Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Traditsionalismist, Jumala armastusest ja kristluse tuumast
Autor: Arne Hiob   
neljapäev, 24 juuli 2014

Active ImageMiks teaduskonnad ülikooli reformiga nõus ei ole?”, küsisid Tartu Ülikoolis kavandatava reformi kohta Peeter Espak, Marju Lepajõe ja Priit Rohtmets usuteaduskonnast (Postimees 17.07.2014, vt siit). Neljast klassikalisest teaduskonnast oli kavas kaotada (ümber struktureerida) usu- ja õigusteaduskond. Rektoraadi algatuse oli senat juba heaks kiitnud. Miks protesteeriti? Kas usuteaduskond koos teiste reformivastastega on tõesti „nii stagneerunud, sulgunud oma umbsesse minevikku”, et ei taha enam midagi teada uuendustest ega „särasilmselt avastada uusi tunnetusi?”, küsisid kolm teoloogi. Miks soovitakse olla nostalgikud, selle asemel et olla lüürikud, võiks parafraseerida ühe teise teoloogi sõnu.

Kolm usuteadlast rõhutavad usu (ja õiguse) sõltumatust, mis on „õhtumaise mõtlemise alus” ning põhjendab ka sõltumatu teaduskonna vajalikkust. Samuti tõstavad nad esile traditsiooni: „Pikk teadusdistsipliini uurimise ja õpetamise ajalugu annabki teaduskonnale kvaliteedi.” Selle katkestamine ning õppekavade ühtlustamine „toimub alati eriala põhjalikkuse arvelt, üliõpilaste teadmiste ja ettevalmistuse, professionaalsuse arvelt.”

Eelkõige aga on kolm allakirjutanut veendunud: „Hariduse andmine ja teaduslik uurimistöö tugineb usaldusele. See on kõige kindlam garantii [minu rõhutus – A. H.], millega ükski kontrollisüsteem võistelda ei suuda. Institutsiooni teeb usaldusväärseks kindlatest ja kõrgematest printsiipidest kinnipidamine [minu rõhutus – A. H.].” Nelja algse teaduskonna, sh usu- ja õigusteaduskonna säilitamine näitaks, et ülikool on püsivalt truu kõrgemale printsiibile – humanismi ideedele, mida järgides Tartu Ülikool rajati.

Kahjuks leidub aga Eestis teolooge, kes süüdistavad kirikut ja kiriklikku teoloogiat tagurluses, kui nad püüavad usalduse kindlaima garantii nimel kuulekad olla enda kõrgeimale printsiibile, mida järgides kirik rajati. Moodsamad usuteadlased ei taha enam kuulda, et on olemas kirik või kristlus, vaid räägivad, et leidub ainult palju erinevaid kirikuid ja kristlusi. Sellega on nad kuulekuse Kristusele vahetanud kuulekusega uusaja mõtte isadele Descartes´ile, Kantile ja Feuerbachile. Kui normiks ei ole enam Jumala ilmutus, vaid inimese kogemus, siis saabki olla ainult palju „kristlusi”. Kui Jeesus Kristus ei ole enam reaalselt kõrgemal positsioonil uusaja filosoofia korüfeedest, siis võiks seda otse välja öelda ja mitte solvuda, kui ei leita enam alati tunnustust kiriklikus teoloogias ja kirikus.

Kas on raske aru saada, et „paljusid kristlusi” pole kunagi olemas olnud, vaid ikka ainult üks kristlus, mille rajas Jeesus Kristus? Tema valis oma jüngrite hulgast kaksteist apostlit ja andis neile edasi oma sõnad, mida omakorda edasi arendati Jeesuse jumalinimlikkuse selgitamiseks. See, mida arvasid Jeesusest Pilatus, Kaifas, Juudas, roomlased, kreeklased või 5000 meest ja nendega koos olnud naist ning last, ei ole võrdne sellega, mida rääkisid edasi Jeesuse võime-kaimad õpilased, kelle ta ise oli välja valinud ja -treeninud. Pühakirja järgi pole olemas mingit pluralistlikku algkristlust, sest kõrvaltvaatajate ebakompetentne hinnang Jeesuse kohta ei tule arvesse „kristlusena.” Kristlus pole inimeste väljamõeldis, vaid lahutamatult seotud Jeesusest algava pärimuskonna ja osaduskonnaga ehk kirikuga. Algkristlikku sõnumit on tajutud ajal, mil seda veel usuti, läbinisti põhiliselt ühtsena. Sest lähtudes Jumalast ning tema ilmutusest paistab kogu Pühakiri iseenesest seostatuna ja tervikuna.

