Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Emil Anton: Luterlased ja katoliiklus (I)
Autor: Emil Anton   
kolmapäev, 15 oktoober 2014

Active ImageEmil Anton on Soomes elav katoliiklasest teoloogia­magister, kelle kahe­osaline blogi­kirjutis „Mida arvata Soome evangeelsest-luterlikust kirikust?“ keskendub ühelt poolt luterlaste enese­kuvandile ja suhetele katoliiklusega (I osa) ning käsitleb see­järel (II osas) katoliiklikku vaate­­nurka. Avaldame artikli tõlke muudetud pealkirjaga. Autori enese­tutvustust võib lugeda siit.

 

Mida peaksid luterlased arvama oma kirikust ja iseendist kristlastena? Võib-olla tundub kummalisena, et “kõrval­seisja” ehk katoliiklane kirjutab sellest, mida luterlased peaksid endast arvama. Lähtun siiski vaid sellest, mida luterlaste parimad teoloogid juba praeguseks on esitanud.

Teoloogiadoktor ja Turu Miikaeli koguduse pastor Juho Sankamo on oma blogis märkinud, et juhtivad luterlikud teoloogid on kõik ühel meelel, et luterlus on katoliiklus. Võib-olla on see üllatav, kuid “liberaalseid” rahva­kiriklikke teolooge ja “konservatiivsed” tunnistuslikke luterlasi ühendab just katoliiklik enese­käsitus.

 

Katoliiklus kõigile

Alustame ülevaadet rahvakiriklike teoloogidega. Helsingi emeriit­piiskop Eero Huovinen kirjutab oma raamatus “Preester?” (Pappi? Helsinki: WSOY 2001) lehe­küljel 238: “Ka luterlane võib uskuda, et kirik on usutunnistuse kohaselt “katoolne”, seega kõikjal elav ja kõikidesse vald­kondadesse ulatuv kogu­kond.” Tampere emeriit­piiskop Juha Pihkala ütles seda ükskord mulle veel selgemalt: luterlased on enda arvates katoliiklased.

Kirikuloo emeriitprofessor Pentti Laasonen rõhutab oma raamatus “Ühisel teel” luterliku peamise usutunnistuse Confessio Augustana (CA) ehk Augsburgi usutunnistuse (1530) sõnu: “See on enam-vähem meie õpetuse kokku­võte, milles, nagu võib näha, ei ole midagi, mis ei oleks koos­kõlas Pühakirja või katoolse kirikuga või Rooma kirikuga, niivõrd kui on teada kirja­meestelt. Kuna see aga nõnda on, otsustavad üle­kohtuselt need, kes väidavad meie omad olevat hereetikud.”[1]

Laasonen märgib katoliiklast Peter Mannsi tsiteerides, et reformatsiooni kulgemise “saatuslik vastandumine” viis Roomast lahku, samas aga säilitati “apostlik usk ja pärimus” (lk 12). Lahku­löömine Roomast ja sellega osaduses olevast katoolsest kirikust ei olnud mingi võidukas vabanemine, vaid pigem tragöödia, mis esitab ühtlasi välja­kutse ja kohustab pürgima ühtsusele ehk oikumeeniale. Juba 16. sajandil peeti ju konsultatsioone, ehkki tulemusteta.

Lapua emeriitpiiskop Yrjö Sariola rõhutab oma raamatus “Ustavana usutunnistusele” (Tunnustuksessa pysyen, Helsinki, Kirjaneliö 1981) Augsburgi usutunnistuse oikumeenilist iseloomu: “Kui me oleme ustavad usutunnistusele, taipame, et oikumeenilisus pole ei üle­liigne ega uuenduslik, vaid meie kiriku elu olemuslik osa” (lk 22).

Oikumeeniline dokument “Konfliktist osaduseni” (2013) võtab luterliku enese­määratluse kokku järgnevalt:

“Kuna luterlased usuvad, et nad kuuluvad ühte Kristuse ihusse, siis nad rõhutavad, et nende kirik ei ole alanud reformatsiooniga [---]. Vastupidi, nad on veendunud, et luterlike kirikute algus on nelipüha sündmuses ja apostlite kuulutuses. Nende kirikud formeerusid erilisena reformaatorite õpetuse ja tegevuse taga­järjel. Reformaatorid ei tahtnud rajada uut kirikut ning oma arusaama järgi nad seda ka ei teinud. Nad tahtsid kirikut uuendada ning suutsid saavutada seda oma tegevus­piirkonnas, ehkki aegajalt eksides ja vääralt toimides” (art 222).

Tunnistuslikud luterlased näiteks evangeelses äratus­liikumises samastuvad katoliikliku enese­käsitusega. Juho Sankamo tsiteerib SLEY (Soome Luterlik Evangeeliumi­ühendus) endise tegev­juhi Reijo Arkkila sõnu raamatus “Euangelium Benedictum” (Kauniainen: Perussanoma 2013):

“Põhiolemuselt peab tunnistuslik luterlus ennast ehtsaks katoliikluseks. Tunnistuslik luterlus on seega katoliiklus selle sõna tegelikus tähenduses. Seda tuleks rohkem rõhutada. Me tahame ühineda vana kiriku isade õpetusega. Evangeelne katoliiklus oleks meile sobiv nimetus. Tunnistuslik luterlus ja ehe katoliiklus kutsuvad kogu Soome evangeelset-luterlikku kirikut naasma Jumala sõna apostlikule alus­kaljule. Me usume üht, püha, katoolset ja apostlikku kirikut!” (lk 227)

Sarnaselt on Misjonipiiskopkonna pastor Wille Huuskonen andnud oma blogile nimeks “Evangeelne ja katoolne”. Blogil on nime selgitav lehe­külg, mis märgib olulise aspektina seda, et luterlased “ei ole toonud kirikusse mingit uut õpetust”, vaid järginud seda usku, “mida apostlid on kuulutanud ja millest tunnistavad ka kiriku varased ja parimad isad.”

