Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: XI pühapäev pärast Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
reede, 22 august 2014

Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: «Seda me ei tee!» (Jr 6:16)

 Pakun neile prohvet Jeremija raamatu sõnadele omalt poolt sellise tõlke: «Pange tähele oma teid ja mõelge järele. Otsige jäävaid teeradu, head teed, ja käige seda, ja te leiate kosutust oma hingedele. Aga nemad ütlesid: «Ei käi!»»

Keegi tuletas mulle mõne aja eest meelde 20. sajandi esimese poole hispaania filosoofi José Ortega y Gasseti poolt juba üle 80 aasta tagasi kirja pandud mõtteid, millest tahan tsiteerida järgnevaid:

«Probleem on niisugune: Euroopa on minetanud moraali. Asi pole selles, nagu põlgaks massiinimene iganenud moraali teise, äsja esilekerkinu kasuks, vaid selles, et tema eluviisi keskpunktis on nimelt püüe elada, allumata ühelegi moraalile. Ärge uskuge sõnagi, kui kuulete noori rääkivat «uuest moraalist». Eitan kategooriliselt väidet, nagu eksisteeriks tänapäeval kuskil mandri nurgas mingisugune rühmitis, kelle moraalse palge oleks kujundanud uus ethos. Kui räägitakse «uuest» moraalist, siis sooritatakse üksnes järjekordne amoraalsus ja otsitakse kõige mugavamat viisi, et norme eirata. Seepärast oleks naiivne paisata tänapäevainimesele näkku moraali puudumist. Süüdistus jätaks ta külmaks, pigem koguni meelitaks teda.» (Masside mäss, 15)

See on tähelepanek, mis selgitab äärmise täpsusega põhjust, miks meie ühiskonnas praegu nii teravaks kujunenud diskussioon kõlbeliselt vastuvõetava elukorralduse üle osutub enamasti täiesti viljatuks: selles osalevad eri pooled viibivad täiesti erinevates mõistete ja arusaamise maailmades, kusjuures ka ühiselt kasutatavad mõisted tähendavad eri poolte jaoks enamasti erinevaid, tihti täiesti vastupidiseid asju.

Võtame näiteks «idealismi» ja «realismi». Uue moraali – või José Ortega y Gasseti sõnul moraalituse – esindajad süüdistavad traditsioonilise arusaama pooldajaid «elukauges» idealismis, väites, et nood kõnelevad mingist «abstraktsest traditsioonilisest perekonnast», mida ei ole enam ammu olemas. Iseennast peavad nad realistideks, kes lähtuvad elust sellisena, nagu see on, ning kelle ainsaks taotluseks on viia hoiakud ja mentaliteet kooskõlla reaalsusega.

Samal ajal kinnitavad traditsioonilise moraali esindajad, et just nemad on – klassikalises filosoofilises mõttes – realistid, kelle jaoks reaalsus eksisteerib neist sõltumatult, mis tähendab muuhulgas ka seda, et on olemas meie arvamusest või arusaamast sõltumatud universaalsed tõed, sealhulgas moraalinormid. Ning idealistid on hoopis need, kes kas väidavad või vähemalt elavad nii, et ainsaks tõeallikaks on nemad ise ning kriteeriumiks nende arusaamine ja/või nõustumine sellega, mida nad kogevad või millega nad ühel või teisel viisil kokku puutuvad – ja ühiskonnakorralduski peab just sellest lähtuma ning selle alusel kujunema.

Võib-olla on see liigselt lihtsustatud skeem, aga just niisugune mulje näiteks kooseluseaduse üle toimuvat diskussiooni jälgides jääb. Ja see ei ole midagi uut siin päikese all.

Juba üle kahe ja poole tuhande aasta tagasi pidi prohvet Jeremija nägema, kuidas Jeruusalemma inimesed, iseäranis rahva- ja usujuhid, teostavad sedasama «masside mässu», millest 20. sajandi esimesel poolel kirjutab José Ortega y Gasset. Kui Jumal soovitab inimestel seisma jääda, järele mõelda, jäävaid teeradu otsida ning oma sammud heale teele asutada, siis vastavad inimesed: «Ei, me ei tee seda!»

