Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest
Autor: Arne Hiob   
teisipäev, 23 september 2014

I

Sample ImageKuni viimaste aastakümneteni kehtis kogu kristluses vaieldamatu tõena: Piibel ja kristlik usk ei pea õigeks homo­seksuaalsust. See arusaam oli nii vaieldamatu, et selle üle isegi ei vaieldud, praktiliselt puudusid selle­sisulised diskussioonid.

Samad hinnangud kehtisid juutluses. Vanas Testamendis (Tooras) on homo­seksuaalne suhe otsesõnu keelatud. Seepärast suured toora­kommentaatorid (Talmud, Mooses Maimonides jt) „ei käsitlenud seda teemat. Toora tekst on ühemõtteline, sellele ei olnud midagi lisada”, ütleb rabi Bar Rav Nathan.[1]

Muutus toimus aga juutide käitumises. Tooras nõutakse homo­seksuaalse suhte puhul (nagu paljude muudegi meile arusaamatute nähtuste korral) surma­nuhtlust, mis oli karistusena laialt levinud varasemates ühiskondades (kristluses on nii aru saadud, et Jumala ilmutuse sotsiaal-käitumuslikud nõuded on seotud ühiskonna arengu­tasemega). Võrreldes Vana Testamendi aegadega taandus kristlus enamikust juutidele määratud eeskirjadest, kuid areng oli edasi kulgenud ka juutluses endas. Nii nagu evangeeliumides loobuti patuse naise pihta kivide viskamisest (Jh 8:7–11), pole ka juutluses paljud rabid ammu enam pooldanud surma­nuhtluse rakendamist.[2] Ka homo­seksuaalsuse puhul „ei viida surma­nuhtlust juudi õiguse järgi enam täide umbes kaks tuhat aastat”, kinnitab rabi Bar Rav Nathan.

XX sajandil leidis ilma igasuguste eriliste vastu­vaidlemiseta ka kristlikes maades tunnustust arusaam, et homo­seksuaalsus ei ole kuritegu, mida tuleks karistada (varasemates süsteemides karistati seda rangelt). Et samasoo­ihalus ei pruugi olla inimeste enda valida, vaid haarab neid sõltumata nende tahtest, siis on nähtud selles seksuaalse orientatsiooni eripära, mis kaldub kõrvale hetero­seksuaalsusest. Keegi Londoni islami­vaimulikki näiteks tunnistas mõne aasta eest, et nii nagu kõik seksuaal­suhted on intiim­suhted, mis kuuluvad inimese eraellu, olgu ka homoseksuaalsete suhetega: neid saab vaikides tunnustada sõprus­suhtena, mille iseloom on partnerite oma asi, kes võivad riiklikul tasemel sõlmida omavahelisi lepinguid, milliseid aga seaduse alusel soovivad. Kuid see pole abielu.

Alles soov kehtestada riikliku (ja kirikliku) seadusega nn homo­abielu (relativeerides enne partnerlus­lepingute, kooselu­seadustega ning muude ülemineku­vormidega abielu­mõiste) on viinud teatavale homo­seksuaalsuse-vastase vaenu tõusule. Minu arvates on seda läbinisti vääralt tõlgendatud vaenuna homo­seksuaalide vastu (üksikuid selliseid on muidugi kindlasti), sest tegemist on mehe ja naise vahelise abielu­mõiste kaitsmisega. Seda tehakse mitte ainult Jumala, vaid ka looduse nimel, sest mitte ainult loomis­teoloogiliselt, vaid ka evolutsiooni eeldades võidakse käsitleda homo­seksuaalsust teatud hälbena, mis on kaotanud oma sideme seksuaal­tungi tekkimise algse eesmärgiga.

Teatavasti on seksuaalsus kujunenud välja seoses soo­jätkamisega ning mõjub ahvatlevana loom­isenditele, et nad välja ei sureks. Kui suguiharus soo­jätkamise otsesest seosest hälbib, siis on seda mõistetud nihkena, mis on tekkinud seksuaalsusega liialdamise tagajärjel (nagu arvati enamasti minevikus) või kaasa­sündinuna (nagu kaldutakse oletama tänapäeval). Igasugust mõõdu­tunde kaotamist (juba hetero­seksuaalset mõõtu­pidamatust) on nähtud seoses patuga, mida ei saa kuidagi normaalseks pidada või heaks kiita.

Nii väljendab klassikalisel viisil näiteks Elmar Salumaa, sidudes kogu seksuaalsusega seotud teema inimeses kätkevate tungidega. „Seksuaal­tung ei ole erandlik, võrreldes inimese teiste vitaalsete tungidega. Nagu teisedki vitaalsed tungid, nii on ka seksuaal­tung langus­järgses inimeses destrueerunud patu tõttu.”

