Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Vastukultuur nimega kristlus
Autor: Samuli Siikavirta   
kolmapäev, 03 september 2014

KristlikuSample Image maailmapildi kohaselt on universum rikki läinud. See ei kõlba enam hea elu mõõdu­puuks. See on risti vastupidine ateistliku maailma­pildiga, mille järgi on väärtused tuletatavad sellest, kuidas asjad parajasti on.

Nimelt on Jumala hea ja täiuslik loomis­töö kristluse järgi inimese isekuse poolt määritud. Inimesed on – apostel Pauluse sõnadega – “Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel.” (Rm 1:25)

Inimkätega tehtud ebajumalaid on kummardatud läbi aegade. Aga sellega loodu kummardamine ei piirdu. Me kummardame ju sageli endalegi märkamata edu, raha, tervist, sööki ja jooki, välimust, karjääri, avaliku elu tegelasi, armumist, elukaaslast, erinevaid ideoloogiaid jne. Meie austamise objektiks võib olla iga loodud asi, mis Looja asemel võtab endale koha hea elu kriteeriumina.

Moraalist rääkides see kristluse põhi­eeldus sageli unustatakse. Kui ajad on pärast Piibli ja kristliku kiriku õpetuse kujunemist muutunud, kas poleks siis ka meil vabadus kohaneda meie ajastu arusaamadega õigest ja valest? Võib-olla piisaks ustavusest õpetuslikule tuumale, lastes kõigel muutuda?

Sellises lähenemises pole midagi uut, sest sellega on võideldud algusest peale. Kristlane vastab taolisele küsimusele kahel viisil.

Esiteks vaatab kristlane Issanda õpetusele. Enne vangistamist palub Poeg oma Isa: “Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!” (Jh 17:14–17)

Maailmas, selle keskmes, valgusena pimeduses ja halastuse kanalitena keset halastamatust. Ja ometigi mitte maailmast ega osalisena selle loodu-kummardamises. Sellised kristlased on. See tähendab, sellised me peaksime olema. Ja kui pole, siis parandagem meelt.

Ka Paulus õpetab, et kristlastel tuleb kalibreerida oma tahet Jumala tahte ning mitte ajastu nõuete järgi: “Seega, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure kaas­tunde pärast tooma oma ihud elavaks, pühaks ja Jumalale kõlbulikuks ohvriks teie mõistlikuks jumala­teenistuseks. Ärge muganduge selle maailma ajaga, vaid muutke meelt uuendamise teel, et panna tähele, mis on Jumala hea ja suure­pärane ja täiuslik tahtmine.” (Rm 12:1–2, minu tõlge)

Kas paned tähele, kuidas Paulus asendab loodu kummardamise Jumala kummardamisega? Mõlemad kummardamis­viisid on seotud meie ihuga. Üksnes ihu andmisega Jumala teenistusse (mis on võimalik lugematus hulgas erinevates kutsumustes) inimene uueneb. Inimene on tervik.

Apostel rõhutab, et me peaksime ka mõtlema endast õigel viisil. Kristusesse ristituina tuleb meil arvata end surnuks patule, aga elavana Jumalale (Rm 6:1–11). Sest meie valitsejaks pole enam patt, vaid Jumala arm Kristuses. Meil tuleb kummardada Jeesuses inimeseks saanud Jumalat ning mitte kedagi ega midagi muud.

Tema teenijatena me armastame üksteist selle armastusega, mida ka ise oleme kogenud. Ja ehkki oleme jätkuvalt nõdrad, elab meis Püha Vaim, kes aitab meid meie nõtruses (Ap 8:26), andes meile uue mõtte­viisi (Rm 8:6). Elame lootusrikkalt, oodates meie sureliku ihu lunastust ja uue saamist (Rm 8:23).

Ilma taolise perspektiivita ei kohane inimese mõtteviis Jumala tahtega, vaid sarnaselt maailmaga peab enda ümber ja enda sees olevat riknenut kõige mõõdu­puuks.

Seega on kristlus tõeline vastukultuur. Kui ta kaasaja nõudmistega kohanedes lakkab seda olemast, siis ei ole see enam kristlus.

Kristlus on tervik ning mitte abstraktne idee, millel pole seost eluviisiga. See aga ei tähenda, et ajastu väljakutsetele ei peaks reageerima ning et usku ei saaks sõnastada igale ajale mõistetaval viisil. Peab ja saab.

Vastuvoolu liikumine on valus. Mitte üksnes sellepärast, et maailm vihkab neid, kes ei kohane tema alaliselt muutuvate väärtustega.

See on valus ka sellepärast, et iga inimese rikutud süda on ühel või teisel viisil kiindunud maailma rikutusse, millest ta peab loobuma. (Sellest vastuolust räägib Pauluse kuulus seitsmes peatükk kirjas roomlastele). Meie süda võib pidada heaks ja ilusaks ka selliseid asju, mis Jumala ilmutatud tahte valguses osutubki pelgalt loodu kummardamiseks.

Selle nägemine ja aktsepteerimine on valulik nii iseeneses kui teistes. See paneb meie vana inimese kisendama surma­valus. Sellest valust vabastab meid üksnes Kristus, kui Ta tagasi tuleb.

Sellepärast on mõtteviisi uuenemine enda andmine elavaks ohvriks. Oodates ohverdame me juba nüüd Jumalale kogu oma loodu-kummardamise ja patud. Ohver sureb alati. Ihu patused teod suretatakse, lastes neil surra (Rm 8:13). Nendega ei saagi teha midagi muud, sest need kuuluvad surma­valda ja on sinna teel.

Nõnda toimides oleme samal ajal elavad ohvrid. Kuidas saab ohver olla elav? Selles on järjekordne usu paradoks.

Elu Kristuses on meis juba nüüd, kuigi alles piiratuna, tulles meie juurde sõnas, vees, ihus ja veres. Ometigi kumab neist läbi täiuslik rahu ja igavene elu, mis ületab kõik praeguse valu, võitluse ja ennast­ohverdava loobumise. Neist osa saades ei ole me üksi, vaid osa Jumala perekonnast.

Kristlus on tõeline vastukultuur. See ei ole lihtne vastu­kultuur. See eeldab meie ajastule eba­tüüpilist oma eba­täiuslikkuse tunnistamist ja oma haavade paljastamist. See eeldab lootmist Teise abile. Iga päev.

Nimelt ei looda kristlane oma silmadele, vaid vaatab maailma Ristilöödu silmadega. Nendega näeb ta peegeldumas iseennast, mähituna vere­punasesse udusse. Kristlane ei looda oma teadmisele, vaid kingitud teadmisele, et nõnda palju on tulnud teda ja kogu maailma armastada.

“Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1Kr 13:12)

Selles on meie vastukultuuri alus ja lootus.

 

Tõlkis Illimar Toomet

Samuli Siikavirta on luterlik pastor ja Cambridge’i ülikooli doktorant. Ta uurib Pauluse teoloogia ja eetika suhet kirjas roomlastele.

 
< Eelmine   Järgmine >