Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: II pühapäev pärast Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 21 juuni 2014

Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks. (2Kr 8:2)

 Ühel hiljutisel rahvaüritusel esitleti vabas õhus valgusinstallatsiooni, mida saatis üsna vali muusika. Korraga heli katkes – küllap juhtus midagi võimendussüsteemiga –, mõnda aega kostus vaid kummalist, üpris ebameeldivat põrinat, siis saabus vaikus. Ning nüüd oli huvitav jälgida sellest üritusest osa saama tulnud küllaltki rohkearvulise publiku käitumist. Küllap leidus neidki, kes jäid vaikselt edasi vaatama, kuna valgusinstallatsioon jätkus, ent enamust näis tabavat lausa paanika: mõned katsusid asjast üle olla ise laulda jörisedes või niisama mörisedes, mõned aga asutasid end juba minekule, kuna arvasid, et nüüd on kõik läbi.

Seisin keset rahvasumma ja mõtlesin, et kas tõesti on nii, et kõrvulukustava lärmiga harjunud inimene ei suudagi enam taluda vaikust. Iseenesest oleks see vaikus võinud olla tingitud ju mitte helisüsteemi ülesütlemisest, vaid olla installatsiooni autorite poolt ette planeeritud – aga kui see oleks nõnda olnud, siis oleksid nad pidanud oma publikus väga tõsiselt pettuma.

Vaikus võib olla inimesele teinekord väga suureks koormaks, näiteks siis, kui ta leiab end ühtäkki vastakuti oma mõtetega. Küsimustega oma elu tähendus ja eesmärgi – või ka igaviku ja kaduviku kohta. Aga veelgi enam siis, kui kasutaksime lärmi võrdpildina kõige selle – enamasti tühise – kohta, millega on täidetud paraku suurem osa meie elust ja ajast, ning vaikust võrdpildina kõigest sellest loobumise või ilmajäämise kohta. Ning ilma peame sellest jääma kord niikuinii – ikka sellesama igaviku- ja kaduvikuteema tõttu.

Mis on see, mis jääb tõelise pärli või põllusse peidetud aardena (vrd Mt 13:44-46) püsima, kui peame kõik maha jätma ning Issanda palge ees avalikuks saama – nii, et meid «ei leitaks alasti olevat» (vrd 2Kr 5:1-10).

Kui vaikne ja alandlik – aga ometi, kui kirgas ja auline – näib kogu meie lärmaka tühisuse kõrval see, kui võime – nagu see mul hiljuti võimalik oli – kellegi puusärgi kõrval seistes lugeda sõnu, millega see inimene ise, ema ja eluaegne algkooliõpetaja, oli kõige tähtsama oma elus kokku võtnud: «Sajad väikesed särasilmsed tüdrukud ja poisid olid tema elu tähtsad osalised. Ta oli õnnelik, et sai teha tööd, mida väga armastas. Õnnelik ja uhke oli ta selle üle, et tal oli võimalik näha ja koos olla oma viie põlvkonna järglastega […] Oli au olla vana-vana-vanaema […] Jõudu pikal eluteel elamiseks andis talle usk Kõigevägevamasse.»

Mis on see, mis on meie elus tõeliselt oluline? Mis on meie, inimeste, tõeline kutsumus? Võin vastata vaid ühe sõnaga: armastus. Aga mitte üksnes teoreetilise nõustumisena, vaid justnimelt eeskätt taolistes alandlikes ja vahel nähtamatuteski elu pisiasjades tõeks elatuna.

Kui palju me oleme valmis selle pärli või aarde eest välja käima? Ainult kõik on piisav, annab vastuseks Pühakiri – millest tahes muust jääb väheks. Õigupoolest ongi võimalik sellest pärlist ja aardest saada osa üksnes seda ennastki andes – armastus saab täiuslikuks ainult armastades.

Aga on veel üks väga tähtis lähenemisnurk meie «harjumuspärase lärmi ja kohmetukstegeva või koguni ehmatava vaikuse» võrdpildile. Nimelt arvame ka oma usuelus tihtipeale, et kogu aeg peab midagi «toimuma». Küllap peabki, aga sugugi mitte alati nii, et see on meile – ja eriti teistele – suurte väliste märkide kaudu nähtav ja kogetav. Sageli on hoopis nii, nagu Jeesuse jutustatud tähendamissõnas iseenesest kasvavast viljast: «Nõnda on Jumala riik: nagu inimene viskab seemne maa peale ning heidab magama ja ärkab üles öösel ja päeval, ning seeme tärkab ja loob pea, nõnda et inimene ei tea, kuidas. Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees. Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes.» (Mk 4:26-29)

Veelgi enam: see «vaikus», mida inimene vajab tõeliselt kasvamiseks ja Jumala vahetu ligiolu osaliseks saamiseks, võib väljenduda – või koguni peab väljenduma – katsumustes ja kannatustes ning Jumalast mahajäetuse tundes. Just nii, «pimeda öö» kogemusena, kirjeldab Jumalaga tõelise ühenduse saavutamise hädavajalikku ettevalmistust 16. sajandi pühak Risti Johannes. Millestki sarnasest on 20. sajandil kõnelnud Ema Teresa Kalkuttast, kes leidis, et see iseenesest kohutav sisemise tühjuse kogemus oli tema jaoks hädavajalik, et aidata tal tulla toime ja keskenduda olulisele eriti siis, kui ta meie meediaajastu kombe kohaselt rambivalgusesse tõsteti.

Võime siinkohal tuua kaks paralleeli loodusest. Võtame kõigepealt teemanti, mille kohta teatmeteosed ütlevad järgmist: «Kõvim looduslik mineraal […] säravaim ja hinnalisim vääriskivi […] moodustumiseks on vajalikud väga spetsiifilised tingimused – süsinikurikaste materjalide sattumine keskkonda, kus on kõrge rõhk väärtusega 45–60 kbar ja temperatuur 900-1300 °C»

Või siis pärl: «Austrites sündinud pärlid on täiuslikud, meile looduse poolt kingitud vääriskivid […] Pärl on võõrmoodustis, midagi parasiiditaolist, kes elutseb molluski pehmetes kudedes. Mollusk ise pole võimeline temas pesitsevast võõrikust vabanema, kuid tema organism võitleb pidevalt oma sisemise «tülitajaga» […] Nii tekib ilus särav vääriskivi – pärl.»

Me ei pea minema analoogiaid luues liiga kaugele, ent juba põgusalgi pilgul on näha, kuivõrd hästi need sobivad justnimelt selle teekonna ja nende valikute iseloomustamiseks, mis seisavad ees igaühel, kes tahab leida seda, mis on tõeliselt oluline, otsimist ja leidmist väärt. Püha Paulus kinnitab Makedoonia kristlastest kõneldes, et «rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks». Mitte «hoolimata rohketest katsumustest ja põhjatust vaesusest», vaid just nende kaudu. Nii nagu teemant moodustub ja pärl sünnib üksnes piisava surve ja valu tulemusena. Nii nagu tõeliselt väärtuslikku võime kuulda vaid siis, kui oleme valmis lõpuni loobuma igasugusest lärmist ning laskma ennast haarata täiuslikul vaikusel.

Ei saa olla koidikut ilma ööta. Ja usk Jumalasse näitab meile, et viimselt ei ole ka ööd ilma koidikuta. «Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et Tema, kuigi Ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks Tema vaesusest,» kirjutab püha Paulus (2Kr8:9).

 
< Eelmine   Järgmine >