Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Kolmainupüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 14 juuni 2014

Tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark. (Ii 37:24)

 Leelo Tungal on kirjutanud toreda loo sellest, kuidas ta kord lapsena «loodust muutis». Paar väikest lõiku sellest loost:

«[…] sattusin tohutusse vaimustusse sellest, et loodust võime meie, lapsedki, lisaks imetlemisele ka muuta. Raadiost olin juba ammu selgeks saanud laulu «Noorte mitšuurinlaste marss», milles öeldi:

«Me loodust julgelt muudame,
ei oota temalt mingeid ande,
ja lippu helkivat kandes,
me laulame tegudest, mis ees!»

Koolis sain teada, et uhke loosungi «Me ei oota looduselt mingeid armuande, vaid muudame seda ise!» oli välja mõelnud kuulus vene looduseuurija Ivan Mitšurin.

[…] mõelda vaid, mis kõik tal mõttes mõlkus: ploomimaitseliste õunte, kirsimaitseliste pihlakate, vaarikamaitseliste pirnide aretamine! Kas poleks vahva näiteks isa üllatada sellega, et paned talle pihku pirni, aga kui ta seda hammustab, tuleb keelele hoopis vaarikamaitse! «Tohoh!» ütleb ta siis kindlasti üllatunult – ja see juba oleks midagi!

[…] loodus tahtis muutmist, maksku mis maksab! Otsustasin alustada õunte ümberkujundamisega. Võtsin pooketööle asudes kampa pinginaabri Hilja, kellel oli hea terav taskunuga, ning kahekesi nüsisime kooliõuel kasvava vana antoonovka küljest pookeoksa lahti. Meil endal õunapuid polnud, kuid meie lähedal kasvas mõisaajast jäänud paradiisiõunapuu, mille viljad olid pisikesed nagu kirsimarjad ja kõlbasid üksnes marinaadis lauale panna – niisama söömiseks olid nad mürkhapud.

Õpetaja Vaike oli öelnud, et pookevaha on midagi plastiliinitaolist, ja plastiliini mul oli. Saime Hiljaga kahekesi ka paradiisiõunapuu küljest oksakese lõigatud ning surusime antoonovkarao kõvasti lõikekoha külge, kindluse mõttes sidusin veel isa õngenöörigi ühenduskoha ümber. Mitšurinlik töö võttis päris kaua aega ja me ei pannud tähelegi, kuidas aprillikuine sulalumi oli meie vildid märjaks teinud. Saime mõlemad köha, nohu ja palaviku, aga eks teadus nõua ju ikka ohvreid. Meele võttis aga kurvaks see, et sügisel polnud meie pookeoksa küljes mitte kui midagi – ei antoonovkaid ega ka pisikesi paradiisiõunu […]»

Loosungit looduselt armuandide mitteootamisest mäletan oma lapsepõlvest minagi. Tõsi, Mitšurini jüngri Lõssenko geniaalseid avastusi püüti tollal juba häbelikult ära unustada, kuid Mitšurin ise oli veel kuidagiviisi au sees ning kuigi meile õpetati ka loodusesse säästlikult suhtumist, oli valitsevaks ideoloogiaks endiselt see, et inimene – eriti muidugi valgustatud nõukogude inimene – teab, kuidas asju looduses ja kogu maailmas üleüldse paremini korraldada kui… jah, kes siis õieti?

Kui lõpetasin keskkooli, siis kirjutasin lõpukirjandi loodushoiu teemal – oli fosforiidisõja aasta. Aga ma ei kirjutanud mitte niivõrd konkreetselt loodus- või keskkonnakaitsest, kuivõrd sellest, kuidas kõik on kõigega seotud ning meie, inimesed, oleme osa sellest «kõigest».

Mäletan, et kui olin jõudnud oma arutluskäiguga niikaugele, et meiegi oleme osa loodusest, torkas mulle äkitselt pähe äratundmine, milleni ma polnud kunagi varem jõudnud: et sõna «loodus» kõneleb juba iseenesest sellest, et see on loodud – et on olemas Looja, see tähendab – niisuguse järelduse ma tegin – Jumal.

Nii ma kirjutasingi. See oli mu kirjandi viimane sõna. Et ma selleni jõudsin, oli mulle endalegi üllatuseks – rääkimata siis mu õpetajatest. Olin pärast kirjandi eksamikomisjonile üle andmist jõudnud just minna koolisaali kõrval asuvasse keemiaklassi, et seal järgmiseks eksamiks valmistuda, kui minu juurde tuli näost plass klassijuhataja ning andis mulle karmi käsu kohe saali tagasi tulla. Seal seisis emakeeleõpetaja, tema kõrval keegi koolijuhtkonna esindaja, ning kõik kolm pedagoogi nõudsid, et ma sõna «Jumal» oma kirjandist eemaldaksin.

Maksimum, mida olin nõus tegema, oli asendada see sõnaga «Looja». Kuna aga keeldusin kirjutamast seda sõna väikse algustähega, lubati alandada kirjandihinnet. Alandatigi.

Muidugi olid toona peamiseks probleemiks «religioossed vihjed» minu kirjandis. Aga mis mind tegelikult kõige enam kurvastas, oli see, et kogu minu mõttekäik näis mu õpetajatele täiesti arusaamatu või ükskõik olevat – sest kui nad oleksid suutnud seda jälgida (nii ma arvasin), siis nad ehk ei oleks hakanud ühe sõna või ühe väike- või suurtähe pärast kära tegema.

Viimasel ajal tundub mulle, et «Noorte mitšuurinlaste marss» kõlab edasi paljude hoopis hilisemast ajast pärit inimestegi südames, kes üritavad jätkuvalt «loodust ümber kujundada», pidades end targemaks kui Looja ning, ignoreerides kogu oma väidetavat teaduslikku maailmapilti, unustavad, et ka meie, inimesed, oleme osa loodust.

«Ei ole mees- ja naissugu, need on ainult sotsiaalsed konstruktsioonid,» väidetakse kui miskit surmkindlat. (Siinkohal tahaks torgata, et surm küll, aga mitte «kindluse» mõttes.) – Aga kuidas on siis ikkagi nende X- ja Y-kromosoomidega, mida me vist küll kõik oleme koolis õppinud?

«Last ei kasvata sugu, vaid vanem,» kinnitab keegi nooruke arstiteadusüliõpilane täie enesestmõistetavusega, kusjuures järeldus, mis sellest tavaliselt tehakse, on, et lõppude lõpuks pole üldse tähtis, kes on inimese «bioloogilised vanemad». – Kas moodne arstiteaduskond on unustanud oma üliõpilastele mainida, kust inimene saab oma 23+23 kromosoomi?

«Seksuaalvahekorra eesmärgiks on nauding,» teavad moodsad teatmeteosed, lisades mööndusena, et kõrvaleesmärgiks «võib olla ka paljunemine». – Jah, muidugi… huvitav, kas tänapäeva koolis veel üldse õpetatakse bioloogiat?

«Issand irvitab nende üle!» tulevad meelde psalmisõnad (vrd Ps 2:4 erinevates tõlgetes). Või nagu Iiobi raamatus seisab: «Tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.» See «ei vaata» tähendab siin «ei pea millekski». Inimene, kes arvab, et on mingit tarkust väljaspool Jumalat – rääkimata sellest, et keegi julgeks ennast pidada Jumalast targemaks – on lihtsalt naeruväärne. Ka see inimene, kes arvab, et tal on meelevald «loodust ümber kujundada».

Aga mitte ainult selle juurde ei pea me pidama jääma. Selleks, et leida tõelist tarkust – ja et leida viimselt ka omaenda tõeline loodupärasus, oma olemasolu mõte ja eesmärk, peame püüdma üha enam tundma õppida Jumalat, oma Loojat. Ning Teda omakorda on võimalik õppida tundma ainult sellisena, nagu Ta tõeliselt on – ainult pühima Kolmainsusena, Isana, kes ilmutab end meile oma Pojas ning teeb end meile ligipääsetavaks, kogetavaks Pühas Vaimus.

Seesama ülbus, mis sunnib meid «looduse ümberkujundamise» või «parendamise» pähe Jumala loodut ja iseennast hävitama, lahutab ja eemaldab meid ka Jumalast, meie Loojast. Ning vastupidi, alandlikkus ja tasadus on need hädavajalikud voorused, mis juhivad meid Tema juurde, kes on «üks Jumal ja kõikide Isa, kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees» (Ef 4:6).

 
< Eelmine   Järgmine >