Tungide seotusest patuga tuleneb ka pahelisus. „Seksuaalsuse valdkonnas tuleneb pahelisus selle tungi langus­järgsest destrueerumusest. Taoline riknenus ilmneb tolle tungi ajendite killustatuses. Seksuaal­tungi funktsioneerimisel on olulised kaks võistlevat ajendit: ühelt poolt on seksuaal­tung bioloogiliselt paratamatu soo jätkamiseks, teisalt võimaldab selle tungi rahuldamine elulist naudingut. Eetika seisukohalt  ei saa neid ajendeid erinevalt hinnata. Raskused tekivad nende tasa­kaalustamisel. Enamasti on need ajendid tasa­kaalust väljas vitaalse naudingu suunas.”

Patu ja pahe ilminguks on egotsentriline ja sõltuvust tekitav nauding. „Selgemini kui teiste tungide puhul ilmneb just seksuaalsuses kalduvus keskenduda naudingule: mida enam seda toidetakse, seda näljasemaks see muutub, seda erksamalt reageerib inimene rahuldamise igale võimalusele.” Naudingust lähtuv seksuaalsus on Salumaa sõnul „pahede taimelava”, millega seondub ka homo­seksuaalsus ja mille puhul ta küsib: „Kas see on pahe või defekt? Kristlikud eetikud on seda ikka pidanud paheks. Selline seisukoht tundub olevat ennatlik, kui on olemas sünni­pärane homoseksuaalsus. See on defekt. Paheks osutub see siis, kui seda teostatakse”, s.t kui tasakaalust välja­läinud seksuaalsust harrastatakse. 

Homoseksuaalsuse pahelisus seondub kõikide liialdatud tungide pahelisusega. „Seksuaal­tungi tasa­kaalustamata avaldused on kõlbelise hinnangu kohaselt pahelised.” Samas aga rõhutab Salumaa, et see on „pahelisus, mis eetika seisukohalt ei ole kõlvatum, võrreldes pahelisusega teiste tungide avaldumises.” Tema järeldus on klassikaline: „Seega homo­seksuaalsust ei saa hukka mõista, küll aga säärast seksuaalset vahekorda.”[3]

Seoses Elmar Salumaa väidetega võiksime puudutada ka küsimust: kas homo­seksualism on kaasa­sündinud või külgeõpitud. Alla­kirjutanu teada ei ole seda küsimust seniajani lõplikult lahendatud. Ehkki tundub domineerivat esimene arvamus, pole vähemalt filmi­tegijate arvates välistatud ka teine võimalus. Nii kerkis esile hiljuti inglise krimi­sarjas „Mõrvad Midsomeris” keegi professor, kes avastas endas homo­seksuaalsuse alles oma elu kuldses keskeas. On teada küllalt lugusid ka tõsielust, kus varem vastas­soolisega abielus olevad inimesed avastavad endas homo­seksuaalsuse hiljem.

Hiljuti kerkinud taotlus käsitleda homo­seksuaalseid suhteid abieluna, mis on läbi löönud juba mitmetes maades, ei ole teostatav klassikalise kristliku skeemi alusel. Seksuaal­susega seotud tung põimub patuga: nii nagu enese­säilitamis­tungist tärkavad patused liialdused: võimuiha, ahnus, ihnsus, kadedus, ülbus, mõrv jne – moondub seksuaal­tungki homo­seksuaalseks ihaks. Nõue pidada homosuhet võrdseks abieluga võrdub nõudega, et õnnistataks teisigi pahesid – võimuiha, ahnust, kadedust, ihnsust jne.

Tänapäeva teadlaste hinnangud homo­seksuaalsuse kohta, mis ei käsitle selle seoseid patuga, ei saa olla kristlusele (ja juutlusele) absoluutseks mõõdu­puuks, sest teaduslikult ei saa väita üldse patu olemasolu. Patust kui inimese ja Jumala vahelisest mürgitus­seosest, mis oma tuumas transtsendeerib maise maailma ega ole seetõttu inim­uurimustele täiesti kättesaadav, kõneleb aga kogu Pühakiri. Seepärast ütleb ka rabi Nathan: „Sellegipoolest ei tohi Piiblit moodsa ajavaimu järgi ümber tõlgendada.”

 

II

Seega kui soovitakse kristluses (või juutluses) põhihinnangu muutumist homo­seksuaalsuse suhtes, siis tuleks näidata, et tegelikult on Piiblit tõlgendatud suuresti läbi mitme aasta­tuhande valesti. Seda teed on läinud Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik oma artiklis „Homo­seksuaalsus piiblis”, mis ilmus mõne aasta eest Usuteaduslikus Ajakirjas.[4] Ehkki selle artikli levitamist püüti takistada kristlikes ring­kondades (et vaba levik ei jätaks muljet, nagu oleks selle sisu vastu­võetav, mitte arvates, nagu suudetaks levikut vältida soovijaile), on just see Usuteadus­liku Ajakirja number ainsana täielikult läbi müüdud.

