Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Juudi rahvas ja kristluse eksimus (Ps 83)
Autor: Antti Laato   
reede, 05 september 2014

PsalActive Imagem on üks tekst paljudest, mis räägib Iisraeli rahvast ähvardavast ohust. Psalmi mõistmiseks sobivat vaatenurka otsides tuleb kristlasel pöörata tähele­panu mõnele seigale. Esiteks räägib tekst paljude rahvaste rünnakust Iisraeli vastu (Ps 83:5–9). Teiseks tunnevad need rahvad mingil viisil Jumalat (Ps 83:17): “Täida nende silmad häbistusega, et nad otsiksid sinu nime, Issand!” Seega võib arvata, et psalm räägib pagan­kristlastest, kes kiriku ajaloo jooksul on ekslikult rünnanud juudi rahvast.

Oleme juba mitme psalmi juures kirjeldanud, kuidas Uues Testamendis suhtutakse armastusega juudi rahvasse. Ehkki juudid kiusavad Jeesusesse uskujaid taga, ei ole Jeesus ega Tema apostlid kaotanud lootust, et rahvas pöördub kord Jumala poole. Siiski on samm­haaval kristlusesse imbunud juutide­vastane hoiak. Psalmi algus on kristlastele hoiatus­sõnumiks. Maailmas on alati olnud oma rahva uskmatute liikmete pärast palvetavaid juudi­kristlasi. Pagan­kristlased ei peaks nende pingutusi tühiseks tegema (Ps 83:2–4): “Jumal, ära ole nii vait, ära vaiki! Ära jää vagusi, mu Jumal! Sest vaata, su vaenlased möllavad ja su vihkajad ajavad pea püsti. Sinu rahva vastu nad sepitsevad kavatsusi ja peavad nõu sinu varju all olijate vastu.”

Samamoodi hoiatab apostel Paulus (Rm 11:17–24): “Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui mets­õlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest, siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind. Sina ehk ütled nüüd: “Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida.” Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda, sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa! Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha. Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida. Sest kui sina, loomu poolest mets­õlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomu­vastaselt poogitud vääris­õlipuu külge – kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse oma­enese õlipuu külge!”

Oleme harjunud mõistma Pauluse kirja Galaatia kogudusele nõnda, et selles lükatakse tagasi juudi usuline praktika alates ümber­lõikamisest. Lähemalt vaadates selgub, et taoline tõlgendus on ekslik. Paulus kirjutab (Gl 2:7–8), et talle on usaldatud evangeeliumi kuulutamine ümber­lõikamatute seas, Peetrusele aga ümber­lõigatute seas. Apostlite tegude raamatu 15. peatükk kirjeldab esimest kiriku­kogu. Selles ilmneb, et Jeruusalemmas tegutses Jaakobuse (Issanda venna) juhatatav juudi­kristlik kogudus. Koguduse liikmed järgisid Moosese seadust mitte käsu­tegudest õndsaks­saamiseks, vaid sellepärast, et Moosese seadus oli neile antud igaveseks seaduseks. Juudi­kristlased lõikasid oma poiss­lapsed ümber ja järgisid Moosese antud korraldusi. Apostlite tegude raamatu kohaselt pühitses Paulus end Moosese antud puhastumis­reeglite järgi, et leida ühendust Jeruusalemmas elavate juudi­kristlastest vendadega (Ap 21:20–24).

Kirikuisade tekstides kasutati nimetusi “vaesed” (heebrea keeles ‘ebjonim) ja naatsaretlased (notserîm). Need terminid esinevad ka Uues Testamendis. Tertullus esitab Paulusele avaliku süüdistuse, et ta on nagu katk ja õhutab mässu ning on “naatsaretlaste lahkusu peamees” (Ap 24:5) Paulus räägib oma kirjas, et Jeruusalemmas anti talle ülesandeks kanta hoolt Jeruusalemma “vaeste” eest (Gl 2:10; Rm 15:26). Arvatavasti oli Jeruusalemma alg­koguduses suuri eri­meelsusi küsimuses, kuidas peaksid paganlusest pöördunud kristlased Moosese käsku järgima. Jaakobuse, Issanda venna autoriteedi abil püsis kogudus siiski ühtsena. Ometigi suhtusid mitmed Paulusesse vaenulikult (Ap 21). Kui juudid 62. aastal Jaakobuse mõrvasid ning hakkasid juudi­kristlasi taga kiusama, siis asusid need elama teisele poole Jordanit, Pellasse. Seal jagunesid juudi­kristlased Pauluse vastasteks ja toetajateks. Pauluse toetajate kohta hakati kasutama nimetust “naatsaretlased”, teist rühma aga “ebioniidid”. Aga nt Origenes kasutab sõna “ebioniidid” mõlema rühma kohta. Lõhenemine viis sügavama teoloogilise vastas­seisuni. Ebioniidid lükkasid tagasi Pauluse kristoloogia ning tsenseerisid Matteuse evangeeliumi algust, kus nimetatakse neitsist­sündi.

Seega ei tehtud kristliku kiriku algusaegadel otsust, et Moosese seadust järgivad juudid jääksid vältimatult välja­poole kristlaskonda. Taolise otsuseni jõudis kristlik teoloogia samm­haaval, kui kiriku pärimus kaugenes üha enam oma juutlikest juurtest. Olukord oli teist­sugune veel aastal 160 pKr, kui Ida kirikus tegutsenud Justinus Märter kirjutas oma teose “Dialoog juut Tryfoniga”. Ta oli seisukohal, et juudi­kristlased võivad järgida Moosese seadust ning oma poiss­lapsed ümber lõigata tingimusel, et nad usuvad Jeesusesse, kes on tulnud Jumala juurest ning nende eest risti löödud ning tunnistavad, et Jeesusele on antud meele­vald maailma lõpus kohut mõista (Dialoog, lõiked 46–47). Siiski nimetab Justinus järgmises peatükis, et mõned juudi­kristlased uskusid, et Jeesus oli lihtsalt inimene, mitte Jumala Poeg. Need ei ole tõelised kristlased. Seega annab Justinus ühe varasematest Uue Testamendi välistest kristlikest tunnistustest, et juudi­kristlikud rühmad ei ole enam teoloogiliselt ühtsed. Eriti märgatavad on erinevused kristoloogias.

Miks hakati juudikristlikke rühmi kristlikus kirikus võõrastama? Üheks põhjuseks oli kindlasti tõsine teoloogiline vastandumine juutlusega. Uus Testament osutab paljudele konflikt­olukordadele, millesse Jeesus ja apostlid sattusid. Teiseks põhjuseks võib pidada mitmeid kristlust valesse suunda kallutavaid juutluse õpetusi. Pauluse kirjad, Apostlite tegude raamatu kirjeldatud esimene Jeruusalemma kiriku­kogu (Ap 15) ning Antiookia piiskop Ignatiuse kirjad Väike-Aasia kogudustele viitavad mitmele tüli­küsimustele, mida tahtsid kristlikesse kogudustesse tuua eriti need, kes kaldusid juudi õpetuste poole. Kolmandaks lõi ebioniitide vaenulik suhtumine Paulusesse eksliku mulje kõigist juudi­kristlikest rühmitustest. Juudi­kristlaste seas oli arusaamu, mida Uuele Testamendile tuginev kristlik kirik ei saanud kuidagi aktsepteerida.

Kõige olulisem on siiski mõista, et Uus Testament esindab põhiliselt juudi­kristlaste teoloogiat. Nende tuntumateks esindajateks on olnud Jeesuse Kristuse enda poolt volitatud juutidest apostlid! Kristliku kiriku tõsisemate eksimuste hulka kuulub juudi­kristlike rühmade “hävitamine”. Psalm hoiatab selle eest (Ps 83:5--9): “Nad ütlevad: “Lähme ja hävitame nad rahvaste seast, nõnda et Iisraeli nimegi ei mäletata enam!” Sest nemad on ühel meelel pidanud nõu ja teinud lepingu sinu vastu: Edomi telgid ja Ismaeli, Moabi ja Hagri rahvas, Gebal ja Ammon ja Amalek, Vilistimaa ja Tüürose elanikud. Ka Assur on heitnud nende kilda, nad on Loti lastele käsivarreks.”

Ilmselt on kriitika ebioniitide, “Pauluse vaimuliku pärandi vastaste” vastu olnud õigustatud algusest peale. Naatsaretlaste kirikust välja­ajamine või nende sundimine pagan­kristlusesse  viis kristluse juurte eemaldumiseni juutlusest ning koos sellega osaliselt ka Vanast Testamendist. Naatsaretlaste rühm esindas seda õiget juudi­kristlust, millesse kuulusid Issanda läkitatud apostlid Jaakobus, Peetrus ja Paulus. Juudi­kristlust ebaõiglaselt kritiseerides eemaldus kristlik kirik sajanditeks õigest apostlikust usust. Kristlikul kirikul on juudist Lunastaja ja juutidest apostlid, aga mitte juudi­kristlus. Kiriku hilisem ajalugu osutas, millisesse teoloogilisse vaakumisse tema piibli­argumentatsioon selles saatusliku veaga sattus.

Psalm meenutab kristlastele, et üksnes Jumalal on meele­vald sünnitada Püha Vaimu väega usku Jeesusesse Kristusesse. Tema teeb seda ka juutide juures (Ps 83:19): “Ning tundku, et sina, Issand, üksi oma nimega oled Kõige­kõrgem üle kogu ilmamaa!”

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >