Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Veiko Vihuri: Päev, mil vabariigi valitsus luteri kiriku juhtkonna tegevuse seisma pani
Autor: Veiko Vihuri   
pühapäev, 14 september 2014

Seitsekümmend viis aastat tagasi ehk 14. septembril 1939 peatas Kaarel Eenpalu juhitud Eesti Vabariigi valitsus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi, konsistooriumi ja kiriku­kogu tegevuse ning määras kiriku hooldajaks õp Jaak Variku. Sellele pretsedenditule sammule, mis sai võimalikuks tänu 1934. aasta kirikute ja usu­ühingute seadusele, eelnes kogu kirikut haaranud tüli piiskop Hugo Bernhard Rahamäe ametisse sobivuse pärast. Meenutagem seda väga keerulist perioodi EELK ajaloos välja­võttega Ajaloolises Ajakirjas (3/2008) ilmunud artiklist „Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul“ (joone­alustes märkustes viidatud teoste täielikud peal­kirjad ja ilmumis­andmed on leitavad algses ilmumis­kohas).

 

Valitsuse roll 1939. aasta kirikukriisis

Active Image1939. aasta kirikukriis, mis viis piiskop Hugo Bernhard Rahamäe ja kiriku juhtkonna ametist tagandamiseni, oli ühelt poolt tingitud kiriku siseopositsiooni süvenevast rahul­olematusest piiskopi isiku ja tema tsentraliseeriva kiriku­poliitikaga. Piiskopi abielu­probleemid andsid vastasrinnale võimaluse koonduda ja avalikult välja astuda. Kuid teisalt poleks nende tegevust tõenäoliselt saatnud edu, kui riigi­võim ei oleks kiriku­tülisse opositsiooni kasuks sekkunud ja, nagu allpool selgub, omakorda tüli veelgi õhutanud.

Miks soovisid juhtivad riigitegelased Rahamäe ametist lahkumist? Nagu eespool märgitud, oli Rahamägi Elmar Salumaa sõnul tihedates sidemetes võimule pääsenud parem­poolsete ring­kondadega. Kas tegemist oli Rahamäe ja valitsustegelaste suhete halvenemisega isiklikul pinnal, poliitiliste ebakõlade või millegi muuga? Rahamäe võitlus­kaaslase Jakob Aunveri teatel ootas valitsus piiskopilt tõhusamat koostööd, eriti 1938. aasta parlamendi­valimiste ajal. Kas Rahamägi osutus ikkagi ülemäära uhkeks ja põikpäiseks „kirikuvürstiks“, kes polnud nõus ilmaliku võimu ees rohkem kaela painutama? Kuid vähemalt avalikult jäi ta valitsusele lojaalseks.

Ago Pajur on kirjutanud, et valitsus soovis kirikut senisest enam riigi­võimule allutada ning esitas põhi­määruste eelnõu, mille Rahamägi oli sunnitud kiriku­ringkondadest tulnud kriitika tõttu tagasi lükkama. See halvendanud piiskopi ja valitsuse suhteid.[1] Ma ei tea kahjuks, millistel arhiivi­dokumentidel see väide põhineb või on tegemist lihtsalt eksitusega. Tegelikult oli valitsus kehtestanud usuühingute üle tõhusa järelevalve juba 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadusega. Valitsuse käes olid küllaldased õiguslikud hoovad, et hoida kirik kontrolli all ja vajadusel sekkuda. Mida võis riigivõim veel soovida?

Arvatavasti leidsid nii president kui valitsus, et Rahamägi ei suuda tagada luteri pastorkonna lojaalsust ega üksmeelt kirikus. Võimalik, et oma osa mängisid piiskopi ja riigi­juhtide isiklikud suhted. Andrus Roolaht väidab, et Konstantin Pätsi ja Rahamäe suhted olid alati olnud väga jahedad, kuna viimase selja taga seisis opositsiooni peastaap, väga mõjukas EÜS.[2] Kindlasti ei organiseerinud Rahamägi mingit valitsus­vastast opositsiooni, kuid on usutav, et Päts ei olnud andestanud pastorite käitumist 1938. aasta valimistel, mis oli tema jaoks märk kas piiskopi saamatusest või poliitilistest intriigidest. Roolaht ütleb, et Rahamäele sai saatuslikuks ka tema „ohtlik sekeldamine välispoliitilisel areenil“, mis ei meeldinud sõjaväe­luurele ja välis­ministeeriumile.[3] Samas on tähele­panu­väärne, et Rahamäe tagandamist soovinud valitsusel puudus oma kandidaat piiskopi ametikohale. Tartu akadeemiliste ringkondadega seotud Johan Kõpp, kes 1939. aasta detsembris piiskopiks valiti, oli valitsuse suhtes ilmselt kriitilisem kui Rahamägi.[4] Pealegi ei olnud võimalik piiskopist vabaneda ilma mõjuva ette­käändeta. Selleks said Rahamäe abielu­probleemid ja tema väidetav suutmatus kirikus korda hoida. Kiriku­kriisi käigul ei ole siinkohal vajadust üksik­asjalikult peatuda, kuna sellest on kirjutatud mujal.[5] Käsitlen seda järgnevalt vaid riigi ja kiriku suhete kontekstis.

Rahamäe lahutuskava sai avalikuks 1938. aasta detsembris, kui ajakirjanduses ilmus selle­kohane teade. Mõistagi andis see Rahamäe vastastele tere­tulnud võimaluse teda avalikult rünnata.[6] Roolahe teatel andis 1939. aasta kevadel piiskopi vastu suunatud kampaaniale täiskäigu Riiklik Propaganda Talitus poliitilise politsei kaasabil. Tema väitel oli piiskopi ümber lainetanud skandaal propaganda­talituse stsenaariumi alusel lavastatud provokatsioon, mida K. Pätsi käsul hakati kiirendatud korras forsseerima Sõjavägede Staabi luureosakonna endise ülema Richard Maasingu nõudmisel ja välisminister Karl Selteri teadmisel. Siseminister Richard Veermaa määras Roolahe sidepidajaks enda ja ühe opositsiooni­liidri, piiskopis pettunud praost Hans Kubu vahel, kellele tuli edastada siseministri „nõuandeid“, kuidas organiseerida kiriku­õpetajate keskel vastasrinnet Rahamäele. Propaganda­talituse töötaja Ilmar Raudma pidi aga instrueerima ajakirjandust, kuidas kiriku­kriisi „vahule lüüa“.[7]

Roolahe väide, et valitsus aitas piiskopi ümber puhkenud skandaali lõkkele puhuda, tundub tõene, kuid tuleb rõhutada, et ilma kiriku­sisese opositsioonita, mis eksisteeris juba varem, oleks olnud tunduvalt raskem piiskopi positsiooni kõigutada, kuna Rahamäel oli kirikus oma toetajas­kond. Teisalt said opositsioonilised kiriku­­tegelased valitsuse toetusest julgustust ja söandasid Rahamäe vastu ette võtta järjest otsustavamaid samme.

23. märtsil 1939 nõudsid kaheksa praosti (16-st) esmakordselt piiskopi tagasi­astumist. Rahamägi rääkis hiljem, et tema lahkumist oli juba varem nõudnud peaminister Kaarel Eenpalu, praostide märtsi­kuise koos­oleku järel olevat talle antud kolm päeva mõtlemiseks ja kaks nädalat lahkumiseks.[8] Aprillis võttis piiskop pikema puhkuse, asudes uurima süstemaatilise usuteaduse professori kohale tagasi­pöördumise võimalusi. Paljudele jäi mulje, et puhkuse lõppedes astub ta tagasi. Siis aga tekkis probleem: usuteaduskond ei soovinud Rahamäe naasmist korralisele professori­kohale. Seetõttu korraldas haridus­minister kolonel Aleksander Jaakson tema jaoks eraprofessuuri, kuid usuteaduskonnaga kooskõlastamata.[9] Rahamäele see variant ei sobinud. Augustis kirjutas Jaakson siseminister Veermaale, et talle jäi 9. juunil Rahamäega kohtudes mulje, et piiskop ei ole ametist lahkumises enam sugugi kindel.[10]

Juuli alguses teataski Rahamägi ootamatult, et kavatseb ametis jätkata. Ta informeeris sellest president Pätsi, kes olevat Rahamäe enda sõnul talle vastanud: „Härra piiskop, Teie võite, kuid Teil ei ole kerge.“[11] 25. juulil esitasid kaheksa praosti uue pöördumise valitsuse ja kiriku juht­konna poole, teatades, et usalduse kaotanud piiskop ei saa kirikujuhi ametis jätkata.[12] Oma avaldust valitsusele saates apelleeris vastasrind riigivõimu sekkumisele. Valitsus reageeriski sellele oodatult, otsustades 7. augustil asuda asja uurima. 12. augustil alustas siseministri abi Aleksander Tuulse „asjatoimetuse“.[13] Poliitilise politsei abiga koguti tõendeid piiskopi ja tema naise ümber tekkinud skandaalide kohta. Kuulati üle piiskopi­vastased praostid, kes panid Rahamäele süüks muu hulgas otsustus­võime puudumist, ebajärje­kindlust, muutlikku meelt ja oskamatut võimu­kasutust. Välja kutsuti ka konsistooriumi abipresident Jaan Masing ja päris viimaks piiskop Rahamägi. Kuigi valitsus võis veel augustis loota, et Rahamägi kukub oma kohalt ise, jääb mulje, et formaalset uurimist alustati vaid selleks, et ette valmistada piiskopi tagandamist.

13. augustil kritiseeris Eenpalu Läänemaa rahvuspeol pere­väärtustest ja moraalist kõneledes Eesti suurima kiriku juhi perekonna­elu ümber kujunenud „rasputiniaadi“ ja avaldas soovi, et „moraal korras oleks“.[14] Kuna tegemist oli avaliku esinemisega, tundis Rahamägi end solvatuna ja esitas Eenpalule kui seltsikaaslasele EÜS-i aukohtukorra alusel „väljakutse“. Viimane lasi Tuulsel vahetalitajaks palutud pastor Theodor Tallmeistri kaudu piiskopile edasi öelda, et „Peaministri toimetamised ei allu oma­vahelisele aukohtule“.[15]

31. augustil kirjutas „Uus Eesti“, et valitsus ei ole seni end sidunud ei piiskopi pooldajatega ega tema vastastega, olles vaid „tõsiselt palunud, et kirik ise oma asjad seaks korda.“[16] Kuna samal päeval toimus kiriku­kogu, mis pidi tüli­küsimuses seisukoha võtma, tuleb seda artiklit käsitada surve­avaldusena kiriku juhtkonnale. Kuid keskööni koos istunud kiriku­kogu avaldas Rahamäele ikkagi toetust ja mõistis mässuliste praostide teguviisi hukka. Seni ära­ootaval seisu­kohal olnud piiskopil olid nüüd vabad käed, et sundida vastas­rinna peamehi koos­tööle või vabastada nad ametist.

Mis puutub sellesse, nagu oleks valitsus säilitanud era­pooletuse, siis polnud see muidugi tõsi. Juba 1939. aasta suvel ringles kuuldusi, et valitsus võib piiskopi tagandada ja kirik läheb hooldamise alla. Kui Roolahe mälestustest selgub, et ta vahendas siseminister Veermaa näpu­näiteid H. Kubule, siis tollane Pärnu praost August Arumäe kirjutab oma mälestustes, et ka tema pidas kontakti Veermaaga, kes oli tema seltsi­kaaslane. Arumäele anti lugeda piiskopi naise ümber tiirelnud pederastist pastor Alfred Lepa tegevust käsitlevaid materjale. Veermaa andis Arumäele nõu kutsuda kokku piiskopi lahkumist soovivate vaimulike koosolek. See kokkutulek leidis aset 12. septembril. Kuna Rahamägi oli eelmisel päeval tagandanud ametist oma kõige tulisemad vastased, kardeti, et paljud vaimulikud ei julge Tallinnasse koguneda. Tagandatud Tallinna praost Kubu helistas peaminister Eenpalule ja palus korraldust, et teadet piiskopi vastu­­sammudest ei avaldataks järgmise päeva ajalehtes ega raadios. Pärast selgitusi soostuski Eenpalu palvet täitma.[17]

14. septembril esitas siseminister Veermaa valitsusele ettekande, mis toetus lõpp­järeldustes üksnes opositsiooniliste praostide ütlustele ja poliitilise politsei materjalidele. Rahamäe ja Masingu selgitusi ei võetud arvesse. Siseminister kujutas asja väga süngetes toonides: luteri kirikus puudub autoriteedi ja alluvus­vahekordade tunnustamine, juhtide hulgas sallitakse kõlvatu eluviisiga isikuid, on tekkinud rasked lahk­helid, riiud ja tülid. Need lahk­helid ja rahutused laiades rahva­hulkades ohustavad avalikku korda. Tekkinud olukorda ei ole kiriku juhtivad organid suutelised lahendama, seepärast peab riigivõim astuma samme korra­vastase olukorra kaotamiseks kirikus.[18] Niisiis oli Veermaa ettekande siht ainult üks: anda õiguslik ettekääne kiriku juhtkonna volituste peatamiseks kirikute ja usu­ühingute seaduse paragrahvi 20 alusel, mis võimaldas seda teha juhul, kui kiriku­organite tegevus „omab riigi ja avaliku korra vastase iseloomu“.

Lähtudes siseministri ettekandest ja tuginedes nimetatud seaduse sättele, peatas valitsus EELK piiskopi, konsistooriumi ja kiriku­kogu tegevuse ning määras kiriku hooldajaks Jaak Variku.[19] Oli sündinud pretsedenditu otsus. Piiskopi, kiriku­valitsuse ja kiriku­kogu volitused asetati hooldaja näol ühele inimesele, kes oli pealegi üks vastas­rinna liidreid.[20] Pealegi oli valitsuse otsuse juriidiline alus küsitav. On raske mõista, kuidas mõnedes kogudustes ette tulnud sisetülid või kiriku­tegelaste võimu­võitlus võisid ohustada avalikku korda üld­riiklikus plaanis.

Ajakirjanduses lükkas Veermaa kategooriliselt tagasi mõtte, nagu tahaks riik võtta kiriku oma täieliku kontrolli alla, rajada riigi­kirikut või riigi­piiskopi ametit (vihje Saksa natsi­võimude kontrollitud Reichs­bischof’ile). Valitsus ei olevat saanud lihtsalt pealt vaadata, „kui kirik oleks läinud lagunemise teed.“[21] Siiski leidis ta, pidamata seda sekkumiseks kiriku sise­asjadesse, et kiriku senist kurssi tuleb korrigeerida, vähendades piiskopi „üleliia koondatud võimu“ ja viies kirikut rahvale ligemale.[22] Just seda oli kiriku sise­opositsioon valitsuselt taotlenud.

Kuid Rahamäe ametist kõrvaldamiseks ei piisanud üksnes valitsuse otsusest; tuli muuta ka kiriku põhi­määrusi. Hooldajaks määratud Variku isikus kehastus kiriku kõrgeim vaimulik, seadus­andlik ja täide­saatev võim. Kuigi opositsioon oli piiskopile ette heitnud autoritaarset kiriku­seadust, otsustas Varik nüüd ainu­isikuliselt kiriku­kogu pädevusse kuuluvaid küsimusi, ja muutis põhi­määrusi tagasi­ulatuvalt nii, et piiskop loeti ametist lahkunuks.[23]

Rahamägi üritas oma tagandamist vaidlustada, kuid tulutult. Kirjas Varikule keeldus ta seda õigus­päraseks pidamast, märkides ühtlasi, et talle on keelatud ajalehtedes kirjutamine.[24] Rahamägi saatis järele­pärimise ka õigus­kantslerile, esitades terve rea küsimusi nii valitsuse kui kiriku hooldaja tegevuse seaduslikkuse kohta. Ta sai õigus­kantsleri nõunikult vastuse, et kõik on olnud seaduslik.[25] Veel kirjutas ta Riigi­nõukogu juhatajale, väites – silmas pidades enda välja­arvamist Riigi­nõukogust –, et muudatused põhi­määrustes ei käi tema kohta ja on vastuolus kirikute ja usu­ühingute seadusega.[26] Riigi­nõukogu juhatus otsustas aga Rahamäe Riiginõukogu koos­seisust välja arvata alates 6. oktoobrist.[27] Niisiis ei suvatsenud ükski instants tagandatud piiskopi kaebusi ja argumente kuulda võtta. Endisest võimu­koridorides liikunud ja lugu­pidamist nautinud kiriku­peast oli korraga saanud midagi paaria taolist.

Saatuse irooniana astus valitsus vaid paar nädalat pärast piiskopi ametist kõrvaldamist tagasi ja nii Eenpalu kui Veermaa kaotasid oma koha. Jüri Uluotsa valitsus ei hakanud küll Rahamäge ametisse ennistama, kuid ei tõtanud ka täitma kõiki eelmise valitsuse poolt Varikule antud lubadusi kiriku korralduse muutmise küsimuses.[28] Oktoobris asus Saksamaale ümber suur osa Rahamäe tagasi­astumist nõudnud balti­saksa pastoritest. Kiriku­kriis jõudis lõpule 14. detsembril 1939, kui Johan Kõpp valiti ülekaaluka toetusega EELK kolmandaks piiskopiks. Uus siseminister August Jürima saatis sel puhul hooldaja ametist vabastatud Varikule kirja, tänades teda viljaka töö ja kiriku­elu tervendamise eest.[29] Ilmar Raamot kirjutab oma mälestustes, et tegelikult sobis Kõpp valitsusele veelgi vähem kui Rahamägi, kuid baaside lepingu järgses olukorras oli riigi­võim lihtsalt sunnitud järele­andmisi tegema ja muu hulgas ka kirikule vastu tulema.[30] Ka Roolaht ütleb, et Pätsile oli EÜS-i kuuluva Kõpu valimine piiskopiks suureks pettumuseks.[31]

Kirikukriisi peamiste asjaosaliste saatus kujunes traagiliseks. Nii endine peaminister Eenpalu, siseminister Veermaa kui piiskop Rahamägi hukkusid Nõukogude võimu ohvritena. 1941. aasta suvel tapeti endine kiriku hooldaja J. Varik. A. Arumäe veetis Siberis 17 aastat. Kolmas opositsiooni­liider H. Kubu suri 1942. aastal Solikamski vangi­laagris. Rahamägi mõisteti 25. juulil 1941 NKVD Sõjaväeosade Tribunali poolt süüdi kontr­revolutsioonilises tegevuses ja lasti maha Kirovi vanglas sama aasta 1. septembril.[32]



[1] Pajur, „Autoritaarne Eesti“, Eesti ajalugu VI, 101; vt ka Vahtre, „Kultuur ja olme“, samas, 131: „kriisi tegelik põhjus peitus kiriku ja riigivõimu suhetes“.

[2] Roolaht, Nii see oli, 292.

[3] Roolaht, Nii see oli, 296. Asi oli selles, et 1938. aastal oli EELK astunud Rahamäe eestvedamisel kirikuosadusse Inglismaa Kirikuga ning viljeles Inglise-orientatsiooni, vt Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, 173–202. Roolaht kirjutab, et välisministeerium valmistus alla kirjutama kokkulepet Saksamaaga, samuti olid Saksa Abwehr’iga tihedalt seotud Sõjavägede Staabi „luureosakonna härrad“.

[4] 1936. aastal esitas rektor Kõpp lahkumisavalduse protestiks ülikooli autonoomia piiramise pärast, vt lähemalt Priit Rohtmets, Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp (Tallinn: Aasta Raamat OÜ, 2007), 71 jj.

