Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MEEDIAST: Piiskop Athanasius Schneider: Kiriku kriis seisneb inimkesksuses
Autor: toimetus   
neljapäev, 10 juuli 2014

KActive Imageatoliku Kiriku Astana (Kasahstan) pea­piiskop­konna abi­piiskop Athanasius Schneider on veendunud, et Kirik on tänapäeval sügavas kriisis ja sellega on kaasnenud tohutu segadus nii õpetuses kui liturgilises praktikas, eriti armu­lauaga seonduvas praktikas.

„Kiriku tõeline kriis on inim­kesksus, Kristuse-kesksuse unustamine,“ ütles piiskop Athanasius Schneider intervjuus, mis ilmus 30. mail 2014 lühendatult välja­andes The Catholic Herald ning on täielikul kujul avaldatud siin.

Alljärgnevas on tsiteeritud ja refereeritud mõningaid piiskop Schneideri lauseid ja mõtteid (vahepealkirjad ja rõhutused tekstis pärinevad Meie Kiriku toimetuselt). Igal juhul soovitame lugeda intervjuud tervikuna, sest tekstist välja tõstetud tsitaadid või valikuline refereering ei anna kaugeltki kõike olulist edasi.

 

Problemaatiline armulauapraktika

Active ImagePiiskop Schneideri hinnangul võtavad paljud katoliiklased vastu armu­lauda, viibides ise objektiivselt surma­patu seisundis, sest nende elu­viisid ei ole evangeeliumiga koos­kõlas. Nad on lahutatud või uuesti abiellunud või elavad vaba kooselu, ja lähevad ikkagi armulauale.

Samuti on probleemiks armulaua ebaväärikas vastu­võtmine, mida väljendab hostia (Kristuse Ihu) asetamine vastu­võtja käele. Sellel kombel pole midagi tegemist vana­kirikliku praktikaga, vaid see aitab kaasa sellele, et katoliiklik usk reaal­presentsi ja trans­substantsiatsiooni hääbub.

Kriis avaldub samuti selles, kuidas armu­laual käiakse ümber Kristuse Ihuga. Armu­laud on Kiriku süda. Kui süda on nõrk, siis on kogu ihu nõrk. Kui armu­laua­praktika on nõrk, siis on Kiriku süda ja elu nõrk,“ nendib Athanasius Schneider.

Meie kui inimeste esimene ülesanne on austada Jumalat. Mitte ennast, vaid Teda. Kahjuks on viimase 40 aasta liturgiline praktika olnud väga inim­keskne,“ märgib piiskop.

Kriis avaldub tegelikult selles: me ei ole kesksele kohale seadnud Kristust või Jumalat. Kristus on lihaks saanud Jumal. Meie probleem on tänapäeval see, et me jätame inkarnatsiooni kõrvale. Me jätame selle varju. Kui Jumal jääb minu jaoks vaid ideeks, siis on see gnostitsism. Teistes religioonides nagu judaism või islam Jumal ei ole saanud inimeseks. Nende jaoks on Jumal raamatus, kuid Ta ei ole konkreetne. Ainult ristiusus ja tõeliselt Katoliku Kirikus mõistetakse inkarnatsiooni täielikult, ja selle tõttu tuleb seda rõhutada ka liturgia igas osas. Jumal on siin ja tõeliselt kohal. Seega on igal detailil tähendus.“

 

Kirik ja uus paganlus

„Me elame mittekristlikus ühiskonnas, uues paganluses. Tänapäeva vaimulikel on kiusatus kohaneda uue maailma, uue paganlusega, muutuda kollaborandiks. Me oleme esimese sajandiga sarnases olukorras, mil valdav osa ühiskonnast oli paganlik ja kristlasi diskrimineeriti.“

Schneider usub, et kristlaste taga­kiusamine on täna­päeval palju peenem. Minevikus nimetati neid, kes ohverdasid keisri või eba­jumala kuju ees või andsid võimudele üle pühi kirjutisi, thurificati ja traditores (nn suitsutajad ja üleandjad). Tänapäeval ei nõuta viirukiterakest ohvrianniks eba­jumala­kujule – see on vaid tühipaljas mateeria.

Uuspaganlik maailm tahab hoopis, et me võtaksime üle tema ideed, näiteks halastuse nimel Jumala kuuendast käsust loobumise. Kuid mõned preestrid ja piiskopid hakkavad tänapäeva paganliku maailmaga kuuendast käsust loobumise ja selle, milleks Jumal lõi mehe ja naise, revideerimise osas koostööd tegema, siis on nad Usu äraandjad, nad osalevad tegelikult paganlikus ohvri­teenistuses.“

Active ImagePiiskop Schneider ei välista, et juhul, kui mõned vaimulikud jätkavad maailmast pärit ideede üle­võtmist, võib Kirik koguni lõheneda. Katoliiklikele tõdedele ustavaks jäänud usklikud võivad kogeda taga­kiusamist ja diskrimineerimist ametlike struktuuride ja võimu­kandjate poolt.