Artikli autorid ja nende mõtte­kaaslased on korduvalt kurtnud, et miks ei ole selles kirjutises esitatud seisu­kohtade suhtes korraldatud diskussiooni. Arvan, et seda on välditud peamiselt energia kokku­hoiu tõttu, sest autorite väidete ümber­lükkamiseks tuleks ligi­lähedases ulatuses süveneda teemasse, mille puhul traditsioonilised kristlased on veendunud, et kuitahes haritud õpetlastel pole võimalik (ükskõik kui leidlikke oletusi ja mõtte­konstruktsioone püstitades) kummutada sajandeid vankumatult püsinud arusaamu.

Allakirjutanu võttis selle töö viimaks ette ja jõudis järeldusele, et autorid on teinud vea juba oma eksegeesi eeldustes. Kõigile on teada, et tekste tuleb lugeda koos kontekstiga, mis kehtib ka Piibli puhul, sest juutide ja kristlaste Pühakiri ei ole inimestest isoleeritav loodus­objekt või taevast allavisatud ilmutus, mille uurimiseks piisaks otse­suhte loomisest uurijate ja tekstide vahel. Piibel on kujunenud sajandite jooksul inimeste keskel, kelle usust ja vaateist suurem osa ümbritseb üksnes n-ö nähtamatu vaimu­väljana kirjutatud tekste. Traditsiooniliselt on seda väljendatud lausega, et Pühakiri on mõistetav ainult „vaimus, milles ta on kirjutatud” – ning toimijana on nähtud ka Jumala Vaimu.

Teisisõnu, traditsioonilist arusaama, et Pühakiri ja traditsioon kuuluvad ühte, väljendab ka piibli­uurimise põhimõte, et tekst ja kontekst kuuluvad kokku. Seda printsiipi ei ole rikkunud ainult Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, vaid paljud teisedki tipp­eksegeedid, vahetades kaudsema religiooni- ja kulutuuri­loolise miljöö ehk tausta (nt hellenismi) ära lähima usulis-kultuurilise miljöö ehk kontekstiga, milles tekkis tekst ja mida väljendab ning jätkab traditsioon. Vea tekkimise psühholoogiliseks eelduseks võib olla alateadlik soov lugeda Piiblist välja midagi ajakohast, mis sobiks praeguse ajaga.

Et uuritavaid tekste ei tohi menetleda puhtformaalselt, isoleerituna traditsioonist, seda teavad ka Lahe ja Nõmmik: „Piiblitekste saab täielikult mõista alles nende kontekstis.” Piiblis on seitse kirjakohta (1Ms 19; Km 19; 3Ms 18:22, 20:13; Rm 1:26–27; 2Kr 6:9–10; 1Tm 1:8–10), „mida põhiliselt seostatakse hinnangu­tega homoseksuaalsusele.” Need väljendavad juutluses esinenud „üldist hoiakut ‚ebaloomulike’ seksuaalsuhete suhtes” (sarnaselt eitav käsitlus oli juutluses ja kristluses levinud kuni täna­päevani).

Sellegipoolest arvestavad Lahe ja Nõmmik rohkem taustal olevat antiik­kultuuri, võttes ühtlasi eksegeesi eelduseks praegu levinud vaate, mille kohaselt „erinevad piibli­aegsed arusaamad inimese seksuaalsusest oluliselt tänapäevastest ning ka tollased teadmised ei vasta meie omadele. Nii oli nt antiik­­kultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole.” Või näiteks rõhutavad nad, „et seksuaal­käitumist määravad normid ning nende põhjused on erinevates kultuurides erinevad”, ületades seega mitmeid piire konteksti ja erinevate taustade vahel ajas ning ruumis.

Taustaks oleva antiik­kultuuri arvamused inimese seksuaalsusest ei moodusta tõelist konteksti piibellikele väljendustele, sest viimased esimestele sageli vastanduvad (rabi Bar Rav Nathani sõnul vastandusid juudi toora nõuded kaananlaste jt Lähis-Ida rahvaste tavadele). Samuti pole nii endast­mõistetav, et midagi olulist saab üld­sõnalisel viisil järeldada erinevate ajastute erinevatest arusaamadest inimese seksuaalsuse kohta, sest inimene ise on aasta­tuhandeid jäänud oma konstitutsioonilt põhiliselt samaks.

Hoolides vähe algsest piibellikust juutlik-kristlikust kontekstist ning läbi sajandite jätkuvast traditsioonist, toetuvad autorid paljuski isoleeritud piibli­tekstidele, osutades formaalsetele erinevustele üksikasjus, mis võimaldavad teha erinevaid kombinatsioone ning jõuda traditsioonilisega võrreldes hoopis muudele järeldustele. Samas väidavad ja näitavad nad, et eksegeetide seas ei ole sageli üksik­küsimustes üksmeelt. Seega ei ole ka nende enda eksegeetiline tulemus midagi rohkemat kui üks paljude seas, mis ei kõiguta vähimalgi määral Piiblil põhinevat eksegeetilist traditsiooni.

