Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Lõikustänupüha
Autor: Enn Auksmann   
reede, 10 oktoober 2014

«Ma tasun teile nende aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud, vastsed, mardikad ja röövikud – see mu suur sõjavägi, kelle ma läkitasin teie kallale.» (Jl 2:25)

 See tuleviku kohta käiv rõõmukuulutus on paariliseks prohvet Joeli raamatu esimeses peatükis seisvale sõnumile maad tabanud õnnetustest: «Mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle tirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad.» (Jl 1:4)

Piibliteadlased on eri meelt, kas prohvet kõneleb siin Juuda kuningriigi vastu tulnud välisvaenlastest või peab ta silmas tõepoolest sõna otses mõttes tirtslaste põhjustatud hävitustööd põldudel ja karjamaadel. Tõenäolisem tundub olevat viimane, kuna selles, mis on juhtunud, nähakse pilti, ettekuulutust Issanda päevast, mil «tuleb hävitus Kõigeväeliselt» (Jl 1:15) ning mis on sama kõikehõlmav nagu sõjaratsusid või -vankreid meenutav üle kõige maa ja mägede laotuv väehulk, mida ei suuda takistada ei kraavid ega müürid (vrd Jl 2:2-9).

Rohutirtsudeks neid tegelikult muidugi pidada ei maksa. Üsna tõenäoliselt kõneleb prohvet siin ränd- ja/või kõrbetirtsudest. Viimased on vist isegi hullemaks nuhtluseks kui esimesed, kuna on neist keskmiselt kolmandiku võrra pikemad (nelja sentimeetri asemel kuus) ning liiguvad märksa kiiremini, väidetavalt kuni viisteist kilomeetrit tunnis, s.t kui nad teeksid korralikult kaheksa tundi päevas tööd, siis jõuaksid nad ühe päevaga Pärnust Tallinna. Rändtirtsud liiguvad päevas «vaid» umbes viiskümmend kilomeetrit ning nende tiivutud vastsed sõltuvalt oma arengustaadiumist kümme kuni viisteist.

Prohveti kujutatud pilt – «mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle tirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad» – ei ole eesti keeles kõige õnnestunum, aga võis algselt tähistadagi nii erinevat sorti tirtslasi – kõrbe- ja rändtirtse – kui ka nende vastseid, kes olid alles kestumisprotsessis (rändtirtsudel on viis kestumist, kokku umbes 30-40 päeva jooksul). Muide, üks täiskasvanud emane võib muneda mitmel korral aastas, ühe korraga umbes 300 muna – nii et meil on siin tegemist väga järelkasvuvõimelise armeega.

Väidetavalt võivad rändtirtsud katta suurte parvedena kuni sajaruutkilomeetriseid alasid, kusjuures ühe ruutkilomeetri kohta võib tulla kuni viiskümmend miljonit isendit. Kui palju neid sajale ruutkilomeetrile mahub ja mis seal kasvanud viljast või rohust pärast miljardite hävitustööd järgi jääb, seda võib igaüks ise arvestada ja püüda ette kujutada.

Olen vahel märganud, et Cervantese romaanist «Don Quijote» pärit tuuleveskitega võitlemise kujundit kasutatakse mõnikord lootusetu võitluse tähistamiseks. See ei ole vist päris õige, kuna teravmeelse hidalgo võitlus ei olnud mitte niivõrd lootusetu, kuivõrd mõttetu. Võitlus tuuleveskitega – keda tema pidas nõiutud hiiglasteks – on võitlus olematu vaenlasega. Küll aga võiksime lootusetu võitluse puhul kujutleda neid miljoneid ja miljardeid rändtirtse, kes katavad ja söövad paljaks kogu maa ning kelle peletamine käib inimestel tänapäevalgi üle jõu. Alles hiljaaegu oli kuulda mitmesajast talust Prantsusmaal, mis kaotasid oma saagi rändtirtsude rünnaku tagajärjel, ning aeg-ajalt naaseb see «piibellik» häda ka mitmetesse Aafrika ja Aasia maadesse.

