Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Peetruse palve teisel päeval (Ps 88)
Autor: Antti Laato   
reede, 10 oktoober 2014

Paljud kirikuisad nagu KSample Imageyrillos Jeruusalemmast, Ambrosius ja Johannes Chrysostomos ütlevad, et psalm räägib Jeesuse kannatusest, surmast ja üles­tõusmisest. Kyrillos märgib oma nelja­teist­kümnendas kateheesi­jutluses Ps 88 viienda salmi väljendi kohta, et Jeesus ei ütle enda kohta, et Ta on “jõu kaotanud sõdur”, vaid “nagu jõu kaotanud sõdur”, sest Ta andis oma elu vaba­tahtlikult. Kõik psalmi üksik­asjad ei räägi siiski Jeesusest. Sellepärast vaatlen teksti pisut teisest aspektist.

Psalmi algussõnades on näha palvetaja valu, sest tal tuleb hüüda Jumala poole päeval ja ööl (Ps 88:2–3): “Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees. Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!” Palvetaja tunneb, et ta on toonela kägistavas haardes ja satub peagi lõplikult surma meele­valda (Ps 88:4–8): “Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surma­valla lähedale. Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu! Olen valla lastud surnute juurde, just nagu maha­löödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära. Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse. Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind.”

Palvetaja valu kristlikuks vasteks võib pidada Peetruse ahistust teisel päeval ehk Suure Reede järgsel laupäeval. Ta oli Jeesust kolm korda salanud, näinud, kuidas tema Meister tiritakse hukkamis­paigale, lahkunud sealt ning puhkenud nutma (Ps 88:10): “Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.” Varasemalt oli Peetrus andnud oma Meistri kohta tunnistuse (Mt 16:16): ““Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.”” Nüüd oli Jumala Poeg surnud ja Peetrus raske südamega surma väravas.

Reaalsus avaneb Peetrusele süngena. Tema palve sõnad kirjeldavad hiiliva ebausu tekitatavat pimedust (Ps 88:11–13): “Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest? Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustuse­maal?” Surmavald on Vanas Testamendis koht, kuhu inimene heal juhul võiks hääbuda siis, kui tal on elust juba küllalt, nagu näiteks patriarhid (1Ms 15:15; 25:8; 35:29). Jeesus aga peksti veriseks ja piinati surnuks.

Kui Jeesusele kuuluv inimene ei jaksa palvetada, siis aitab teda Püha Vaim. Paulus õpetab, et Vaim õhkab kristlase eest sõnul­seletamatute õhkamistega ja mõnikord annab palvele hääle keeltes­palvetamise armuanni kaudu (Rm 8:26–27): “Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südamete­uurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.” Psalmis palvetaja lootusetuse keskel kerkib Püha Vaimu sünnitatud usaldus Jumala vastu (Ps 88:14): “Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.”

Võime oletada, et Peetrus palvetas kogu laupäeva ja sellele järgneva öö. Nüüd, uuel hommikul pärast rahutult magatud ööd pöördub ta taas palves Jumala poole (Ps 88:15–19): “Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule? Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu. Sinu viha­leegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind; need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos. Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.” Psalm lõpeb selle sünge meele­oluga. Peetrus kogeb, et ta on salanud oma Meistri ning kõik tema sõbrad on temas pettunud. Tal on saatjaks vaid pimedus ja läheneva surma õud.

Peetruse palve lõpeb suure lootusetusega. Aga Jumal tunneb tema südant. Jumal teab aega, mil Ta Peetrust aitab. Peetruse lootusetus püha­päeva hommikul lõpeb, kui tema juurde saabuvad naised (Jh 20:1–10): “Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva vara­hommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: “Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.” Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid suri­linu ja higi­rätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos suri­linadega, vaid eraldi kokku­mässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma. Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.”

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >