Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ülestõusmisaja VII pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 31 mai 2014

Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed. (Jh 7:38)

 Sattusin kord lugema toredat – muidugi väljamõeldud – vestlust kahe kaksiku vahel, kes olid veel emaüsas. See algab küsimusega, mille üks esitab teisele: «Ütle, kas sa usud elu pärast sündi?»

Teine vastab jaatavalt ning arutleb üle, milline see «elu pärast sündi» võiks olla: «…kindlasti on seal palju valgem kui siin. Ja võib-olla me jookseme ringi ning sööme suuga.»

Esimene ei ole sellega mingil juhul nõus: «Sellist mõttetust pole ma küll kunagi varem kuulnud! Sööme suuga? Milline hullumeelne mõte. On ju olemas nabanöör, mis meid toidab. Ja kuidas sa kavatsed ringi joosta? Nabanöör on selleks ju liiga lühike. […] Sa sonid! Mitte keegi ei ole ju kunagi pärast sündi tagasi tulnud. Sünniga on elul lõpp – ja punkt!»

Vestlus läheb edasi, aga jätame selle praegu sinnapaika. See lugu meenus mulle seoses Pühakirja jutustusega prohvet Eelijast – sellest, kuidas ta võitis Baali prohvetid ning pidi seejärel kuninga ja kuninganna viha eest põgenema ja ennast kõiges pettununa ning elustki tüdinenuna kõrbes varjama.

Just siis, kui Eelija oli jõudnud kibestumise ja meeleheite tipule, just siis, kui talle võis tunduda, et et tema jaoks ei ole enam elu, ilmus talle Issanda ingel, kes ütles: «Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!» (1Kn 19:7) Eelija tõuseb, sööb, käib selle söömise rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, kuni jõuab Jumala mäe Hoorebini ning kohtub seal Jumala endaga.

Kas ei kujuta Eelija siin justkui kogu inimkonda, ning samaaegselt ka iga üksikinimese elu?

Kui Jumal lõi esimesed inimesed – s.t lõi inimkonna – siis ei teinud Ta seda lõplikult valmis, vaid pani sellesse endasse, nii nagu ka kogu ülejäänud loodusse, kasvamise, muutumise, arenemise võime (vrd 1Ms 1:11-12; seda ei tohi nüüd muidugi üks-ühele samastada sellega, mida väidab nn evolutsiooniõpetus).

Jumala loomistöö erineb meie, inimeste, loomisvõimest peale palju muu ka seeläbi, et meie ei suuda teha asju, milles oleks meie enda poolt loodud ja sinna sisse pandud elu koos arenemisvõimega. Loomulikult võiks Jumal teha asjad lõplikult valmis – ja sellisena oleksid need täiuslikud –, ent Tema imeline suurus ja suuremeelsus avaldub ka selles, et Ta ei tee nii, vähemalt mitte alati. Ta on ka inimkonna loonud just nõnda, et see peab kasvama ja arenema, et sellele on antud võimalus liikuda üha jumaliku täiuse ja jumalanäolisuse poole.

Mida inimkond selle vabaduse ja võimega peale on hakanud, seda näeme, tihtipeale väga kahetsusväärselt, iga päev enda ümber… Aga see ei tühista Jumala poolt inimkonnale antud kutsumust, prohvet Eelija lugu eeskujuna kasutades: tõusta ja süüa, jõudu koguda ning «Jumala mäe» poole, Jumala üleloomuliku nägemise poole rännata.

Sama kehtib iga üksiku inimese puhul. Aga siin on meil – pidades silmas meie olukorda pattulanguse järgses maailmas – prohvet Eelijaga sündinust veel midagi õppida, ning me ei pea alustama mitte alles sellest hetkest, mil ingel käskis Eelijal tõusta ja süüa, vaid sellele eelnenud sündmustest. Tuletagem meelde, mida ütleb püha Paulus Vana Testamendi õige lugemisviisi kohta: «Need lood on saanud meile näiteiks.» (1Kr 10:6)

Eelija kehastab kogu oma elu ja olemusega tahet otsida ja leida Jumalat ning Tema tahtmist, otsida ja leida tõde ning sellele vastavalt toimida; teha seda, mis on õige – ning mitte ainult seda, mille ta ise arvab olevat õige, vaid justnimelt seda, mis ongi tõeliselt õige. Eelija vastuastumine Baali prohvetitele tähendab vastuastumist valele, kurjale, neist ja kõigist teistest ebajumalaist otsustavat lahtiütlemist.