„Kuid põrgu väravad, s.t hereesia, ei võida Kirikut ära ja kõrgeim õpetus­amet annab kindlasti välja ühemõttelise õpetusliku avalduse, lükates tagasi igasuguse koostöö uus­paganlike ideedega, nt Jumala kuuenda käsu, seksuaalsuse ja perekonna tähenduse muutmise osas. Siis lahkuvad Kirikust mitmed „liberaalid“, paljud kollaborandid, paljud tänapäeva thurificati et traditores,“ usub Schneider.

„Ma ei muretse tuleviku pärast. Kirik on Kristuse Kirik ja Tema on Kiriku tõeline Pea, paavst on ainult Kristuse asemik. Kiriku hingeks on Püha Vaim ja Tema on vägev. Sellest hoolimata oleme Kirikus praegu sügavas kriisis, nagu seda on kahe tuhande aasta jooksul mitu korda ette tulnud,“ nendib piiskop Schneider, avaldades arvamust, et enne paremuse poole pöördumist lähevad asjad ilmselt veel halvemaks.

 

Millal suudetakse sügav kriis Kirikus ületada?

Piiskop Schneider vastab, et ta pole prohvet ega oska öelda, kuid praegune kriis on kestnud pool sajandit. Ta meenutab, et kõige suurem kriis oli 4. sajandil, arianismi hereesia leviku ajal, kui valdav osa piiskoppidest tegi hereetikutega koostööd ja ainult tühine osa jäi ustavaks. See kriis kestis 60 aastat. 10. sajandil usurpeerisid paavsti­tooli mõned korrumpeerunud Rooma pere­konnad. Järgmine kriis oli nn Avignoni vangipõlv, mis kestis samuti 70–80  aastat.

„Nüüd on meil, ma ütleksin, neljas suur kriis, tohutu segadus nii õpetuses kui liturgias. Me oleme selles olnud juba 50 aastat. Võib-olla Jumal on meile 20–30 aasta pärast armuline? Kuid igal juhul on meil Kirikus jumalike tõdede, jumaliku armastuse ja armu kogu ilu. Mitte keegi ei saa seda ära võtta; ükski sinod, ükski piiskop, isegi mitte paavst ei saa ära võtta katoliku usu, euharistliku Jeesuse ja sakramentide aardeid ja ilu. Muutumatu õpetus, muutumatud liturgilised printsiibid ja püha elu on Kiriku tõeline tugevus.

Mis puudutab armulaua­osadust anglikaanide ja teiste protestantidega, siis ei pea piiskop Athanasius seda võimalikuks, kuna tegemist on teise usuga:

Püha armulaud ei ole ühtsuse saavutamise vahend. See on viimane samm, mitte esimene. See oleks pühaduse­teotus. Loomulikult peame me olema üks. Ja siiski on meil erinevad usulised vaated, mõned erinevad lausa põhimõtteliselt. Armu­laud on kõige suurema ühtsuse märk. See oleks vale ja vastuolus loogikaga, kui me jagaksime armu­lauda mitte­katoliiklastega.“

„Oikumeenia on vajalik selleks, et olla lahusolevate vendadega kontaktis ja armastada neid. Uue paganluse väljakutsete keskel saame me ja peamegi tegema koos­tööd tõsiste mitte­katoliiklastega, et kaitsta ilmutatud jumalikku Tõde ja Jumala antud loomu­seadust,“ lisab ta.

 

Aga naised kirikus?

Piiskop Athanasius meenutab, et kui tema 82-aastane ema, kes elab praegu Saksamaal, esimest korda Läände jõudis, oli ta šokeeritud, nähes Missal naisi altari juures kaasa teenimas.

„Kristlasest ja katoliiklasest naise tõeline jõud on olla perekonna, koduse kiriku südames, omada ees­õigust olla esimene, kes toidab oma last nii ihulikus kui ka vaimulikus mõttes, õpetades talle katoliikliku usu esimesi palveid ja tõdesid. Naise kõige prestiižikam ja kaunim elukutse on olla ema, iseäranis katoliiklik ema.“

Piiskop Athanasius Schneider on sündinud 1961. aastal. 1973. aastal asus tema pere Saksamaale. Ta ordineeriti preestriks 1990. aastal ja pühitseti piiskopiks 2006. aastal. 2009. aastal ilmus eesti keeles tema raamat armulauast: „Dominus est. See on Issand“.

2010. aastal kutsus piiskop Schneider ühel teoloogilisel konverentsil Roomas üles avaldama uut paavstlikku dokumenti, „uut Syllabus’t“ (viide 1864. aasta Syllabus’ele), mis paavstliku autoriteediga korrigeeriks mitmeid II Vatikani kirikukogu tekstide väär­tõlgendusi.

Märkus: teisel fotol jagab piiskop Athanasius Schneider armulauda traditsioonilisel ladina­keelsel Missal Tallinna Püha Peetruse ja Püha Pauluse katedraalis (foto: Marko Tervaportti, allikas: Wikipedia).

 

 
< Eelmine   Järgmine >