Need «jäävad teerajad» või «muistsed rajad» on huvitav väljend. Esimene siin kasutatud sõna võib tähistada nii minevikku, s.t tõepoolest midagi muistset, kui ka tulevikku, kõige enam vast aga ikkagi midagi, mis on püsiv, kindel, igavene. Ning «rajad» – siin tarvitatakse heebrea keeles sõna, mille päritolu peaks viitama «[raskelt] tallamisele». See tähendab, et tegemist on hästi, sügavalt ja püsivalt sisse tallatud rajaga, millegi kindlaga, mingi taolise teega, mis kuhugi viib, millel on eesmärk, millel on mõte.

Muidugi peetakse siin silmas inimeste eluviisi. «Teed käima» või lihtsalt «käima» on Piiblis sagedaseks sünonüümiks sõnale «elama», tähistades eeskätt seda, kuidas inimene oma elu elab. Näiteks: «Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud.» (1Jh 2:6), mis on meie 1968. aasta piibliväljaandes tõlgitud nõnda: «Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas.»

Ühes hiljutises raadiosaates põhjendas keegi ajakirjanik enda ja oma kolleegide suurt, võib-olla koguni valdavat, toetust traditsioonilise moraali hülgamisele sellega, et nende puhul on tegemist «nooremate, haritumate ja linnas elavate» inimestega, väljendades seeläbi (seda küll otseselt nõnda sõnastamata) oma üleolekut «vanadest ja rumalatest maainimestest». Ma ei taha siinkohal keskenduda küsimusele, miks peaks maal elamine tähendama ilmtingimata madalamat haridust – tõden vaid, et ajakirjanik tegeleb siin enda arvates enesestmõistetava ja täiesti kohase üldistamisega, nägemata üksikisikuid ning neist hoolimatagi, kuigi just see peaks olema üks tema «ajakohase» maailmavaate peamisi nurgakivisid.

Pigem tahaksin teada, kas tõepoolest on nii, et noorel, rohkem koolis käinud ja tehiskeskkonnas elaval inimesel on alati õigus – vastupidiselt vanale, vähem talvi koolipinki nühkinud ja keset loodust elavale inimesele. Kas esimesena nimetatu on a priori targem kui teisena nimetatu?

Olen sellest kirjutanud ka varem ja kordan: kui ma meenutan oma vanaisa, kes oli minu sündimisel kümme aastat vanem kui mina praegu, kes oli kasvanud varjupaigas ning käinud koolis ainult kuus klassi ja tegi kogu elu lihtsat ja rasket tööd, siis ma tunnistan täiesti siiralt: ma olen kindel, et ta teadis elust rohkem ning mõistis elu ja inimesi paremini kui mina seda siiani olen suutnud.

Olgu, võib-olla on siin tegemist haruharva erandiga ning tema oli lihtsalt nii ürgselt tark ja mina lootusetult loll. Siiski võtan endalegi siin õiguse veidi üldistada ja arvata, et tegemist on millegi valdavamaga.

«Vana» ei ole «rumala» või «halva» sünonüüm. Vähemalt enamuse inimkonna ajaloo vältel on see tähistanud pigem vastupidist: tarkust ja headust, järeleproovitust, püsivust, midagi, millel on mõte ja eesmärk, mis elab üle isegi «masside mässu».

Inimestel on kombeks pidada iseennast ja oma aega enneolematult erakordseks. Paraku… saab praegusestki ajast kord jäädavalt möödas, võib-olla unustatud, võib-olla aga järeltulevate põlvede poolt erakordselt rumalaks ja pimedaks peetav minevik. 

Ehk olekski hea, kui praegune aeg võimalikult ruttu minevikuks muutuks…

 
< Eelmine   Järgmine >