 

III

Järgnevalt võtame vaatluse alla Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku poolt õigesti mainitud seitse peamist piiblikohta, kus on juttu homo­seksuaalsusest. Kontekstist hälbivad nad aga ka selles, et jätavad välja Jeesuse kaalukad sõnad, mis tõsi küll ei räägi otsesõnu homo­seksuaalsusest, kuid teevad seda kaudselt, põhjendades abielu aluseid. Et Jeesuse väited on olnud aluseks kristlikule arusaamisele, siis saab formalistlik lähenemis­viis, mis neid ignoreerib, evida ka ainult formaalselt kehtivaid (loe: kehtetuid) järeldusi.

Vanas Testamendis on homoseksualism otsesõnu keelatud. „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus” (3Ms 18:22). „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust” (3Ms 20:13). Ehkki otsesõnu ei keelata naiste­vahelist homo­seksuaalset vahekorda, on seda teada­olevalt alati eeldatud, sest ka naine on inimene (1Ms 1:27), kellele nagu mehelegi keelatakse seksuaal­suhe sugulastega ja loomadega ehk sodoomia (3Ms 20:14–17).

Sodoomia nimetus tuleneb Soodoma linna nimest, kus (nagu ka Gomorra linnas) elati „eba­loomulike himude” järgi (1Ms 19:5jj, vrd Jd 1:7), kuni Jumal Soodoma ja Gomorra hävitas. Kui sarnane komme kerkis Iisraeli suguharu benjaminlaste seas (Km 19:22jj), siis purustasid teised iisraellased selle suguharu sõjalisel teel. Ehkki tekstidega formaalselt suheldes võib vaidlustada nendes esinevate väljendite seost homo­seksualismiga, on neid alati nii mõistetud ja pole mingit põhjust anda muid hinnanguid.

Silma torkab, et evangeeliumides ei kerki kordagi homo­seksualismi teema. Sellest ei järgne aga kuidagi, nagu suhtunuks Jeesus küsimusse vaba­meelsemalt. Jeesus seisab kindlalt Toora põhjal, millest ei tohi täppi ega kriipsugi kaduma minna (Mt 5:17j; Lk 16:17). Koos rangemate juutidega radikaliseeris ta Vana Testamendi abielu­rikkumise keeldu: juba himustav pilk peab meid tegema ettevaatlikuks (Mt 5:27–30).

Keskmisest juutlusest rangemalt välistas Jeesus abielu­lahutuse, mida Moosese seadus (Toora) teataval viisil lubas: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:5–9). Ainult abielu­rikkumine annab õiguse abielu­lahutuseks (Mt 5:32, 19:7).

Jeesus viitab siin Vana Testamendi loomis­loole, mille kohaselt Jumal lõi inimese „meheks ja naiseks” (1Ms 1:27–28; vrd 2:18,23–24). See on oluline, sest ka Lahe ja Nõmmiku sõnul on Piiblis mõningaid „vaieldamatuid tõdesid, nt see, et Jumal on inimese loonud, mille suhtes ei väljenduta kusagil ambivalentselt.” Jeesuse sõnul on seega mees- ja naissugu loomis­pärased ning neil tuleks elada ühes­ainsas lahutamatus abielus.

Lahutamatu monogaamia kuulub järelikult kõige täielikumal määral inim­loomuse juurde, mis paraku patu läbi on rikutud. Piibli kirjelduses oli esimeseks mitme­naise­pidajaks vägivaldne Lemek (1Ms 4:19) ja meie kange loomuse tõttu lubas Moosese seaduski veel polügaamiat (5Ms 21:15jj). Jeesus taastas abielu algse puhtuse, milline taotlus jäi püsima kristlaskonnas. Kuni reformatsioonini (ja tänapäevalgi ortodoksi ning katoliku kirikuis) nähti abielus Jeesuse poolt loomis­korrale rajatud sakramenti ehk müsteeriumi (saladust), millele esialgsel kujul viitas juba apostel Paulus (Ef 5:31–33).[5]

Seega võiks öelda, et nii nagu Talmud, ei käsitle ka evangeeliumid homo­seksualismi teemat, sest Toora keelud on vaieldamatud. „Tänapäeval homo­teoloogias esindatud spekulatsioonid Jeesuse ja tema õpilase Johannese erootilisest suhtest”, kirjutavad ka Lahe ja Nõmmik, on „alusetud ja eba­ajaloolised.” Kui nad aga täpsustavad, et need järeldused kehtivad „Jeesuse elu uurimise praeguse seisu valguses” ning on „sama alusetud ja eba­ajaloolised nagu vana­kiriklik pärimus Jeesuse tsölibaadist”, siis tuleb vastu vaielda.