Muidugi näevad ajaloolis-kriitilist meetodit ja valgustusjärgset maailmapilti esmapõhimõtteks tõstvad uurijad pigem hoopis mitmekesisust. Sest lähtudes inimlikust vaatekohast märgatakse peamiselt maiseid nähteid, mis kahtlemata on üsna erinevad. Nii ongi saanud peaaegu uuteks dogmadeks, et Uue Testamendi evangeeliumid ei pärine „eripärasuste” tõttu pealtnägijatelt, et Paulus esitas ainult enda arvamusi jne. Kuid sellised hinnangud on hüpoteetilised, mis ei ole ära tõestatud, sest nad ei ole sundivad – ja nad ei veena üldse, kui lähtuda klassikalisel viisil Jumalast. Et teadlaste enamus neid pooldab, sõltub ühtlasi nende püüdest sobituda tänapäeva ühiskondlike ideaalidega ning evida uusaegset maailmapilti. Nii nad allutavad Piibli Kristuse moodsale maailmavaatele ega tunnusta, et sellega konstrueerivad nad uut usundit, mis aegamisi väljub (nagu kunagi islam) kristluse pinnalt.

Ma möönan, et ma võib-olla liialdan. Kuid igatahes on olemas kristliku usu traditsioon, mis väidab end lähtuvad Jeesusest ja apostlitest ning mida keegi ei ole kummutanud. See pärimus saab eksisteerida usaldusväärse kõrgema printsiibina ainult juhul, kui teoloogia ennast sellele teadlikult allutab ega soovi järgida pigem moodsaid standardeid, kui ta tahab jääda kristlikuks teoloogiaks. On ju tõepoolest olemast ka usuteaduses voolusid, kus kujundatakse praegustelt alustelt lähtudes kõik lausa tundmatuseni ümber kristluses, aktsepteerides feminismi, koguni ateismi (mitte ainult Kant, vaid ka Feuerbach, Marx, Nietzsche, Freud jt esinevad sugugi mitte väheste välismaiste teoloogide teostes peaaegu moodsate „kirikuisadena”), muutusi seoses samasooliste ja enesetapuga, põhimõttelist relativismi jne.

Isegi konservatiivne jesuiiditeoloog Christoph Wrembek, kes usub Jeesuse neitsistsündi ja hommikumaa tarkade külaskäiku (vt tema teoseid: „Jõulud” ja „Mina ja kolm kuningat”), on asunud võitlema põrgu olemasolu vastu, väites et Jumala armastuse tõttu saavat kõik viimaks õndsaks. Tema tahtmine vastab täpselt Jumala tahtmisele, kes soovib samuti, et kõik inimesed saaksid õndsaks (Hs 18:23, 32 1Tm 2:4 2Pt 3:9). Mine tea, võib-olla saavadki? (vt 1Kr 15:28 Fl 2:10j 3:21 Kl 1:20). Ent Wrembek käib seda katoliiklastele etteheidetud teed, mida sageli järgivad ka protestandid, et jätkatakse Piiblit uute ilmutustega, ignoreerides antud juhul neid kohti Pühakirjas, mis kõnelevad ka igavesest hukatusest (Mt 25:46 Mk 9:48 Jh 3:36 5:29j 2Ts 1:9 Hb 6:2 Ilm 22:15 jne). Muuseas, Piiblis räägitakse igavesest saatusest n-ö loo lõpuna – uut lugu, igavikku, ei kirjeldata. Seda me ei mõistakski.

Kas me aga mõistame ka Jumala armastust? Jääb mulje, et seda rõhutavad just algajad usuteel või algusesse seismajäänud. Hiljem muutub see juba eneseõigustuseks – mina ei peagi ennast muutma, muutku enda seisukohti Jumal, kes on ju armastus ja peab järelikult andestama kõik. Jumal omas armastuses ei laskvat ka kõige suuremal jumalapõlgajal hukka minna, vaid pärast surma sundivat ta (puhastustule läbinult) enda juurde tulema. Kas ususund pärast surma on lubatud? Kas tohib seda teha Jumal, austamata inimese vaateid? Piibel õpetab, et inimene on isik, nii nagu Jumal on isik ja Looja arvestab seda. Põrgu ei ole Jumala loodud, vaid Jumala poolt aktsepteeritud nende looduna, kes Jumala lähedust ei talu. Nii on kirikus õpetatud ja muud me ei oska öelda. Ärgem mõistkem kohut!

