Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

UUDIS: Soome luteri piiskopid avaldasid vastuseks kirikusisestele erimeelsustele teesid ühtsusest
Autor: uudistetoimetus   
neljapäev, 28 august 2014

SoSample Imageome luterliku kiriku piiskopid avaldasid sel nädalal teesid kiriku ühtsuse kohta. Teesides välditakse kõnelemist kindlatest õpetuslikest tõdedest ning rõhutatakse vajadust pidada dialoogi, sallida erinevusi ja taluda erimeelsusi.

2011. aastal palus kiriku sisemise ühtsuse ja erimeelsuste suurenemise pärast muretsev kiriku­kogu piiskoppidel asjaga tegeleda. Loodi töörühm, mis esitas 2013. aastal vahe­raporti. Sel nädalal avaldatud piiskoppide teesid on osa laiemast kiriku­ühtsust käsitlevast dokumendist.

Peapiiskop Kari Mäkineni sõnul ei saa üksnes teesidega üles ehitada ühte­kuuluvust, kuid need on vähemalt üheks sõnumiks ja sammuks selle poole liikumisel.

Peal­kirja „Kutse ühtsusele“ kandvad teesid ja nende seletused on järgmised:

Kirik liigub ühtsuse poole. Kristlased on üks ristimise tõttu, kiriku ühtsus rajaneb Jumala tahtel. „Kirik on alati vajanud erinevusi sallivat ühist arutelu ja vastu­olude välja­kannatamist. Seda on vaja ka täna­päeval,“ öeldakse teesi seletuses.

Ühtsust ei ohusta erimeelsused, vaid suutmatus nendega toime tulla. Erinevusi ei tule karta, vaid pigemini tuleb tunnistada oma piiratust, mis ei jäta erinevustele ruumi. „Ühtsus, mis ei austa erinevusi, lämmatab. Erinevus, mis ei austa ühtsust, hajutab.“

Ühtsuse eelduseks on faktide tunnistamine ja tahe pidada dialoogi. Kirikus on ja võibki olla erinevaid nägemusi. Kristlase elus pole kõige tähtsam see, kas tal on õigus, vaid Jumala usaldamine, „kes on suurem kui meie mõtted ja ette­kujutused“. Ehtsa dialoogi tunnuseks on sõnasõja vältimine ja loobumine lõpp­tulemuse ette kindlaks määramisest.

Ühtsus hõlmab kõiki koguduse­liikmeid. Ühtsuseks on vaja kõiki koguduse­liikmeid, seda ei saavuta administratiivsete otsustega. Ühtsus kasvab välja ühisest kogemusest, kuid teostub eri viisidel.

Ühtsus ühendab meid üleilmse kristlaskonnaga. Kristlaste kohuseks on otsida ja luua ühtsust üle riiklike, rahvuslike ja konfessionaalsete piiride. „Meid ühendab usk kolm­ainsasse Jumalasse. Teda ei või mitte keegi valitseda ega pidada vaid endale või oma rühmale kuuluvaks. Jumal on ligi kõikjal ja kõigis kirikutes,“ öeldakse teesi seletuses.

Ühtsus tugevneb ühistegevuses. Ühtsus tuleb esile praktikas – jumala­­teenistusel, koguduse­elus, piire ületavas ligimese­armastuses.

Konservatiivne vaimulik Martti Vaahtoranta kommenteeris teese järgmiselt:

„Kas piiskoppide teesides mainitakse Piiblit või luterlikke usutunnistus­kirju? Kas kõneldakse mingisugusestki õpetuslikust üks­meelest kui ühtsuse eeldusest? Kas tehakse ette­panekuid, kuidas teoorias ja praktikas õpetuslike eri­meelsuste korral toimida, et ühtsus säiliks, kui kord juba oletatakse, et „ühtsust ei ohusta eri­meelsused, vaid suutmatus nendega toime tulla“?“

Kuigi juba esimeses teesis rõhutatakse vajadust vastu­olusid ja erimeelsusi taluda, jahvatavad Soome luteri kiriku kohtuveskid oma­soodu ning toom­kapiitlid heidavad „puht­administratiivse“ otsustuse korras vaimulikust ametist välja ühe konservatiivse vaimuliku teise järel.

Teesidega võib tutvuda siin.

 
< Eelmine   Järgmine >