Pärimusele Jeesuse tsölibaadist, mis väljendavad vaikides evangeeliumid, ei ole vanakiriku ajast tõsiselt­võetavat konkureerivat pärimust. Kindlasti oleks Jeesuse abielu­suhteid kusagil nimetatud, kui need oleksid eksisteerinud. Seetõttu kuuluvad kõik taolised spekulatsioonid fantastika valdkonda (sama kehtib Jeesuse suhte puhul Johannese või Maarja Magdaleenaga).[6] Arvestades allikate puudumisega pole põhjust oodata muudatusi ka tulevikus, sest muudatuste eeldamine halvustaks põhjendamatult praeguseid pärimusi. Lisaks peame arvestama, et meie ajaline va­hemaa alg­pärimusega pidevalt suureneb, mistõttu paljalt teksti­kriitikal põhinevad oletused lähevad tõenäoselt üha ebatäpsemateks.

 

IV

Uues Testamendis kerkib homoseksualismi teema Pauluse kirjades, mis on ka mõistetav, sest hoolimata sellest, et apostelgi põhines kindlalt Tooral ja kinnitas selle inspireeritust (2Tm 3:16, Rm 1:2), puutus ta rohkem kui Jeesus kokku antiikse ümbrusega, kus nimetatud suhted olid koos teiste seksuaalsete vabadustega sallitud. Pauluse põhinemist Tooral tõendavad tema väited, kus mõistetakse hukka nii aktiivne kui ka passiivne homo­praktika (1Kr 6:9–11; 1Tm 1:9–10). Nii nagu Jeesus tunnetab ka Paulus seksuaalselt himustava pilgu ohtu (1Kr 7:5) ning keelab Issandale viidates abielu­lahutuse (1Kr 7:10jj).

Eriti markantselt kerkib esile Lahe ja Nõmmiku kontekstiga mitte­arvestamine Pauluse väite puhul, kes kirjeldab eba­jumala­teenistusse langenud inimkonda, mille tagajärjel on Jumal nad andnud „häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomu­vastasega, nõnda­samuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust” (Rm 1:26–27). Paulus toetub juudi traditsioonile Saalomoni tarkuse­raamatus, mis esitab sama tuletus­seose: pahed, s.h homo­seksuaalsus, tulenevad eba­jumala­teenistusest.[7]

Lause esimeses pooles, kus on juttu naistest, ei nimetata otsesõnu (homo)­seksuaalseid suhteid, kuid seose põhjal („nõnda­samuti ka”) lause teise poolega, kus on juttu meestest, järeldub, et siiski on seal mõeldud (ühtlasi ka homo)­seksuaalset vahekorda. Sellegi­poolest arvavad autorid, et lause esimeses osas ei pruugi olla juttu (homo)­seksuaalsusest, kuna „ei vihja sellele miski tekstis endas.” Järeldus on formaalne ja kunstlik, eeldades nagu võiks lause eksisteerida ka poolikuna. Paulus aga just hiljem täpsustab, mis jäi esmalt ütlemata, mistõttu lause­poolte eraldamine lõhub seose ega anna õigeid tulemusi.

Sama tuleb öelda autorite väite puhul: „Tekstis ei öelda midagi homo­seksuaalsete suhete lubatavuse või keelatuse kohta – Paulus kirjeldab siin vaid olukorda.” Taas on järeldus vildakalt formaalne ja kunstlik: kui apostel eeldab Toora kehtivust, siis pole õige seda vaidlustada põhjusel, et ta ei nimeta seda selles lauses. Samal ajal on kogu lause läbinisti kriitiline, mis viitab negatiivsele hinnangule ehk keelatusele.

Paulus kasutab selles tekstis ka Uues Testamendis üsna haruldasi väljendeid, kõneldes meeste ja naiste asemel „isastest” (arsçn) ja „emastest” (thçlys). Samuti väljendab aga ka Jeesus, kui ta räägib inimese loomisest meheks ja naiseks (vt ülal). Kahes kohas kasutatakse veel neid sõnu, nimetades Jeesust poisslapseks, täpsemalt „isaseks”, kes allub samadele tingimustele nagu kõik poisid (Lk 2:23), kuid kelle osa inimkonna lunastus­loos on eriline (Ilm 12:5,13). Et see, mida Jumal Jeesuse kaudu teeb, kehtib ka naiste („emaste”) kohta, siis ilmneb, et erinevaks loodud sood kuuluvad ühtlasi ühte. Seepärast ütleb Paulus samu sõnu kasutades: „Ei ole siin meest ega naist [täpsemalt: isast ega emast], sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Gl 3:28). Ka Vanas Testamendis ei tule meestel ja naistel erinevaid käskusid täita, kui see pole (sugude ise­ärasuse tõttu) teisiti fikseeritud.

