Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

RAAMAT: Põgus sissejuhatus teoloogiasse
Autor: Arne Hiob   
esmaspäev, 29 september 2014

David F. Ford. Teoloogia. Põgus sissejuhatus. Tõlkinud Anne Kull. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2014.

 

I

„Teoloogia on kiriklik tSample Imageeadus!” Seda põhimõtet on usutud ja korratud EELKs kogu sõja­järgse aja kuni praeguste vaimulike ja kiriku­juhtideni välja. Teoloogiat on tehtud ka ülikoolides, ent sellel on olnud kiriklik-konfessionaalne taust. Euroopa ülikoolides viljeldud kristlikul teoloogial on väärikas ja muljet­avaldav ajalugu.

Kristlik Euroopa aga taandub üha enam ja enam, asendudes multi­religioosse ühiskonnaga. Ühendavat rolli teoloogias ei etenda enam kirik, vaid ülikool. Neid arenguid järgib ka uus eesti keeles ilmunud õpik: „Teoloogia. Põgus sissejuhatus”, mille autoriks on Cambridge’i ülikooli teoloogia­professor David F. Ford. Ülikooli kesksust arvestades määratleb ta juba usu­teaduskonna kolme vastutust. Kõige esimesena rõhutab ta vastutust üle­maailmse akadeemilise kogukonna ees, alles seejärel vastutust kirikute ja teiste religioossete kogu­kondade ees ning viimaks vastutust ühiskonna kui terviku ees (lk 30).[1]

Ülikooliteoloogia ei ole Fordi käsitluses otseselt seotud ühegi usu­tunnistusega, vaid kujutab endast inimlikku uurimust ning arutelu religioonidele relevantsete küsimuste üle. „Teoloogia kõige laiemas tähenduses on mõtlemine küsimuste üle, mida tõstavad religioonid ise, ja küsimuste üle, mis tõusevad esile nende kohta.” Kristliku ajastu teoloogilistest küsimustest, mida ta nimetab kogu raamatu ulatuses ning väga mitme­sugustes seostes, kasvab avaram küsimus: „Kuidas võiks edeneda uskudevaheline teoloogia?” (lk 11, 233)

Oma töös puutub paljusid religioosseid traditsioone ja inimlikke arvamusi arvestav teoloogia kokku väga erinevate jumalakäsitlustega. Siiski möönab Ford, et „mõned seisukohad on eelistatavamad kui teised.” Nimelt „uurimuse esimene kandidaat peaks olema see jumal, kes on edukalt vastu pidanud palju sajandeid kestnud aruteludele ja valikutele ning keda võtavad tõsiselt meile olulised inimesed” (lk 50). See juhib autorit esile tõstma viimasel kahel aastatuhandel väga mõjukat kristlikku kontseptsiooni.

Ka kristlikku Pühakirja uurib nii mõistetud teoloogia paljudest erinevatest vaate­kohtadest, järgides žanrit, autori mõtte­maailma, ajaloolist konteksti ja perioodi, teist­suguseid tõlgendusi jt, mille puhul on aga oluline, et eksegeet loob otsesuhte tekstiga, seadmata endale „kunstlikke piiranguid” (nt eel­arvamuslikke traditsioone). Nii tekib teksti ja uurija vaheline „vastastikune mõju” (lk 188), mille tagajärjeks on, kuna on tegemist „Püha Vaimu osalemisega kommunikatsiooni­­protsessis, et esile kerkivad uued tähendused, et kasvav väljendus­viiside mitme­kesisus pige­mini rikastab kui ohustab algset normatiivset ühtsust”, kirjutab Ford.

Uute tõlgenduste teke ületab kõige erinevamaid keeli. „Kristluses ei ole oma püha keelt, ka kreeka­keelsed evangeeliumid on juba suures osas tõlkimise tulemus Jeesuse kõneldud arami keelest.” Järeldused on ulatuslikud: „Et kristlusel ei ole esmast püha keelt, siis ta nii-öelda inkarneerub iga uue keskkonna sõnades ja teistes kultuurilistes nähtustes” (lk 133j). Loogiliselt taan­dub sellise lähenemis­viisi puhul Piibli ja kristlusega seotud vanade keelte (heebrea, kreeka ja ladina) õppimise tähtsus.[2]

