Tegemist oli Viienda Moosese raamatu versiooniga, ilmselt selle varasema versiooniga.

Vaga ja ustav kuningas pidi siiski kandma oma vanaisa Manasse patuvõlga (2Kn 23:26–27): “Ometi ei pöördunud Issand oma suurest tulisest vihast, kui viha kord oli süttinud põlema Juuda vastu kõige selle vihastus­väärse pärast, millega Manasse teda oli vihastanud. Ja Issand ütles: “Ma kõrvaldan ka Juuda oma palge eest, nõnda nagu ma kõrvaldasin Iisraeli, ja ma hülgan Jeruusalemma, selle linna, mille ma olen ära valinud, ja koja, mille kohta ma olen öelnud: “Seal olgu minu nimi!”” Jumala viha ei lahtunud, vaid Joosija sai surma, võideldes Egiptuse vaarao Neko vastu Megiddos (2Kn 23:29–30).

Inimlik kuningavõim tõstis Vanas Testamendis esile suure probleemi. Kuningate raamatus mainitakse sageli, kuidas kuningad juhtisid rahva eksiteele: see ja see kuningas “tegi kurja Issanda silmis.” Kuninga­võim tõi endaga Jumala rahva ellu mitme­sugust kurja ja needust. Teisalt sai rahvas kuningas Taaveti ajal kogeda Jumala headust ja hoolt. Ka pärast Taavetit tuli kuningaid, kelle kohta öeldakse, et nad tegid seda, mis oli Issanda silmis hea. Üks neist oli Joosija. Joosija saatus kätkeb endas Vanas Testamendis ilmutatud Jumala varjatud plaani, mis teostus kuninga­võimu kaudu. Kui rahvas saab endale Jumalale meele­pärase kuninga, siis tuleb sellel surra rahva seas varem tehtud pattu eest.

Joosija saatuses võib kristlane aimata Jumala plaane, mis täitusid lõplikult Taaveti poja Jeesuse saatuses. Joosija saatus avab Jumala antud punase niidi Iisraeli ajaloos. Jumal tegi lepingu Aabrahamiga ja nõudis sellelt ohvriks tema poega Iisakit (1Ms 22), kavandades oma Poja läkitamist maailma. Aabraham nõustub ja Jumal tõotab Aabrahami tulevases seemnes, tema järglases, õnnistada kõiki rahvaid. Siis nõustus Jumal iisraellaste palvega saada kuningas ning tegi igavese lepingu Taavetiga. Taaveti järglasena sai Joosija kogeda Iisaki saatust ja temast sai eel­kuju Jeesusele, kes löödi risti rahva ja kogu maailma pattude pärast.

Kristlased näevad Joosija saatuses Jeesuse eelkuju. Kui Jeesus Naatsaretlane löödi risti, tundus kõik kokku langevat. Jeesus suri ja maeti maha, aga surm ei suutnud Teda oma võimuses hoida.

Jer 22:10–12 räägib, kuidas veel kolm kuud pärast Joosija surma leinas rahvas surnud Joosijat ning mitte Sallumit, kes oli viidud pagendusse. Enam kui kakssada aastat pärast Joosija surma kirjutatud Ajaraamatutes esitasid laulude tegijad kuninga surmaga seotud itkusid (2Aj 35:24–25, järgides heebrea­keelset originaali, soome­keelne ametlik piibli­tõlge on väär): “Ja kogu Juuda ja Jeruusalemm leinasid Joosijat. Ja Jeremija tegi Joosija pärast nutu­laulu; ja Iisraelis on ikka veel tavaks, et lauljad, nii mehed kui naised, laulavad nutu­lauludes Joosijast. Need on tallel Nutu­laulude hulgas.” Seega oli Joosija surm Juudas omal ajal suur tragöödia.

Joosija saatusele viidatakse ka Sakaria raamatus (Sk 12:10–11): “Ja ma valan Taaveti soo peale ja Jeruusalemma elanike peale kaas­tunde ja anumise vaimu; siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid, ja kaeblevad tema pärast, nagu kaeveldakse ainsa lapse pärast, ja nutavad tema pärast kibedasti, nagu nutetakse kibedasti esma­­sündinu pärast. Sel päeval on Jeruusalemmas niisama suur kaebamine, nagu oli Hadad-Rimmoni pärast Megiddo orus.”

