Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Nelipüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 07 juuni 2014

Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: «Mis see küll peab olema?» Mõned aga ütlesid pilgates: «Nad on täis magusat veini!» (Ap 2:12-13)

 Mõned kuud tagasi paari ametivennaga Roomas käies saime ühel õhtul Colosseumi lähedal jalutades huvitava kogemuse osaliseks. Lisaks kõigile muudele tänavakunstnikele ja veiderdajatele oli seal üks, kes oli riietatud valgesse sutaani ning kehastas – tuleb tunnistada, ka näo poolest väga sarnasena – paavst Johannes Paulus II-t. Meid märgates – kandsime musti sutaane – tervitas ta meid kui ametivendi, kusjuures ei olegi päris kindel, kas ta pidas meid päris vaimulikeks, meie üle nõnda nalja heita püüdes, või arvas, et meiegi oleme tulnud välja, et taoliselt kostümeerituna igapäevast leivaraha teenida.

Midagi samasugust juhtus minuga aasta või kahe eest Pärnus ühel toidufestivalil, mida avama mind oli palutud: seal tervitasid mind kelmikalt kaks-kolm üsna avara dekoltee ja pikkade lõhikutega «nunna», kes oleksid hea meelega tahtnud «püha isaga» pilti teha ning lasksid kuuldavale kahemõttelisi – või pigem üsnagi ühemõttelisi – tervitushüüdeid stiilis «See ka mõni patt!».

Kui taolised «vaimukused» on laadaõhkkonnas veel üsna mõistetavad või talutavad, siis täiesti mõistetamatuks muutub asi minu jaoks sellest hetkest, mil mõni ennast kvaliteetajakirjanduse hulka liigitav ajaleht avaldab nädalast nädalasse samasugusel pubekate tasemel «huumorit ja satiiri», üritades kirikut ja usku naeruvääristada allapoole vööd naljadega, taipamata, et seeläbi muutub üha naeru- ja haletsusväärsemaks ning mannetumaks eeskätt meie «kvaliteetajakirjandus» ise.

Siin ei ole muidugi midagi uut. Ligi kaks tuhat aastat tagasi, kui apostlid nelipühapäeval Püha Vaimu väes Jumala suurtest tegudest kuulutasid, leidus Jeruusalemmaski neid, kes pilgates ütlesid: «Nad on täis magusat veini!»

«Lähme ja vaatame neid narre ja veiderdajaid!» – tunnistan, et umbes samamoodi võisin mõelda ja öelda minagi poisikesena, kui koos paari sõbraga kord julguse kokku võtsime ja ühte kirikusse uudistama läksime. Tõsi, see, mida me seal kogesime, lõi meid pahviks ja pani paljudele asjadele hoopis teistmoodi mõtlema, kui olime varem harjunud.

See ei olnud kindlasti Nelipüha ajal, aga just praegu tundub mulle, et sellel oli Nelipühaga päris palju pistmist. Läksime ühte väiksesse õigeusu kirikusse Tartu kesklinnas, tõenäoliselt oli õhtuteenistuse aeg, uks oli valla, kuskilt kostis laul ning kirikus olid mõned eakad naised ja üks üsna suurt kasvu keskealine mees, kõik minu mäletamist mööda põlvili, kord silmili maha kummardudes, kord ennast sirgu ajades ja ristimärgiga õnnistades.

Ma ei tea, mis sai mu sõpradest, ja kogu see lugu ongi minu mälestustes üsna udusena ning meenus millegipärast just praegu – aga mul on meeles, et ma tardusin päris pikaks ajaks paigale ning kogu see pilt jättis mulle väga sügavat mulje. Just niisugusena ongi see praegu mu vaimusilma ees: need kolm-neli vana naist kummuli maas ning too suurekasvuline mees põlvili, silmad mitte uhkelt, vaid väga alandlikult ülespoole pööratud, käsi kord südamel, kord ristimärki tegemas…

Ma olin mõelnud, et lähen sinna neid «rumalaid, pimedaid usklikke» pilkama – olin võib-olla kümme-kaksteist aastat vana –, ent avastasin ühtäkki, et kui keegi ongi siin rumal, siis igatahes mitte nemad…

