Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: X pühapäev pärast Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 16 august 2014

Sest kui on olemas valmidust, siis on see meeldiv selles, mis kellelgi on, mitte selles, mida tal pole. (2Kr 8:12)

 Üks ametivend jutustas hiljuti, kuidas ta kutsuti sureva mehe juurde. Tegemist oli mehe viimase ööga, preester saatis surijat kuni lõpuni. Väga kurva lõpuni, kuna vaimuliku küsimusele, kas ta tahab surra Jumalaga lepitatuna ja Tema rahus, vastas mees konkreetselt: «Ei!»

Teatud mõttes sarnane lugu juhtus mõne aja eest minu endaga. Üks ema tuli ja palus, et ristiksin tema lapsed. Uurisin, kas ta ise on ristitud. Vastus oli eitav. Küsisin, kas ta tahaks ka ise saada ristitud. Vastus oli taas eitav. Selgitasin, et ristimise kaudu saab inimene Jumala lapseks ja igavese elu pärijaks, ning palusin emal järele mõelda, kas ei tahaks elada koos oma lastega igavesti. «Ei!» oli kindel vastus.

Olin sunnitud seepeale kurvastusega ütlema, et ma ei saa tema lapsi ristida, kuna laste ristimise eelduseks on, et keegi, kes on aktiivselt seotud laste eest hoolitsemisega, soovitavalt vähemalt üks tema vanematest koos ristivanematega (keda neil lastel samuti ei oleks olnud), kasvatab ristitud last teadlikult kristlikus usus. Ema arvas seepeale, et seda võib ta ju teha, isegi kui ta ei ole ristitud.

Meie jutt lõppes sellega, et pidin tollele emale ütlema midagi, mis peaks olema enesestmõistetav: keegi ei saa anda midagi, mida tal endal ei ole. Või positiivsemalt väljendudes: sa saad anda ainult seda, mis sul endal on.

Pole mõtet hakata pikemalt arutlema selle üle, kas too ema ka tegelikult kavatses kasvatada oma lapsi kristlikus usus – tõenäoliselt mitte. Palju olulisem on küsida iseenda käest, mis meil, mis minul siis õieti on. Mis mul on sellist, mida ma võiksin ja mida ma saaksin teistele anda? Mida ma peaksin teistega jagama. Ning veel: kas ei kipu vahel juhtuma nii, et ma vabandan mitteandmist sellega, et annaksin küll, kui mul oleks, aga mul kahjuks ei ole – unustades ära, et kuna ka Jumal teab, et keegi ei saa anda muud kui seda, mis tal on, siis ei nõuta mult mitte selle andmist, mida mul ei ole, vaid ainult selle, mis mul on.

Püha Paulus ütleb, et kellegi valmidus anda on «meeldiv» – õigupoolest oleks parem tõlkida: «vastuvõetav» – «selles, mis kellelgi on, mitte selles, mida tal pole». Rõhk on siin sõnal «valmidus», nii et ilmselt on apostligi silme ees keegi, kes head nägu tehes kipub käsi laiutades vabandama, et «annaks küll, kui oleks, aga, näed pole», kuigi temalt ei oodatagi selle andmist, mida tal ei ole, vaid tahet ja valmisolekut olla leidlik selle jagamises, mis tal on.

Püha Josemaria Escriva kõneleb millestki sarnasest päris mitmel pool, näiteks nii: «Misjonär – sa unistad olla misjonär. Uus Franciscus Xaverius… Ja sa igatsed võita mõne impeeriumi Kristusele. Jaapani, India, Venemaa… Põhja-Euroopa või Ameerika või Aafrika või Austraalia rahvad… Puhu lõkkele tuli oma südames, nälg hingede järele. Kuid ära unusta, et sa oled seda rohkem misjonär, mida kuulekam sa oled… Meie Issand on näidanud sulle selgelt, mis on sinu tee: olla kristlane keset seda maailma. Sellegipoolest räägid sa mulle, et oled sageli kadedusega mõelnud õnnest olla eikeegi, töötada eemal, täiesti varjatult, maailma kaugeimal äärel… Jumal ja sina!»

See ei ole kindlasti, vähemalt mitte alati, vabandus või mugavus, mis paneb meid ütlema, et me küll tahaksime, aga meil ei ole midagi anda; mis paneb meid õhkama selle järele, et miski oleks teisiti või me oleksime kuskil mujal või keegi teine, kuna siis saaksime tõeliselt anda, tõeliselt jagada, inimesi tõeliselt õnnelikuks teha, tõeliselt Kristusele võita… Sagedasti on see meie naiivsus, ent – olgem valvel ja hoiatatud! – sugugi mitte üksnes süütu naiivsus, vaid tihtipeale ka taipamatus või hoolimatus selle suhtes, mis meile on antud, mis meil on olemas, ja mille jagamisest, jagamisest ja veel kord jagamisest jätkuks meile kogu eluajaks ilma, et oleks karta selle lõppemist.