Seepärast kõlab kummaliselt Lahe ja Nõmmiku kokku­võtlik väide: „Kuna ka ülejäänud siin analüüsitud Piibli kirjakohad käsitlevad vaid mees­soost isikute seksuaal­vahekordi ja ainult vastavat tegevust, siis ei ole väide, et Piibel mõistab hukka (kõigi) homoseksuaalsete kalduvustega inimeste igasugused seksuaal­suhted, eksegeetiliselt põhjendatud.” Autorid rõhutavad, et nad väidavad seda E. P. Sandersi (mainekas Pauluse-eksegeet) ja Eesti Kirikute Nõukogu seisukoha vastu homoseksuaalsuse küsimuses. Sellega on nad tekstid eraldanud kontekstist, jõudes formaalsetele, s.t paika­pidamatutele tulemustele.

Pigem võiks „isased” ja „emased” siduda ka looma­riigiga, sest Pauluse sõnul on kogu loodu kaduvuse all ja ootab jumala­riiki (Rm 8:19jj), mille puhul juba Vana Testamendi prohvetid kuulutasid kurjuse kadumist kiskjate loomadegi elu­viisist (Js 11:6–9). Ehkki viimane tundub meile sama võimatu nagu sugu­tungi võitmine, oleme kõik märganud, kuidas väike­ulukid ei karda enam inimesi, kuna need neid enam ei jälita, või kuidas taltsad kiskjad praegugi juba seltsivad üksteisega (vt vastavaid klippe Facebookis). Kas pole seega ka inimese instinktid viimselt muudetavad? Uku Masing uskus seda veendunult.

Teisalt on aga ka loomadel oma kaasa­antud konstitutsioon: Jumal oli ju loonud ka muu loodu oma liikide järgi (1Ms 1:12,21–25). Sugu­organid on niihästi loomadel kui ka inimestel loodud kahe erineva soo järgi, mistõttu nende kasutamist muul moel on nimetatud „eba­loomulikuks”, nähes (mõneti ka loomade juures täheldatavas) homo­seksualismis kaasa­päritud seksuaal­tungi vääras suunas ise­seisvumist ning tungi­eluga liialdamist, ükskõik kas isend on selleks vaba või oma muutunud loomuse poolt sunnitud. Vahest tuleks võimaluse korral taotleda ka samasoo­iharuse tagasi­muutmist sugude­vaheliseks külgetõmbeks?

 

V

Viimaks olgu esitatud veel mõned üksi­kasjad ja muljetel põhinevad mõtisklused.

Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik tõstavad õigesti esile, et homo­suhete keelustamise eesmärgiks Vanas Testamendis (3Ms 18–20) ei ole „üksikute seksuaal­aktide keelustamine bioloogilistel, hügieenilistel või moraalsetel eesmärkidel, vaid püha rahva puhtus.” Teisalt aga võib küsida: milles see puhtus siis seisneb, kui sellel ei ole bioloogilisi ja moraalseid aspekte? Bioloogiline külg peaks olema seotud loomisega, millele Vanas Testamendis ei ole alternatiivi, moraalne aga sellega, et Looja seadusest kinni peetakse.

Homosuhte keelustamine ei tõuse sugugi olulisemana esile paljudest teistest keeldudest, mis sisalduvad Tooras. Küsimusele, miks osa Vana Testamendi käske loetakse kehtivaks, teine osa aga aegunuks, on vastatud kristluse algusest peale: bioloogilise ja moraalse eluga seotud loomis­pärased seadused kehtivad kõikidel aegadel (inimese konstitutsioon on jäänud samaks), sellal kui sotsiaalsed ja poliitilised seadused on antud ainult Iisraeli rahvale. Viimaste kehtivus ja tõlgendused on muutunud ajaloos, mille näiteks on surma­nuhtluse ja orja­pidamise ammu alanud taandumine Piiblil põhinevast ühiskonnast.

Autorid väidavad õigesti, et seksuaalsus ei piirdu ainult bioloogilise küljega. „Täna­päevased arusaamad inimese seksuaalsusest erinevad paljuski piibli­aegsetest. Nt ei käsitleta tänapäeval seksuaalsust pelgalt soo­jätkamise vahendina, sest see degradeeriks ta puht­bioloogiliseks ning dehumaniseeriks inimese.” Piibellikus käsitluses ei ole aga inimene ka ainult vaim­olend, vaid tal on lahutamatult olemas ihu, s.t bioloogiline külg. Sama loogika järgi oleks seega dehumaniseerimine ka see, kui seksuaalsus vabastataks bioloogilisest küljest. Selles suunas aga tendeerib kogu homo­küsimustega seotud areng.