Jumala armastus on kahtlemata ülim sõna Jumala kohta, kuid see öeldi otsesõnu välja alles Piibli lõpus (1Jh 4:8,16; vrd 1Kr 13 jne), mitte alguses. See tähendab: armastus, niipalju kui ta meile osaks antakse, toetub millelegi, enne kui ta võib puhkeda. Inimesed tahavad nn puhast armastust, suuri tundeid – aga kui need millelegi ei toetu, kaovad need varsti. Tegelikult on Jumala armastus olemas Piibli esimesest leheküljest peale ja ka meie elus saab armastus olla ainult kõikehõlmav. Et aga Jumal pidas vajalikuks rääkida ka paljust muust Pühakirjas, teades meist paremini, mida on meile vaja öelda, siis ärgem meiegi redutseerigem Püha Raamatut ainult armastusele, kui me Jumalat armastame. Kui võtta ainult Jumala armastuse, rõhuda vaid uuendustele ning jätta kõik muu Piiblis, oleme märkamatult loomas uususundit, mille õigsus ei saa olla suurem meie enda poolikusest.

Õnneks on Eesti paremiku hulka kuuluvad usuteadlased Espak, Lepajõe ja Rohtmets suurelt osalt teistsugusel seisukohal. Nad kaitsevad usaldust, kõrgemaid printsiipe ja traditsioone. Nad aitavad kaasa, et inimesi, kes minevikku vaatavad, ei sõimataks kohe traditsionalistideks. Tulevikku, veel mitte olemasolevat, me ju otse ei näe, vaid kaeme ja õpime olnu, mineviku kaudu. Minevikku vaadates me vaatame igavikku, hõlmates kõiki ajastuid – seevastu olevikus nokitsedes ja ainuüksi uuendusi sepitsedes jääme me pimedaks ja pinnapealseks. Kristlusele tervikuna vaadates võime märgata, et „erinevad kristlused” pole muud kui kristluse tuuma ehk primaarse ilmutuse sekundaarsed ajaloolised kujundused.

Mis on siis kristluse tuum? Kui öelda, et selleks on kuulutus Jumala ainulaadsest ilmutusest Jeesuses Kristuses ja lunastusest tema läbi, siis on see lause õige, kuid ta on liiga abstraktne, et sobida usundi algusesse, mille sai käivitada ainult ülivõimas impulss. Kristluse tuumaks on veendumus, et Jeesus on objektiivselt jumalinimene, s.t ka siis, kui keegi seda ei usuks. Ta on sündinud erilisel viisil, teda saatsid erilised imeteod (millest tunnistavad evangeeliumid) ja ta tõusis üles surnuist – ka siis, kui keegi seda subjektiivselt ei teaks ega usuks. Igasugune muu kristluse tuuma konstrueerimine, kust meie midagi ära võtame ja kuhu midagi juurde paneme, on relatiivne ja kunstlik, sobimata usu aluseks.

Iseküsimuseks on, kuidas keegi suudab tänapäeval luua oma isiklikku usalduslikku vahekorda kristluse tuumaga – kiriklik teoloogia ei saa sellest iial taganeda, isegi kui teoloogidel on seda raske uskuda. Mis teeb aga võimatuks aktsepteerida, et midagi jääb meile ka mõistetamatuks? Vahest kardame, nagu osutas veel üks eesti teoloog, et kiriklikku traditsiooni järgiv kuulutushääl leiab vastukaja ainult nii, nagu üksikhüüdja hääl kajab vastu tühjas ruumis. Sama võib aga juhtuda ülikooliteoloogiaga, sest ka usaldus humanismi idee kui kõrgeima printsiibi järele võib tunduda „ajaga kaasas käijatele” anakronismina.

Kas eestlased suudavad olla kristlased või valivad mõne muu usundi ehk uskmatuse, see pole üldiselt meie teha. Meie ülesandeks on kristlikku usku edastada, selgitada ja kristlusel põhinevaid osaduskondi hoida ning luua. Kas „akadeemiline kogukond” (nagu väljendavad Peeter Espak, Marju Lepajõe ja Priit Rohtmets), mis otse religioosse innukusega on valmis töötama ka viletsa palga eest, on ühtlasi kristlik kogukond, see on nende teha. Säiligu Eesti Vabariigis ecclesia ja universitas – kirik ja ülikool! Muidu varsti teravnevad hääled, kelle arvates on ka riik institutsioonina iganenud ja tuleks likvideerida.

 
< Eelmine   Järgmine >