Tähendamissõnas talentidest (Mt 25:14-30) kõneleb Jeesus ustavatest ja kõlbmatutest sulastest. Neile kõigile oli antud rohkem, kui nad ise n-ö väärt olid. Üks talent võiks olla tavalise töömehe kahekümne aasta tasu – niisiis anti sellele, kes sai viis talenti, ühekorraga saja aasta palk, aga ka ühe talendi saanul ei olnud millegi üle nuriseda. Tal oli midagi, millega ta oleks saanud, tagasihoidlikult öeldes, üht-teist peale hakata, aga ta ei teinud seda – ainus, millega ta tegeles, oli oma tegevusetusele vabanduste otsimine. See, milles meiegi nii sageli üpris osavad oleme…

Tahan siinkohal tõmmata jätkuvale mõttelennule veidi pidurit ning rutata ütlema, et ma ei kõnele praegusaja maailmale, paraku viimasel ajal ka kirikule, nii omaseks saanud aktivismist, sest just see võib kujuneda ja kujunebki pahatihti viljatuks unistamiseks sellest, kuidas me võiksime võita Kristusele ühe impeeriumi teise järel, kui ainult…

Ei, hoopis tähtsam on küsida endalt ja vaadata sellele, mida meil on tõeliselt anda – ja mis on ainsana ka tõeliselt väärt, et seda jagada. Lutheri kombel: mis on kiriku tõeline aare – ning vastus: kiriku tõeline aare on Jumala kirkuse ja armu püha evangeelium.

Jah, oma unistuses oleksime ehk valmis olema valgustajad metslaste hulgas, aga siin… mida me ikka teha saame, sekularisatsioon ja kõik muu…

Siinkohal sekkub jälle püha Josemaria: «Sa oled niisiis eikeegi? Teised kõik on teinud imetegusid ning teevad neid jätkuvalt, organisatoorselt, avalikkuse ees, massiteabes. Neil on kõk vahendid, samal ajal kui sinul ei ole mitte ühtegi… Olgu, mõtle lihtsalt pühale Ignatiusele. Rumalana Alcalá doktorite keskel, ilma ühegi pennita Pariisi tudengite seas, taga kiusatud ja laimatud… See on tee: armastada ja uskuda ja… kannatada! Sinu armastus ja sinu usk ja sinu rist on eksimatud vahendid selleks, et teostada ja igavikustada seda apostellikku igatsust, mida sa kannad oma südames… Millised on sinu vahendid? – Ei mingid muud kui Peetruse ja Pauluse, Dominicuse ja Franciscuse, Ignatiuse ja Franciscus Xaveriuse omad: rist ja evangeelium… Kas neist ei piisa sulle?»

Kas neist ei piisa meile? Mida on meil anda? Rohkem, kui suudame iial ette kujutada! Kristus ise, Tema, kes on Tee ja Tõde ja Elu, usaldab ennast meie kätte, et me annaksime Tema ja Temas kehastunud jumaliku armu täiuse edasi neile, kes on meie ümber.

Kas me ikka veel mõtleme, et meil ei ole midagi anda või midagi teha (sekularisatsioon ja kõik muu…)? Kas me ikka ja jälle teeme selle vea, et jätame tõelise aarde jagamata, vabandades end sellega, et tahaksime anda küll, aga midagi, mida meile ei ole… ning mida tegelikult, isegi kui see meil oleks, ei saaks ega oleks mõtet iialgi võrrelda sellega, mis meile on antud, aga mille hindamatu väärtuse me nii sageli unustame.

On kurb, kui seda, mida jagame, vastu ei võeta – nagu nende kahe näite puhul, millega alustasin. Aga see ei tee meie antavat väärtusetuks ega saa iialgi vabandada loobumist selle jagamisest. Püha Pauluse mõtet veidi ümber sõnastades: meil ei ole kunagi puudu sellest, mida anda – küll aga on meil liiga sageli puudu valmidusest selle jagamiseks. Seepärast pidagem alati meeles ja hoidkem silme ees «meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et Tema, kuigi Ta oli rikas, sai meie pärast vaeseks, et meie saaksime rikkaks Tema vaesusest» (2Kr 8:9)

 
< Eelmine   Järgmine >