Kohati muutub autorite kõneviis kirglikult värvikaks: „Piibli­aegsete seksuaalsust puudutavate arusaamade automaatne üle­kandmine tänapäeva ühiskonda ja eespool käsitletud kirja­kohtade masinlik rakendamine diskussioonis homo­seksuaalsuse üle on ülimalt problemaatiline.” Ma ei tea küll kedagi, kes „automaatselt” ja „masinlikult” selliseid operatsioone teostaks. Pigem hoitakse kinni Piiblist, kus väljendatud Jumala ilmutus kehtib tänapäevalgi inimesele, kelle psühho­füüsiline ülesehitus on jäänud samaks. Sotsiaalsed ja poliitilised suhted (riigi­kord, kriminaal­seadused jne) on mõistagi muutunud.

Üha enam kahtlen ma aga väites, mida kordavad ka Lahe ja Nõmmik, et homo­seksuaalsuse küsimus olevat Piiblis „marginaalne teema” – viidates sellega, et ka täna­päeval ei peaks seda tõstma keskseks. Kui see nii oleks, oleks lahend väga lihtne: lõpetagu muutuste peale­surujad homo­küsimuses oma tegevus, sest see on ju kõrvaline küsimus! Nad ei tee seda, sest see on ainult näivalt tühine, tegelikult aga üsna keskne tõik. Marginaalne võib homo­teema olla ainult statistiliselt, mitte aga põhi­­mõttelise küsimusena, sest sellega on seotud arusaamine, kuidas mõista inimest üldse suhtes Jumalaga. Inimsugude abstraktse ühe­taolistamisega kaasneb ka Jumala taandamine rohkem või vähem abstraktseks kujutluseks.

Autorid on ka hiljem kirjutanud homoteemal ja osutanud ühtlasi, et keskne olevat kristluses lunastus Jeesuse Kristuse läbi. Õige! Kuid see ei ole formaalne õpetus, vaid keskne sündmus, mis tähendab Jumala ja inimese lõplikku kohtumist kõigil – vaimu, hinge ja ihu – tasandil (= Jumala inimesekssaamist), millel on tagajärjed meile psühhofüüsilise tervikuna. Mitte ainult Jumala sõna ei vahenda õndsust meie vaimule ja hingele, vaid ka Tema sakramendid ulatavad füüsiliste elementide kaudu lunastust meie ihule. Kui rõhutada „ainult Jeesust”, siis võib see kõlada ülivagalt, tegelikult aga tähendada Tema eemalelükkamist nii kaugele, et kaovad Tema nõuded ja mõju meile. Piibel aga räägib Püha Vaimu tegevusest meie ihudes – ja seda mitte abstraktse õpetusena, vaid faktilise kirjeldusena.

Soov ignoreerida meeste ja naiste erinevust, üritades seda taandada sotsiaalseks, meenutab sotsialistide käitumist Nõukogude Liidus, mis leidis venelaslikult värvika väljenduse mitte ainult inim­loomuse kommunistliku ümberkasvatamise, vaid ka jõgede tagurpidi­pööramise kavatsuses. Ka natsionaal­sotsialistid katsetasid inimestega, et luua uut inim­tõugu. Nüüd siis on sotsialistlik lähenemine omandanud n-ö inim­näolise vormi, ent jätkab oma katsetusi lääne ühiskonna arenenumas stiilis, püüdes käsutada loodut omadel ees­märkidel. Et aga inimene ei ole Jumal, kes mõistab loodu kõiki sügavusi, siis võib tagajärjeks olla tohutu moonutus, mis purustab palju inim­elusid või koguni inim­kultuuri.

Kõiki neid katseid iseloomustab see, et Jumalast ei hoolita (või hoolitakse liiga vähe), tehes kõik inim­keskseks. Sellesse seltskonda võiks paigutada ka USA demokraatliku partei, mis oli küll kunagi orja­pidajate partei, kuid nagu tõestas NSV Liit, sobib sotsialism suurepäraselt kokku orjusega. Mõlemat iseloomustab see, et mõõdu­puuks on ainult inimene, kes ennast ülimaks peab – ainult vorm on erinev. Kui leitakse, et ühed inimesed on teistest kõrgemad, siis on taga­järjeks rassism ja orjus – kui aga inimesi käsitletakse võrdsetena, siis tõstetakse ülimaks inimeste välja­mõeldud kontseptsioonid. Viimased aga teostavad taas selektsiooni, nii et ühed on paremad ehk võrdsemad teistest.

Seda kõike saadab aegajalt suur kõnelemine Jumala armastusest, mis on nii piiritu, et sallib peaaegu kõike. Usundite pühades kirjades olevat oluline ainult lõputu armastuse kuulutusega seonduv. Kui see oleks õige, siis peaks Piibel ainult korrutama juttu armastusest, selle asemel et enamasti rääkida muust. Kuid Piibli Looja teab, et ainult armastusest rääkimine ei vii selle leidmiseni, seetõttu kõnelebki Pühakiri enamasti teistest asjadest, mille kaudu peame õppima armastust ka otse ütlemata teostama.