Jah, ma oleksin võinud enne seda kogemust (või lausa nägemust) öelda samamoodi, nagu need, kes kord Jeruusalemmas apostleid pilkasid: «Nad on täis magusat veini!» Ma ei teadnud tookord küll veinist rohkem kui seda, mida õpetasid mulle sagedased kokkupuutumised purjus inimestega, keda praegu näeb tänavatel tänu Jumalale vähem kui siis. Aga küllap ma jagasin tollal üsna veendunult tänapäevalgi tihti tsiteeritud marksistlikku «tõde», et «religioon on oopium rahvale».

Minu tegelik äratundmine oli aga hoopis see, nagu oleksin mina korraks mingist uimast üles ärganud, kaineks saanud: ma ei tea, miks ja kuidas, aga minu ees avanes nende mõne vana naise ja selle ühe, silmnähtavalt mingit pattu kahetseva mehe kaudu justkui uks või tee kuhugi, kusjuures mitte niivõrd mingisse «müstilisse» teispoolsusse, kuivõrd justnimelt tegelikku ellu, reaalsusse.

Ma ei oskagi seda kuidagi rohkem seletada, aga ma sain aru, et «kuskil» on päris elu, millest mina olen seni ilma olnud. Ja mille enda jaoks leidmiseni läks pärast seda veel mitu aastat, kusjuures paraku jõudsin ma selle kogemuse vahepeal ka täielikult unustada.

Muide, toda Marxi «oopiumi rahvale» tasub siinkohal lähemalt tsiteerida, kuna mingil kummalisel kombel ei räägi ta asjast siiski päris mööda. Marx kirjutab: «Religioon on rõhutud loodu ohe, südametu maailma hing, nagu ta on ka vaimuta (s.t mõttetute, tühiste, mõistusevastaste) olude vaim. Ta on oopium rahvale.»

Religioon – tõeline religioon – on inimese taasühendamine Jumalaga. See taasühendamine on toimunud Jeesuses Kristuses, tõeliseks inimeseks saanud tõelises Jumalas. See jätkub aga milleski, mida võib pidada veelgi imelisemaks – selles, et Jumal, kes on Vaim, võtab meid, inimesi, oma eluasemeks, teeb meid oma templiks, saab meie sureliku ihu eluks ja hingeks (vrd Rm 8:10).

Jah, tõepoolest, Marxil on õigus: rõhutud loodu ägab ja õhkabki Jumala poole (vrd Rm 8:19-23). Langenud maailm ongi südametu ja hingetu ning vajab uut hinge ja uut südant (vrd Hs 36:26). Ning meie olukord, kogu meie elu ongi ilma Jumala ja Tema elustava Vaimuta mõttetu, tühine, vaimuta, eluta ja surmatoov (vrd Rm 8:6.10).

Milles Marx eksib, on see, et tõeline religioon ei ole mitte oopium, mis uimastab ja mürgitab, vaid vastupidi: see kainestab, see teeb inimesele selgeks tema tegeliku olukorra, selle, mis tal on ja mis tal puudub, ning paneb ta püüdlema tõe ja elu, tõelise elu, poole.

Neid, kes pilkavad, on alati. Võib-olla oleme meiegi olnud nende hulgas. Nagu ütleb püha Paulus: «Sellised olid mõned teiegi seast!» Aga ta lisab: «Kuid [nüüd] te olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» (1Kr 6:11)

Kas keegi meid pilkab või mitte, olgu Roomas või Pärnus, olgu ühes või teises ajalehes, ei ole üldse oluline. Tähtis on see, et me laseksime, nagu kord apostlid, Jumala Vaimul end täita ja haarata, et meiegi kaudu saaksid avalikuks Tema suured teod. Ja paneme tähele: teinekord võib see sündida just niisama lihtsal ja alandlikul viisil, nagu ma kogesin kord nende mõne vana naise ja tolle suurt kasvu mehe kaudu ühes väikses lihtsas kirikus.

 
< Eelmine   Järgmine >