Seoses tekstiga tekib küsimus: Kas on võimalik Jumalat, ajaloo Issandat ja kuningat tappa? Sk 12:10 väidab seda. Aegade lõpul kogevad Juuda ja Jeruusalemm rahvaste piiramist. Rahva­hulgad tungivad Juudasse ja piiravad Jeruusalemma (Sk 12:1–9). Rahvas satub suurde ahistusse, aga Jumal päästab ta ja näitab, et Tema on Iisraeli tõeline kuningas. Sel pääste­päeval avanevad rahva silmad nägema, et nad on tapnud Jumala: “Nad vaatavad sellele, kelle nad tapsid.“ Siis peetakse rahva seas suured itkud nagu ükskord Hadad-Rimmonis, Megiddo orus Joosija surma puhul. Joosija saatus otsekui korduks pagenduse järgsel ajal. Sakarja raamatu 9–14 peatükis kuulutatakse Jumala head plaani. Messias ratsutab Jeruusalemma eesliga (Sk 9:9–10). Ometigi rahvas ei hooli Jumala antud tõotusest. Ta lükkab tagasi Jumala läkitatud karjase (Sk 13:7–9). Jumal tahaks anda rahvale messiaanliku ajastu ja taastada Taaveti kuninga­soo, aga rahva pattude pärast lükkub Jumala hea plaan edasi.

Kristlased pidasid Sakarja raamatu 9.–14. peatükki täitunuks Jeesuse elus ja surmas. Jeesus tuli Jeruusalemma juutide kuningana. Aga Ta reedeti ja tapeti. Jumal samastus Jeesuse kannatuse ja surmaga. Jeesusele maksti palgaks orja väärtus ehk 30 hõberaha (2Ms 21:32). Jumal peab palka makstuks Temale endale (Sk 11:13): “Ja Issand ütles mulle: “Viska see potis­sepale!” See suurepärane hind, millega nad mind olid hinnanud!” Ja kui karjane läbi pistetakse ja Ta sureb, siis kogeb Jumal ennast läbipistetuna (Sk 12:10): “Siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid.”

Nelipühal peetud kõnes osutab Peetrus, kuidas Jeruusalemma elanikud aitasid kaasa süütu Jeesuse surma­mõistmisele. Kõnet kuulavatel juutidel lõikas see südamesse ja nad küsisid (Ap 2:37): “Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Peetrus tunneb seda tõotust, mis Jeruusalemma elanikele antakse, kui nad tunnistavad oma süüd läbi­pistetud mehe surmas. Tõotus on kirjutatud Sakarja raamatus (13:1): “Sel päeval avaneb Taaveti soole ja Jeruusalemma elanikele allikas patu ja rüveduse vastu.” See allikas on kristlik ristimine. Sellepärast kuulutab Peetrus Sakarja raamatu tõotusele tuginedes (Ap 2:38): “Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andeks­saamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.”

Psalmi 89 juures võivad kristlased mõelda Joosija saatusele ja näha selles Jeesuse ära­põlgamise ja surma ettetähendust. Suurel Reedel ja sellele järgneval laupäeval tuli Jeesuse jüngritel palvetada psalmi sõnadega (P 89:47–52): “Kui kaua sa, Issand, peidad ennast? Kui kaua su viha peab leegitsema nagu tuli? Mõtle, kui lühike on mu eluiga! Kui tühisteks sa oled loonud kõik inim­lapsed! Kus on inimene, kes jääb elama ega näe surma, kes päästab oma elu surma­valla käest? Kus on su endised heldused, Issand, mis sa vandusid Taavetile oma ustavuses? Mõtle, Issand, oma sulase teotusele kõigi suurte rahvaste poolt, mida ma kannan oma põues, millega sinu vaenlased sind, Issand, teotavad, kui nad teotavad su võitud mehe jälgi!”

Ometigi ahistav pimedus lõppes peagi – kui koitis pühapäeva hommik. Psalm lõpeb prohvetlikult (Ps 89:53): “Tänu olgu Issandale igavesti! Aamen ja aamen!” Jumal on alati see, kes ütleb viimane sõna.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >