Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: XIII pühapäev pärast Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 06 september 2014

Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata. (Õp 18:5)

 Peagi möödub kümme aastat nn Daschneri kohtuprotsessi lõpulejõudmisest Saksamaal. Kohut mõisteti kahe politseiametniku, Maini-äärse Frankfurti politseipresidendi asetäitja Wolfgang Daschneri ning kriminaalülemkomissar Ortwin Ennigkeiti üle, keda süüdistati kahtlusaluse piinamises või vähemalt piinamisega ähvardamises.

Tolleks kahtlusaluseks, hiljem mõrvarina eluks ajaks vangi mõistetud kurjategijaks, oli 1975. aastal sündinud õigusteaduse üliõpilane Magnus Gäfgen. Gäfgeni süütegu seisnes üheteistkümneaastase Jakob von Metzleri röövimises ja tapmises.

Politseil õnnestus kurjategija õige kiirelt välja selgitada ja vahistada, ent mitte kuidagi ei suudetud leida tema ohvrit, kes loodeti elus olevat. Ülekuulamistel Magnus Gäfgen kas vaikis või vassis – ning see viiski lõpuks niikaugele, et kartuses põhjustada lapse surma tema leidmisega viivitamise kaudu otsustas uurimise eest vastutanud Daschner ähvardada kahtlusalust piinamisega ning vajadusel tõepoolest ka piinata.

Ähvardusest, mille Gäfgenile esitas ülemkomissar Ennigkeit, piisas – kurjategija tunnistas ennast süüdi ning andis teada, et oli röövitud poisi kohe tapnud.

Nagu öeldud, mõisteti Magnus Gäfgen eluks ajaks vangi. Aga sellega asi ei piirdunud: ta esitas kaebuse, kuna teda oli ähvardatud piinata, ning tema enda kohtuprotsessile järgnesid mitmed teised. Ühel neist mõistetigi Wolfgang Daschner ja Ortwin Ennigkeit süüdi – tõsi küll, teatavaid kergendavaid asjaolusid mööndes ning küllaltki leebe rahalise karistusega.

Kogu lugu tõi endaga kaasa nüüdseks juba kümme aastat väldanud diskussiooni, millel ei näigi lahendust olevat.

Daschner ise on jäänud endale kindlaks, et ta toimis nii, nagu ta toimima pidi: tema ees olnud dilemma seisnes valikus kurjategija inimväärikuse ja kuriteo ohvriks langenud lapse elu päästmise vahel. Samasugust dilemmat kirjeldas ka Ennigkeit.

Kriitikud – ning ka politseiametnikud süüdi mõistnud kohus – taoliselt esitatud dilemmat ja sellest lähtunud otsust õigeks ega põhjendatuks ei pidanud. Nende väited on üldjoontes järgmised:

1. Iga inimese õigus inimväärikusele on igas olukorras puutumatu ning see asetseb kõrgemal ka [teise] inimese õigusest elule.

2. Riik on kohustatud inimväärikust alati austama (ka kurjategija puhul), isegi kui ta ei suuda seda alati kaitsta (näiteks kuriteo ohvriks langenud isiku puhul).

3. Ka teise inimese inimväärikust mitte austanud inimese (s.t kellegi inimväärikust haavanud kurjategija oma) austades näitab riik oma moraalset paremust kõnealusest isikust.

Mida ütleb meie õiglustunne? Ilmselt kõigepealt seda, et asjad ei tohiks üldse niikaugele jõuda. Aga ka seda, et mingit ideed – näiteks ideed inimväärikusest – selle konkreetsest ja reaalsest «kohast elus» lahutades ning kõigest muust täiesti sõltumatuna käsitledes (ja glorifitseerides) võib see idee paratamatult muutuda iseenda karikatuuriks või perversiooniks.

Kas Wolfgang Daschner ja Ortwin Ennigkeit toimisid kahtlusalust piinates või piinamisega ähvardades (ka seda võib mõista psüühilise piinamisena) õigesti? Ei, põhimõtteliselt mitte. Ka hea eesmärk ei õigusta halbu vahendeid.

Kas nad toimisid inimlikult mõistetavalt? Jah, kahtlemata. Omapärase irooniana võib siinkohal öelda, et Saksamaa põhiseaduskohus on väljendanud seisukohta, et ka eluaegne vanglakaristus (nagu määrati Magnus Gäfgenile) on vastuolus inimväärikuse absoluutse puutumatuse põhiseadusliku õigusega. Kas sellest tuleneb, et kõik kohtunikud, kes on kellegi eluks ajaks vangi mõistnud, tuleks inimväärikuse alandamise eest kohtu alla anda?

Nagu öeldud, ei tohiks asi üldse niikaugele jõuda. Kõigepealt peaks olema välistatud see, et keegi kellegi röövib ja tapab. Aga me teame, et see ei ole inimkonna elus ja ajaloos midagi erakordset.

Välistatud peaks olema seegi, et keegi leiab ennast olukorras, kus ta tunneb end sunnituna langetama otsuseid ja tegema tegusid, mille ta teab juba ette olevat valed. Ometi satume vist kõik aeg-ajalt just taolistesse olukordadesse – ja Jumal tänatud, kui meie ees seisvad valikud ei ole nii rasked nagu Wolfgang Daschneri ja Ortwin Ennigkeiti ees olnud.

Küll oleks hea, kui inimeste kaitsmiseks, ka inimväärikuse kaitseks, mõeldud põhimõtted ei muutuks tähtsamaks inimestest endist, sest kui see juhtub – ning paraku juhtub seda ikka ja jälle –, siis ei ole «inimväärikuse kaitsjatel» sooja ega külma sellest, kui palju neid, kelle väärikust väidetavalt kaitstakse, nende monströösse masinavärgi hammasrataste vahel tolmuks jahvatatakse.

Teatud viisil sünnib see päevast päeva meie ümber. Näiteks siis, kui kellegi enesemääramisõigus – inimväärikuse lahutamatu osana – annab talle õiguse tappa tema üsas kasvav laps (kuna õigus inimväärikusele asub ju ometi kõrgemal õigusest elule ning tapmine ei pea ilmtingimata toimuma inimväärikust alandaval moel, nagu meile abivalmilt seletatakse).

Lõppkokkuvõttes on see kõik – ka parimal juhul – taandatav katsele mängida pokkerit saatanaga: on päris kindel, kes jääb võitjaks ning kes kaotajaks. Aga nii on inimkond elanud (ja surnud, järjest enam ja enam surnud…) pattulangusest saadik.

«Issanda nimi on tugev torn,» ütleb Õpetussõnade raamat, «sinna jookseb õige ja leiab varju.» (Õp 18:10) Need sõnad ei ole öeldud ilmaaegu. On olukordi, kus meie ees seisvatele dilemmadele on vaid üksainus vastus: asjad ei oleks kunagi tohtinud niikaugele jõuda. Ning ainus võimalus nii enne kui ka siis, kui näib olevat juba liiga hilja, on otsida varju Issanda juures.

 
< Eelmine   Järgmine >