Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: XII pühapäev pärast Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 30 august 2014

Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea. Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. (Rm 7:15-18.20)

 Oleme harjunud, et Piibli raamatud on jaotatud peatükkidesse ning need omakorda salmideks. See on hea, kuna nõnda on Pühakirja tsiteerides võimalik väga täpselt viidata, kust üks või teine kirjakoht pärineb.

Teisalt aga on salmi- ja eriti peatükijaotus tihtipeale suureks takistuseks Piibli sisulisel mõistmisel. Suurepäraseks näiteks on püha Pauluse Kiri roomlastele, mille lugemisel ja tõlgendamisel tuleks vähemalt esimest kaheksat peatükki ilmtingimata vaadata ühe sisulise tervikuna – sest seda mitte tehes on suur oht sattuda eksitusse.

Nimetatud peatükid kirjeldavad inimese patust märgistatud, Jumalast lahutatud ning seetõttu inimlikult lootusetut olukorda – muidugi koos väljapääsuga, mille Jumal on meile kinkinud oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses; sellega seoses käsitleb apostel põhjalikult ka Seaduse tähendust ja rolli lunastusloos, tõrjudes järjekindlalt valearvamusi, mis paraku tänapäevalgi aeg-ajalt ikka jälle esile kerkivad.

Näiteks neile, kes väidavad, et kui ei ole Seadust, ei ole ka pattu, ütleb Paulus: «Kes teevad pattu Seaduseta, need ka hukkuvad Seaduseta, kes teevad pattu Seaduse all, neile mõistetakse kohut Seaduse järgi.» (Rm 2:12) Jah, «kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist» (Rm 4:15), ent see, et üks või teine tegu ei ole [teadlik] üleastumine mõnest kirjapandud seadusesättest, ei tähenda, et tegemist ei oleks – juhul, kui see tegu on Jumala tahte vastane – patuga.

Neile, kes ütlevad, et inimene ei saa teha midagi selleks, et olla Jumalale meelepärane, ütleb Paulus nõnda: «Jumala ees ei ole ju õiged Seaduse kuuljad, vaid Seaduse täitjad, kes mõistetakse õigeks. Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse.» (Rm 2:13-15) Muidugi on see peaaegu et ainult teoreetiline võimalus, aga siiski…

Kui keegi väidab, et usk Kristusesse tühistab Seaduse nõuded, siis vastab Paulus: «Kas me siis tühistame Seaduse usu läbi? Ei sugugi! Me vaid kinnitame Seadust.» (Rm 3:31)

On ka neid, kes kiitlevad, et võivad julgesti pattu teha, kuna just seeläbi saab Jumala arm eriti kirkalt nähtavaks. Nendele ütleb püha Paulus: «Kas püsida patus, et arm suureneks? Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?» (Rm 6:1-2)

Ja kui keegi arvab, et oluline on üksnes usk Kristusesse, mitte uus, Jumalale meelepärane elu Kristuses, siis manitseb apostel: «Kes elavad oma liha järgi, need ei suuda meeldida Jumalale.» (Rm 8:8)

Rooma kirja 7. peatükk on väga oluline osa neist apostel Pauluse põhjapanevatest arutlustest. Selles peatükis (peame meeles, et Rooma kirja jaotus peatükkideks ei pärine mitte Pauluselt endalt, vaid on hilisem) on tema eesmärgiks lahendada arvatavasti meile kõigile tuttav probleem: milline on meie olukord Jumala ees, pidades silmas ühelt poolt seda, et Jumal on meid Kristuses õigeks mõistnud ja uueks teinud (vrd Rm 6:4) ning ootab meile sellele vastavat elu (vrd Rm 6:8.11-14), teiselt poolt aga seda, et vaatamata sellele, et oleme «uus loodu Kristuses» (vrd 2Kr 5:17), kogeme endas siiski tugevat vastupanu Jumala tahtele ega ela alati Tema Seaduse kohaselt.

Püha Pauluse vastus sellele küsimusele on Rooma kirja 7. peatükis üsna selge, väljendudes näiteks salmides 15-18 ja 20 nõnda (pakun siinkohal välja omapoolse tõlke, milles sisaldub ka teatud annus tõlgendust): «Ma ei saa aru, mis asja ma ajan: sellega, mida ma tahan, ma hakkama ei saa, mida ma aga vihkan, seda ma teen. Kui ma aga ei taha seda, mida ma teen, siis ma nõustun, et Seadus on hea. Nüüd ei tee seda siis mitte enam mina, vaid minus elav patt. Sest ma tean, et minus, see tähendab minu lihas, ei ela head, kuna tahtmine on küll olemas, kuid hea tegemist ma ei leia mitte kuskil… Kui ma nüüd ei taha seda, mida ma teen, siis ei ole see enam mina, kes seda teeb, vaid minus elav patt.»

Meie praegune eestikeelne piiblitõlge on antud kohas eksitav, kuna sõna «liha» asemel kasutatakse peaaegu eranditult sõna «loomus», mis tähistaks justkui kogu inimest või inimlikku olemust. Tegelikult aga peab püha Paulus siin silmas inimese langenud ja rikutud loomust, mille tõttu me olime lahutatud Jumalast, ent mille jäljed või mõju kestab inimeses edasi ka pärast seda, kui Tema ühendus Jumalaga on Kristuses taastatud ning me oleme Temas uueks tehtud.

Me oleme lunastatud, me oleme «puhtaks pestud, pühitsetud, õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus» (1Kr 6:11) – kuid me kanname ikkagi veel enestes «muldset kuju» (vrd 1Kr 15:49) ehk «selle surma ihu», nagu püha Paulus ütleb Rooma kirjas (Rm 7:24).

Kogu ilusa jutu Kristuses uueks saamisest näib nüüd põrmustavat elu karm tegelikkus – koos Paulusega peame ka meie, kõik kristlased (või vähemalt enamus meist), tunnistama, et me teeme ikka ja jälle pattu. Kuidas seda vastuolu lahendada?

Kas aitaks Seaduse kuulutamine kehtetuks – nii nagu tänapäevalgi sageli teha püütakse. Sellega ei nõustu Paulus mitte karvavõrdki. Ei, Seadus kehtib ning Seadus on hea: «Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.» (Rm 7:12) See ei saakski teisiti olla, kuna see on Jumala Seadus.

Või siis aitab sellest küll, et meile arvatakse osaks Kristuse õigus ning meie eluviisil ei olegi mingit tähtsust – ka sellele vastab Paulus eitavalt, kuna kui me «oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada» (Rm 6:2)?

Ainus õige järeldus näib olevat, et ju me siis tegelikult ikka ei ole uueks saanud – ning nõnda võime jõuda tõelisse käsuvagadusse, kus inimene peab kõigepealt oma tegudega tõestama, et ta on jumaliku õiguse vääriline, ning siis, selle pitserina, kinnitatakse tema pühadust näiteks ristimisega või mõnel muul viisil. Aga ka see arutluskäik ei ole apostel Pauluse omaga kooskõlas, see on vale.

Püha Pauluse jaoks on siin määrava tähtsusega mõisteks tahe. Inimene (ja ka tema tahe) on patust nõrgestatud ja rikutud – seda meie langusjärgset tegelikkust väljendab Pühakiri sõnaga «liha». Ning meie elutegelikkuse juurde kuulub see, et «liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu», et me «ei teeks seda, mida me tahame» (Gl 5:17).

Meie tahe näitab, kas me hoiame liha või Vaimu, langenud maailma või Jumala poole. Patt eksitab mind mitmesuguste himudega, kasutades selleks isegi käsku (vrd Rm 7:8-11), s.t ahvatledes mind, rajades ennast minu lihas valitsevale Jumala ja Seaduse vastasele mässumeelele. Tähtis on nüüd aga see, kuidas ma neile ahvatlustele, s.t oma lihale, vastan, kas ma ütlen neile «ei» või «jaa».

Kui minu tahe on on kooskõlas Jumala tahtega (s.t Jumala Seadusega), siis ei ole liha himud mulle patuks ning nende üle valitsedes ma püsin Jumala heameeles. Kui ma aga annan lihale järele ja minu tahe jääb kaotajaks – rääkimata sellest, kui ma tahaksin otseselt kurja –, siis on liha ja patt võitnud ning minus ei valitse enam Kristuse uus elu, vaid patu läbi sünnitatud surm (vrd Jk 1:15).

See, et oleme Kristuses uueks saanud, et tee meid immuunseks patu suhtes. Küll aga annab see meile võimaluse neid vahendeid tarvitades, mis Jumal on meile Kristuses kinkinud, seista võitjana vastu meie langenud liha himudele ja nendest tulenevale patule – juhul, kui meie tahe selleks on kindel ja selge.

Apostel Pauluse küsib: «Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?» (Rm 7:24), s.t kuidas ma küll pääseksin sellest õnnetust, pideva seesmise võitluse olukorrast, mis peaks iga terve südametunnistusega inimest tõsiselt vaevama. Ning vastab ise, et seda teeb «Jumala arm Jeesuses Kristuses, kuna ma olen nüüd, kuigi lihaga patu, oma äratundmisega aga Jumala Seaduse sulane» (Rm 7:25 – just nii võib tõlkida mõnede käsikirjade kaudu meieni jõudnud kreekakeelset teksti).

Kord jõuab kätte aeg – selle juurde tuleb püha Pauluse Rooma kirja 8. peatükis – mil meid koos kogu looduga vabastatakse kaduvuse kütkeist ning me pärime Jumala kirkuse. Seni, kuni oleme teel, aitab meid aitab meid aga kindel teadmine, et mitte miski siin maailmas – isegi meie oma liha oma himudega, kui me sellele kindla tahtega vastu seisame – «ei suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas» (Rm 8:39).

 
< Eelmine   Järgmine >