Piiblitekstid eralduvad oma autoritest ja omandavad iseseisva suuruse. „Pühakirja on sajandist sajandisse pidevalt rakendatud uutes situatsioonides, selle tähendus ei ole kunagi olnud piiratud kontekstiga, mis täpselt vastaks algsetele kirjutamis­aegsetele tingimustele”, ütleb Ford. „Nõnda jätkub piibli­tõlgenduse hargnemine lõputult”, nii et on võimatu tõmmata piire sõnade algse ja edasise tähenduse vahel. „Filosoof Paul Ricoeur on seda nimetanud klassikalistes tekstides tähenduse liiasuseks või ülikülluseks, mis voolab üle sõna algsest kontekstist, võimaldades lisada ridade kaupa uusi tõlgendusi ja kommentaare” (lk 176). Erinevalt ortodoksi ja katoliku kirikuist (ja vanemast luterlusest), kus järgiti algset konteksti edasi­kandvat kiriklikku traditsiooni, pole see alati siduv moodsas käsitluses, mida kirjeldab Ford. Taga­järjeks on üha uute tõlgenduste lisandumine algse tähenduse kõrvale.

Edasi ületab uute tõlgenduste tekkimine erinevaid religioone. Puutudes kokku mitte­kristlike usunditega tuleb püüda neid mõista, võttes maksiimiks: „Kutsu kõiki religioone kujundama omaenda lähenemis­viisi religioonide­vahelisele suhtlusele”, valides „üheskoos välja sobivad dialoogi­vormid” (lk 163). Seda tehes „tuleb vabaneda mistahes üksmeele või konsensuse ootusest”, rõhutab Ford. „Viimselt oluline on Jumal. Lugeda üheskoos pühi tekste, tunnistades kõige Looja ja Kohtumõistja juuresolu – ükskõik kui erinevalt ka Jumalat kirjeldatakse – tähendab avada tee kõige keerulisemale võimalikule tarkuse otsingule, pannes kaalule kõige olulisemad asjad nii isiklikus, ühiskondlikus kui ka globaalses plaanis” (lk 167). Uurimis­julgust on esile tõstnud ka piiblikriitika klassikud (Wrede, Troeltsch jt).

Küll aga tuleb esitada „kahtlustavaid küsimusi nii teksti kui ka iseenda kohta”, mis on tuntud metoodiline võte vigade avastamiseks. Autorid nagu Marx, Nietzsche, Freud ja Foucault on „kahtluse meistrid”, kes „kan­navad edasi valgustus­aja radikaalse kahtluse traditsiooni. Seda võiks näha anti­traditsioonina, mille eesmärgiks on vabastada inimesed võltside, eba­tervislike ja orjastavate traditsioonide küüsist. See on sügavalt mõjutanud piibellikku tõlgendust”, ehkki autor nendega paljuski ei nõustu. „Üks kõige mõjukamaid hermeneutika teoreetikuid, Paul Ricoeur, näeb pidevat pinget kahtluse hermeneutika ja nn meelde­tuletamise hermeneutika vahel, milles seatakse kahtluse alla kahtlustajate­poolne radikaalne traditsioonide hülgamine” (lk 187). Parimad piibli­tõlgendajad ja ajaloolased on valvsad ka „omaenda paljude subjektiivsete dimensioonide, arusaamade ja oletuste lõputute (ja seepärast lõputult vaieldavate) tähenduste suhtes. Palju on õppida neilt, kes ei jaga meie seisukohti” (lk 194).

Viimaste sajandite kristluses eristab Ford viit tüüpi teoloogiat, milles vastanduvad üksteisele kaks äärmust: (1) ateistlik-materialistlik ja (5) fundamentalistlik-kreatsionistlik suund. Nende äärmuste vahele jäävad teoloogia tüübid, „mida võiks nimetada peamisteks suundumusteks akadeemilises teoloogias.” Need on (2) eksistentsialistlikku demütologiseerimist (Bultmann), (3) integreerivat korrelatiivsust (Tillich) ja eelistatult kristlikku enesekirjeldust taotlev (Barth) suund. Lisaks tõstab ta XX sajandi teoloogia puhul esile Karl Rahnerit, kes „transtsendeerib mistahes konkreetse tüübi” (lk 34–46). Nende kõikide kohta on alla­kirjutanu koostanud lühi­kokku­võtte oma teoses „Uusaja kristlikud mõtlejad.”[3]

 

II

Minu arvates on Fordi õpik tõesti „põgus sisse­juhatus” teoloogiasse ja nimelt ülikoolides viljeldavasse akadeemilisse teoloogiasse. Usu­teadus­kondade kõrval eksisteerivad aga ka kirikud ja teised usu­osadus­konnad, kus on ülimaks omad eesmärgid, eelkõige misjon (ka siis, kui seda pretensioonika­võitu nimetust püütakse vältida). Sel juhul tuleb teoloogia põhiõpikuks valida midagi muud, mis soodustab nimetatud sihti.

Sellegipoolest on David F. Ford sõnastanud väiteid, mida sooviksin edastada ka nendele, kes järgivad rohkem kiriklikku teoloogilist joont.

Autor ütleb õigesti, et valgustuse ja modernismi poolt uusaja alguses põhjustatud muudatus on nii suur, et isegi siis, kui traditsioonilised religioonid teevad jõu­pingutusi modernismi­eelse ajastuga järje­pidevuse alal­hoiuks, laseb „radikaalselt muutunud kontekst aimata, et säilitatav ei ole tegelikult seesama, mis oli enne.” See kehtib kõigi usundite, kristluse ja Kristuse isiku mõistmise kohta, et „modernism on loonud tohutu kuristiku modernismi­­eelse ja meie endi ajastu vahel” (lk 18j, 136). Seda lõhet on ammu märgatud.

Teisalt aga „ei kõla väide modernismi­eelset perioodi modernsest perioodist lahutavast tohutust lõhest kolmanda aasta­tuhande esimestel aasta­kümnetel enam kuigi veenvalt”, leiab Ford. XX ja XXI sajandi katastroofiliste sündmuste tõttu on „modernistlik üle­väärsus­kompleks” kahanenud. On saanud selgeks, et „põhi­mõtteliselt pole raskem suhtestuda esimese sajandi isikuga kui suhtestuda nendega, kes elavad maailma või isegi ühe ühiskonna teistes osades.” Kultuuriline erinevus võib olla sügavam ruumis kui ajas (lk 138j).

Ka piibliteaduslik üleväärsuskompleks on vähenenud: „Vastavalt akadeemilistele ajaloolistele kriteeriumitele ei ole Uue Testamendi Jeesuse kujutlus kummutatav, kuigi loomulikult on see vaieldav” (lk 124). Teadlaste arvamus, et Jeesus olevat tegelikult sündinud Naatsaretis, on osutunud ennatlikuks. „Jeesus sündis tõenäoliselt Petlemmas Juudamaal umbes aastal 4 e.m.a. Tema isa­poolne päritolu oli saladuslik – Uues Testamendis on erinevaid vihjeid, ent järje­kindlalt seostatakse teda suure juutide kuninga Taaveti perekonna­liiniga. Ta kasvas üles Galileas ja seal tunti teda Naatsareti Jeesusena tema kodulinna järgi” (lk 120).

Midagi pole teadlased suutnud tõestada Jeesuse üles­tõusmise puhul. „Selle ümber käib metsik vaidlus ja lõputu jutustuste uurimine, mille käigus esitatakse väga mitme­suguseid teooriaid, mis võiksid sobida tõendus­materjaliga. Nende teooriate põhjal tehtud ülevaate kurva järeldusena tuleb nentida, et pole toimunud mingit progressi õpetlaste üksmeele suunas”, ütleb Ford, tehes sellest ka vastavad järeldused. „Seepärast käsitlebki teoloogia Jeesuse üles­tõusmise te­maatikat kõige õiglasemalt, keeldudes mistahes lahterdamisel, kaasa arvatud põnevad meedia avastused, lubamast dikteerida lõplikku otsust, mis ei võta arvesse juhtumi täit keerukust.” Sest „Jeesusest antud tunnistuste kõike­hõlmav iseloom ei võimalda mingi piiri tõmbamist aja­loolise Jeesuse ja usus tunnistatava Kristuse vahele” (lk 126).

Ajalooliste hinnangute andmine on raske ülesanne, sest ka „ajaloolase mina on oluline faktor. Ajaloolast kujundavad kogemused, kontekst, normid, väärtus­hinnangud ja uskumused”, kirju­tab Ford. „On ajaloolasi ja teisi, kellele meeldiks selge­piiriliselt eristada ajaloolisi fakte ühelt poolt ja teisalt väärtus­hinnanguid. Häda on selles, et väärtus­hinnangud poevad sisse juba otsustamisel, kas mingit teavet pidada faktiks või mitte: teekond toore andmestiku juurest otsustamiseni, et tegemist on faktiga, tähendab suurt hüpet” (lk 193). Kristuse üles­tõusmisega seoses tähendab see objektiivse ja subjektiivse poole selget eraldamatust (mida on järginud suurem osa uuemast modernsemast teoloogiast).

Klassikaline arusaamine Jeesuse Kristuse jumal­inimlikkusest, mida väljendavad kiriklikud dogmad, on täna­päeval loomulikult kaldunud tema inimlikkuse toonitamise kasuks. „Viimaste sajandite jooksul pole kahtlust, et Lääne tsivilisatsioonis valitsev rõhuasetus on olnud Jeesuse inimeseks olemisel sedavõrd, et tema jumalikkus on paljude jaoks muutunud peaaegu mõeldamatuks. Osaliselt on see tingitud üldlevinud arusaamast Jumala kohta, mis kipub kujutama Jumalat transtsendentse, loodust välja­poole jäävas ja vastanduvas või isegi konkureerivas suhtes inimkonnaga”, võtab kokku Ford.

Teisisõnu on jällegi kehtivusele pääsenud ürgajast peale tuntud jumala­pilt kaugest ja looduse käiku mitte­sekkuvast ülijumalast, mida võib taasleida gnostikute käsitluses, valgustus­järgses deismis, Kanti „praktilises mõistuse postulaadis” Jumala kohta kuni Schleiermacheri ja Bultmanni nn uus­gnostitsismini välja. Jumal on „täiesti teis­poolne”, ta ei sekku, ei tee imesid ega inkarneeru (või teeb seda ainult tunnetuse avardamise jms tähenduses). Klassikalise teoloogia keeles tähendab see naasmist nn loomuliku ilmutuse tasandile, hüljates Iisraeli prohvetite ja Jeesuse Kristuse kaudu avatud üle­loomuliku ilmutuse.

Sellegipoolest lisab Ford lootust­andva täienduse. „Liikudes läbi ajaloo, on tähele­panu­väärne, kui paljud möödunud perioodide olulisemad vaidlus­küsimused ja mõjukad pildid Jeesusest on ikka veel päeva­korras kolmanda aasta­tuhande alguses” (lk 132). On osutunud iganenud kivinenud dogmaks arvamus, et Jeesusel Kristusel kui Jumala Pojal ei ole enam tähtsust. Tema jumal­­inimlikkusest peavad kirikud kinni seniajani.

Inimese surmajärgse saatuse ja lootuse kohta esitab Ford mitmeid võimalusi. „Bioloogiline surm võib saada uue tähenduse nähtuna teispool surma ootava igavese elu perspektiivist. Füüsiline valu ja kannatus on mõnikord seotud armastuse ja enese­ohverduse tegudega, sünnitamisest organite loovutamiseni. Mõned teoloogid on vaadelnud kogu loomulikku kurjust, kaasa arvatud loodus­katastroofid ja predatsioon (loomade üksteise tapmine ja söömine) vajaliku aspektina looduslikust korrast, mis võimaldab mitme­kesise öko­süsteemi õitsengut. Teised on oletanud, et looduslikku kurjust võib käsitleda sattumusliku universumi paratamatu osana, milles saab võimalikuks inimlik vabadus.”

Meile saladuslikuks jääva kurja temaatikat on mõneti üle­tähtsustatud. „Kummaline küll, kuid sageli näib kurjuse ja Jumala vaheline seos kõrvalt­vaatajatele palju hullem kui kannatajatele”, ütleb Ford. „Hoiatuseks olgu öeldud, et kunagi ei tohi arvata, et me teame, mis tegelikult toimub Jumala ja mistahes situatsioonis osalejate vahel. Paljud Jumalat süüdistavad argumendid on pealt­vaatajate omad, kes eeldavad, et nad on võimelised taipama, mis on mingis olukorras kõige tähtsam. Ja isegi kui kannataja kaotab usu Jumalasse, ei pruugi see mingil juhul jääda viimaseks sõnaks selle inimese ja Jumala suhtes” (lk 102j).



[1] Siin ja edaspidi on viidatakse David F. Fordi teose leheküljenumbritele.

[2] „Peamine vasturääkiv argument on järgmine. Muistsete keelte omandamine nõuab palju aega ja erilisi oskusi. Enamik inimesi ei ole võimelised piiratud aja väitel jõudma tasemele, millest piisaks nende harjumuspärase pühakirja lugemisviisi muutmiseks. Enamik üliõpilasi saab paremini hakkama, kui nad kasutavad pädevate spetsialistide kirjutatud häid kommentaare. Siis on neil aega keskenduda ka teoloogia teistele valdkondadele ja nad omandavad tasakaalustatud hariduse ilma ebaproportsionaalselt suure ajakuluta keelte õppimisele. Teoloogias on teisigi ülesandeid, mis on sama keerukad kui piiblikeelte õppimine ja nendes pädevuse säilitamine, kõike ei suuda keegi teha. Hiljem, kui nad tahavad spetsialiseeruda erialale, kus piiblikeeled on olulised, siis nad või­vad neid õppida. Seega järeldub, et keeled on küll olulised, kuid üksnes ühe alana teiste seas. See on lugupida­misväärt argument, mitte sugugi vähem veenev seetõttu, et põhineb pragmaatilisel ülesande jagamisel piiratud aja ja energia tõttu” (Ford, lk 181).

[3] Arne Hiob, Uusaja kristlikud mõtlejad. Tartu 2008: Johannes Esto Ühing.

 
Järgmine >