[5] Vt Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, 258–332; Ketola, The Nationality Question, 308–319; Ketola, „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik 1939: kriisiaasta“, 71–85.

[6] Teade ilmus esmalt 11. detsembril ajalehes Päevaleht 336 (1938). On veider, et lahutuse küsimus üldse avalikustati, kuigi Edith ja Hugo Bernhard Rahamägi olid kahel korral, nimelt 17. oktoobril ja 7. detsembril palunud kohtuasja peatamist, vt Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, 271–272.

[7] Roolaht, Nii see oli, 292, 296 – 297.

[8] VI (erakorralise) kirikukogu protokoll 31.8.1939, 23, EELKKA.

[9] Salumaa, Kirik kodanliku iseseisvuse lõppjärgul, 48.

[10] Jaakson Veermaale 26.8.1939, ERA, f 14, n 2, s 231, 41.

[11] VI (erakorralise) kirikukogu protokoll 31.8.1939, 23–24, EELKKA.

[12] Kaheksa praost kiri 25.7.1939, ERA, f 14, n 2, s 1231, 1.

[13] Siseministri abi määrus 12.8.1939, ERA, f 14, n 2, s 1231, 5.

[14] Postimees 216 (14.8.1939), 3.

[15] Tuulse Tallmeistrile 17.8.1939, ERA, f 14, n 2, s 1231, 47.

[16] „Kirikukogu eel. Kriis pühakirja õpetuse täitmises“, Uus Eesti 235 (31.8.1939), 4.

[17] August Arumäe, Hiiobi õnnistus. Mälestused (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005), 274–277. Ka Roolaht mainib, et opositsiooniliste pastorite koosolek kutsuti kokku siseministri instruktsiooni kohaselt, vt Roolaht, Nii see oli, 298.

[18] Siseminister valitsusele 14.9.1939, ERA, f 14, n 2, s 1231, 68–72. Ettekanne avaldati ka ajakirjanduses.

[19] Riigi Teataja 80 (1939), art 634.

[20] Roolaht meenutab, et vastasrind polnud hooldaja isikus kokku leppinud veel paar tundi enne valitsuse istungit, mis algas kell 14.00. Veermaa saatis Roolahega Kubu korteris koos olevatele mässulistele praostidele sõna, et kui viie minuti jooksul kokkuleppele ei jõuta, määrab ta sisekaitse ülemana „kogu selle mustakuuelise karja juhiks ja hooldajaks Vanaturu kaelas seisva kordniku, kes oskab liiklust juhtida ja kes lööb vee peale ka pastoritele“, Roolaht, Nii see oli, 298.

[21] Eesti Kirik 38 (1939), 3.

[22] Uus Eesti 236 (15.9.1939).

[23] Riigi Teataja 87 (1939), art 674. Muudatus jõustus 6. oktoobril.

[24] Rahamägi Varikule 11.10.1939, EELKKA, H. B. Rahamäe isikutoimik, 284.

[25] Rahamägi õiguskantslerile 3.10.1939, V. Daniel Rahamäele 13.10.1939, ERA, f 989, n 1, s 2709, 1–9.

[26] Rahamägi Riiginõukogu juhatajale 6.10.1939, ERA, f 84, n 1, s 1399, 7.

[27] Väljavõte Riiginõukogu juhatuse protokollist nr 89, 9.10.1939, ERA, f 84, n 1, s 1436, 12.

[28] Vt Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, 321.

[29] Jürima Varikule 20.12.1939, EELKKA, toimik „Johan Kõpu ametisse astumine 1939“.

[30] Ilmar Raamot, Mälestused, II (Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1991), 166.

[31] Roolaht, Nii see oli, 299.

[32] Kohtuotsus (koopia) 25.7.1941 ja akt täideviimise kohta 1.9.1941, ERAF, f 130SM, n 1, s 13852, 65, 74.

 

 
< Eelmine   Järgmine >