Huuskoneni järgi ei saa arvata, et kirik langes pärast apostlite aega 1500 aastat kestnud pimedusse, vaid see on Kristuse tõotuse kohaselt püsinud läbi sajandite. “Kõikidel aegadel on elanud kristlasi, kelle elu ja kirjutistega tutvudes tuleb tunnistada seda Vaimu, mis sõna kaudu puhub ja tõelist katoolset usku, mis ületab aja ja ruumi.”

 

Järeldusi

Luterlaste katoolsest enesekäsitusest tuleneb mitmeid olulisi järeldusi. Esmalt avab taoline enese­käsitus luterlastele kogu kristliku traditsiooni rikkused, kõikide sajandite kristlike autorite aarded. Kogu katoolne traditsioon kuulub ühtlasi ka luterlastele. On õppida nii palju uut – mis siis muud, kui lugema ja avastama!

Teiseks, nagu ilmnes, on katoolsel enese­käsitusel oikumeenilised tagajärjed. Rooma­katoliiklust ei tule enam pidada kurjaks vaenlaseks, vaid vennaks. 16. sajandil toimus traagiline konflikt ning selle taga­järjed püsisid sajandeid, kuid meil on pikk ühine minevik ja ühine mure kiriku katoolsuse pärast tänasel päeval. Katoliiklastele ei peaks luterlaste katoolne enese­käsitus olema ohuks, vaid suureks rõõmuks ja suureks oikumeeniliseks võimaluseks.

Kolmandaks peaks luterlaste katoolsel enese­käsitusel olema mõju kiriku otsustus­protsessidele. Viimases tuleks arvestada katoolsuse kui olulise kriteeriumiga. Kui luterlikes allikates puudub ühene vastus, tuleks perspektiivi laiendada kõikide mandrite ja aasta­sadade kirikule. Samuti peaks enesekäsitus ja katoolsus saama nähtavaks kiriku õpetuses, jutlustes, leeri­tundides, kiriku kodulehel jne.

Neljandaks on sellel tagajärjed ka kiriku “strateegiale”. Selle asemel, et meelitada ilmalikustunud koguduse­liikmeid tegema kirikut enda näoliseks, tuleks teha inimesed kirikunäolisteks ehk katoolseteks, kogu maailma kristlasteks. Struktuuri­muutuste ja iga­suguste kampaaniate asemel saaks innukalt süveneda oma kristlikus identiteedis ning rääkida inimestele innustavalt liturgiast, sakramentidest, Piiblist, kirikust, kiriku­isadest, oikumeeniast – sellest, mis on ja mis jääb.

Viiendaks ja viimaseks oleks kohane loota, et luterlased leiaksid varasemast laiemalt katoliikluse kui ühendava printsiibi teljel “liberaalne–konservatiivne”. Kas Soome evangeelse-luteliku kiriku piiskopid, SLEY, Misjoni­piiskopkond ja teised ei võiks jõuda üks­meelele, kui nad istuksid rahulikult katoolse laua äärde, et arutleda selle üle, kuidas katoolsust võiks ja peaks Soomes tõeks elama. Skismade asemel võiks kasvõi rooma­katoliku kiriku ees­kujul rajada kiriku­siseseid prelatuure või ordinariaate.

 

Lõpetuseks

Mida peaks siis Soome evangeelsesse-luterlikku kirikusse kuuluv soomlane oma kirikust arvama? Pentti Laasoneni arvates on aktsepteeritud ja isegi “enesest­mõistetav” rääkida “Soome kiriku 850-aastasest ajaloost” (lk 32). Soome luterlased ei peaks arvama, et nende kirik sündis 500 aastat tagasi reformatsioonis, vaid selle ajalugu ulatub katoliiklikku keskaega.

Ometigi ei saa Kristuse kirik olla vaid Soome kirik. Viimasena saabki sõna emeriit­piiskop Yrjö Sariola, kelle õpetus­sõna juurdumist ootaks nii Soome evangeelse-luterliku kiriku rea­liikmetes kui ka otsustus­organites:

“Esmalt peaksime hoiduma sellest, et me ei triiviks enesega rahul­olevasse soomlaslik-rahvuslikku kiriklikkusesse, mis salgab oma katoolse iseloomu. Ehkki võib küll rääkida “Soome kristlusest”, on meie kristlus alati kiriku ühine usk” (lk 21).

 

Tõlkinud Illimar Toomet



[1] Augsburgi usutunnistuse esimese osa lõpusõnad, ladinakeelest versioonist tõlkinud Enn Auksmann.

 
< Eelmine   Järgmine >