Armastus on küll kristliku usu järgi kõige kroon ja tipp, kuid siduda kogu religioossus ainult armastusega pärineb valgustus­ajast, mil Jumalast enam palju ei hoolitud, vaid hakati Teda kujundama oma näo järgi. Kas poleks mugav, kui Jumal oleks nii lõputu armastus, et ta lausa kõigist pattudest üle vaataks, mistõttu meie – Jumal tänatud! – võime jääda sama rumalaks ja halvaks nagu ennegi? Rääkida, et usu puhul on oluline ainult armastus, tähendab seetõttu käimist pigemini ateistidega ühiseid radu. Lahel ja Nõmmikul on õigus, kui nad rõhutavad: kristliku usu tuum on lunastus Jeesuse Kristuse läbi.

Mis tingimustel võiks loota, et tülid homo­küsimuse ümber lakkavad? Pakun välja järgmise tee, mille teostumises ma olen kaugelt muud kui veendunud. Esiteks tuleb välistada igasugune homo­abielude võimalus olevikus ja tulevikus. Selle­suunalised arengud tuleb tagasi pöörata. Sõprus­suhete loomine kahe inimese vahel on alati olnud mitmel viisil võimalik. Teiseks tuleb välistada igasugune homode taga­kiusamise võimalus olevikus ja tulevikus. Taga­kiusamise all ei saa aga alati mõelda regulatsioone, mis asja­osalistele ei meeldi. Meie kõik peame taluma elus palju seda, mis pole meie meele järele.

Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik on olnud mulle väga lähedased inimesed ja loodan, et nad on seda senini. Mõeldes paljudele kristlastele, kes on segadusse aetud kuulu­juttudest, et Piibel tegelikult tunnustavat homo­seksualismi, pidin neile vastama. Kirjutasin vastu­meelselt, sest homo­seksualismi teema mind üldse ei huvita. Minu arvates on Piibli alusel selle kohta kõik olulisim öeldud ja kõigutamatult paigal.

Lahe ja Nõmmik ei ole erandid teoloogide seas: kõik (ka mina) teevad aegajalt järeldusi, mis kalduvad omadele kõrval­teedele – eriti juhul, kui on südant seista millegi õigena tunduva eest. Arvan siiski, et kõige õigem on kõndida kiriku­rahvaga ühte jalga, ehkki me teame, et nendegi seas leidub eksitusi nagu muude inimeste keskel.



[1] Rabbi Bar Rav Nathan, Homosexualität und die Bibel, vt siit.

[2] Rabi Ben Zion Bokser, Talmudi tarkuseraamat. Ersen. Tallinn 2004: 43j.

[3] Elmar Salumaa, Evangeelse eetika alused. EELK Usuteaduse Instituut. Tallinn 2003: 197jj.

[4] Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, Homoseksuaalsus piiblis. Usuteaduslik Ajakiri 1/2011: 3–21. Et tegemist on populaarsema ülevaatega, viitan sellele artiklile ilma lehekülgedeta. Soovi korral on see kirjutis leitav internetist ja igaüks võib sellega tutvuda siin.

[5] Antud juhul ei tule arvestada hüpoteesidega, et palju või enamik evangeeliumide sõnu ei pärinevat Jeesuselt, või et nn pastoraal­kirjad (1–2Tm ja Tt) jt ei pärinevat Pauluselt. Midagi sellist ei ole kusagil tõestatud.

[6] Täiesti alusetu on lugeda homoseksuaalseid suhteid sisse ka Taaveti ja Joonatani sõprusesse (1Sm 18), nagu on tehtud, sest need välistas Toora (ajal, mil pandi kirja nende jutustuste Vanas Testamendis sisalduv versioon). Sõprus­suhetes sisalduvate võimalike erootiliste elementidega ei tegeldud tollal ega pea tegelema meie.

[7]Aga sellest ei olnud neile veel küllalt, et nad eksisid Jumala tundmises, vaid, ehkki elades suures rumaluse sõjas, nad nimetasid niisugust kurja tegu rahuks. Sest kas lapsetapu ohvritega või varjatud salategudega või pööraste, võõrastavate prassimistega pidutsedes, nad ei hoia puhtana elu ega abielu: üks hävitab teise salakava­lalt või valmistab talle abielurikkumisega valu. Kõike üheskoos valitseb aga verevalamine ja mõrv, vargus ja pettus, hukatus, uskmatus, mäss, valevandumine, headuse mahakarjumine, tänu unustamine, hingede rüvetamine, loomuvastane suguelu, abielude korratus, hooratöö ja ohjeldamatus. Sest nimeta ebajumalate teenistus on kõige kurja algus ja põhjus ja lõpp” (Trk 14:22–27).

 
< Eelmine   Järgmine >