Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

REPLIIK: Kas võrdõigusvolinikule tuleks kasuks kirjaoskus?
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 02 august 2014

Viimasel ajal kõnActive Imageeldakse palju funktsionaalsest kirjaoskusest. Selle all peetakse silmas kirjalike tekstide sisulist mõistmist, kasutamist ja (õigesti) hindamist; selle puudumisel on suur oht, et inimene jääb ilma eluks vajalikest teadmistest ja kogemustest ning tema sotsiaalne suhtlemine on tõsiselt pärsitud.

Samal ajal, kui Eesti elanikkonna hulgas on formaalne kirja­oskus peaaegu saja­protsendiline, puudub selle­kohaste uuringute põhjal märkimis­väärsel osal nii meie noortest kui täis­kasvanutest just nimelt rahuldav funktsionaalne kirjaoskus.

Ent aeg-ajalt kohtume ka elementaarse kirja- (või lugemis-) oskuse puudumisega. Üheks taoliseks, nii funktsionaalse kui formaalse kirja­oskuse äärmist nõrkust iseloomustavaks näiteks võib lugeda hiljutise kirja­vahetuse Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esindaja Varro Vooglaidi ning Eesti Vabariigi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperi vahel (vt siit).

Varro Vooglaid kutsus Mari-Liis Sepperit osalema avalikul debatil kooselu­seaduse üle, sõnastades järgmised võimalikud väitlus­teemad:

1. Kas kooseluseaduse vastuvõtmist nõuab Eestilt rahvus­vaheline õigus, EL-i õigus või põhiseadus?

2. Kas kooseluseaduse vastuvõtmata jätmine on käsitletav diskrimineerimisena?

3. Kas kooseluseaduse vastuvõtmine mõjutab üksnes oma kooselu registreerimisest huvitatud inimeste või ka teiste inimeste õigusi ja vabadusi?

4. Milles seisneb seksuaalvähemuste «õiguste pisendamine», mis peaks Teie hinnangul olema karistatav?

Mari-Liis Sepper vastas seepeale, et ta «ei saa ameti­isikuna, kelle töö­ülesanded on pandud paika seadustega, tõlgendada pühakirja või astuda vaidlustesse usu­koguduste või -ühenduste piibli eritõlgenduste üle».

Muidugi võime siinkohal arutleda sellegi üle, kuivõrd taoline vastus – lisaks sellele, et see näitab nii funktsionaalse kui formaalse kirja­oskuse puudumist, kuna «ametiisik» ei paista aru saavat mitte ainult talle kirjutatud teksti mõttest, vaid isegi selles kasutatud sõnadest – on kooskõlas võrdse kohtlemise voliniku ülla ameti endaga. Kas isikule, kellele on usaldatud hoolitsemine selle eest, et meid kõiki koheldaks võrdselt ja diskrimineerimata, on kohane taolisel, eelarvamuslikul ja ebaviisakal kombel ignoreerida talle esitatud küsimusi ning tõrjuda üht Eesti Vabariigis õigus­päraselt tegutsevat organisatsiooni ja selle esindajaid seetõttu, et tema poolt neile omistatud usulised vaated ei ole talle sümpaatsed?

Jah, küsida võiks palju, ent jääme siiski reaalsuse piiridesse ja ärme hakkame võitlema tuule­veskitega. Ärgem esitagem ka võrdse kohtlemise voliniku ameti­kohale liig raskeid sobivus­nõudeid – mine tea, võib-olla kvalifitseeruks seegi diskrimineerimisena. Piirdugem vaid üheainsa palvega otsustajatele: järgmise voliniku ametisse­määramisel ei teeks paha vähemalt kaaluda võimalust, et sellele ametile võib tulla kasuks ka kirja- (ja lugemis-) oskus. Kui mitte funktsionaalne, siis vähemasti formaalne.

 
< Eelmine   Järgmine >