See on arvatavasti kohutav, mingil viisil ehk ülevgi, aga seljuhul kindlasti hirmutavalt ja masendavalt ülev vaatepilt, mille teeb eriti jubedaks ühelt poolt see, et sa ei saa mitte midagi selle vastu teha, teisalt aga see, et selle tõelist ohtlikkust on nii kerge alahinnata kuni hetkeni, mil selle eest ei ole enam kuhugi pääsu.

Nagu öeldud, kasutab prohvet seda katastroofi võrdpildina Issanda päeva kohta – see tähendab Jumala kohtumõistmise kohta, mis tuleb nii rahvaste ja riikide kui üksikisikute üle. Tuleb paratamatult – on ajaloo jooksul juba korduvalt tulnud ja küllap tuleb veelgi. Mis on siis, kui see kätte jõuab, möödapääsmatu, ning millele on võimalik sama vähe ja tulemuslikult vastu hakata kui miljarditele rändtirtsudele. Ning mida on – enne selle kättejõudmist – sama kerge või veelgi kergem alahinnata. Ehk just selles viimases peitub suurim hädaoht…

Aga mitte see ei ole prohvet Joeli peamine sõnum ega meiegi oma. Kuigi vahel tundub, et prohveteid on vaja peamiselt selleks, et rääkida, kui hullud asjad parajasti on ning kui hulluks need veel minna võivad, on nii Joeli kui kogu Pühakirja peamine kuulutus ja eesmärk siiski hoopis muus: «Ära karda, maa! Hõiska ja rõõmusta, sest Issand teeb suuri asju!» (Jl 2:21)

Jumal mitte lihtsalt ei võta «rohutirtse, vastseid, mardikaid ja röövikuid» maa kallalt ära, vaid «tasub kõigi nende aastate eest», mil nad maad hävitasid. Ja me võime uskuda, et kui Jumal «tasub», siis ei ole tegemist väiklase sulle-mulle või sent sendi vastu «tasumisega», vaid kõige mõeldava rikkusega üle külvamisega: «Kõrbe rohumaad löövad haljendama ja puud hakkavad vilja kandma, viigi- ja viinapuud kannavad külluslikult! … Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist.» (Jl 2:22.24)

Siin tuleks veidi täpsustada. Heebrea keelest otseselt tõlkides ütleb prohvet siin, et rehealused saavad nisu täis olema, s.t neid mitte alles ei täideta [jätkuvalt], vaid nad on täis ja rohkemgi veel. Ning tõrred voolavad üle värskest veinist ja värskest õlist, s.t saaki on rohkem kui jõutakse vastu võtta ja kuhugi tallele panna.

Niisugune on Jumala «tasu» selle eest, mida Tema rahvas on pidanud kannatama. Ja kuna rändtirtsude nuhtlus oli ainult pildiks sellest, mida prohvet tegelikult silmas peab, s.t Jumala kohtust, siis võime öelda: mida rahvas on pidanud kannatama omaenda tegude tõttu.

Mõtleme nüüd veidikene: inimesi tabab Jumala kohus, tabavad katsumused ja karistus nende oma patu pärast – ja Jumal «tasub» neile selle eest ülevoolava õnnega… Mida see tähendab? Kus on loogika?

Inimlikku loogikat ei olegi. Aga Jumalik on, seesama, mida püha Paulus väljendab nii: «Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad.» (1Kr 1:21)

See «narr kuulutus» on kuulutus ristilöödud Kristusest, Jumala Pojast, kelle Ta annab meie eest ning kelles Ta kingib meile kõik. Kõik on mitte ainult pilgeni, vaid ülevoolavalt täidetud (vrd Jh 19:30) ning me võime hõisata jääva rõõmuga: «Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse!» (Jl 2:26)

Muidugi ei peaks meil selle mõistmiseks iga kord rohutirtsude nuhtlust tarvis olema. Vahel võiks piisata ka Lõikustänupüha pidamisest.

 
< Eelmine   Järgmine >