See on esimene samm, mille peab tegema iga inimene, kes tahab jõuda Jumala nägemisse. See ei ole kerge, see nõuab tohutut usaldust, võib-olla isegi hulljulgust, nii nagu oli Eelijal, kes ei piirdunud Baali prohvetitele õppetundi andes mitte üksnes sellega, et kutsus Jumala tule taevast oma ohvri peale, vaid tegi ka kõik võimaliku selleks, et inimlikult oleks välistatud igasugune võimalus tema ettevõtmise õnnestumiseks (vt 1Kn 18:33-35)

Lahtiütlemine patust, kurjast, isekusest võib tunduda väga lihtne teoreetiliselt, ent tähendab reaalses elus nii sagedast enesesalgamist ja väga paljudest mõistlikena näivaist kompromissidest loobumist, et selle saavutamine nõuab inimeselt enamasti suuremat tahet, valmisolekut ja otsustavust, kui temas on. See on midagi, milleks me vajame isegi enamat kui ingli puudutus ja kinnitavad sõnad – me vajame vähemalt samasugust tuld taevast, nagu oli see, mis tuli Eelija põletusohvri peale. Vajame Püha Vaimu tuld, mis põletab tuhaks isekuse meie südames ja leegitseb seal puhta armastusena – mitte enam meie, vaid jumaliku armastusena, mille kahvatu vari võib üksnes olla meie inimlik armastus, ning sedagi vaid parimal juhul.

Eelija käib maha pika tee – nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. Need arvud võiksid vabalt tähistada kogu meie elu. Elu, millesse oleme sündinud Jumala armust ning milles seesama arm meid hoiab ja kannab. Sünd ei ole kõige lõpp, nagu võiks arvata emaihus viibiv laps, aga elu ei ole ka mingisugune «Kuu pealt kukkumine», vaid kindla eesmärgiga teekond, mille läbimisel on tähtis, et teame, kuhu oleme teel, ning laseme end oma eesmärgile vastavalt juhtida. Selleks, et inimene võiks elada vastavalt oma eesmärgile ja kutsumusele, elada inimeseks olemise vääriliselt, peab ta käima oma teed Jumala ees ja koos Jumalaga, Jumalat püsivalt oma silme ees hoides; tema tee peab viima mitte ei-tea-kuhu, vaid «Jumala mäe» poole.

Ometi ei tähenda see ainult pidevat kõndimist. Inimene vajab ka Jumala ette seisma jäämist, pilgu Tema poole tõstmist, tähelepanelikult Tema hääle kuulamist, Jumala ees vaikseks jäämist ja väikseks saamist, oma õigusest, oma jõust, oma minast loobumist, enese Temale avamist, et meie enda ihust võiksid hakata voolama elava vee jõed.

On huvitav vaadata Jeesuse sõnu janust ja elavast veest nii, nagu neid algteksti grammatikale vastavalt tegelikult tõlkida tuleks: «Kui keegi peaks [iial] janunema, tulgu [alati] minu juurde ja joogu. Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust (tema seest, kogu tema olemusest; muide, kreeka keeles kasutatav sõna koilia tähistab ka emaüsa) saavad [kindlasti] voolama elava vee jõed (võiksime tõlkida ka: vägevad veejoad).» (Jh 7:37-38) Ning järgmine salm: «Aga seda Ta ütles Vaimu kohta, kelle peavad [olema valmis] vastu võtma need, kes Temasse usuvad.» (Jh 7:39) – s.t ilma selleta ei saa!

Niisiis peab inimese elu olema lahtiütlemine kurjast, valest ja ebajumalaist ning püüdlemine tõe ja Jumala poole Jumalalat endalt saadava väe varal, kusjuures see vägi haarab meid Jumala Vaimu läbi täielikult endasse ning saab meis igavesse ellu pulbitsevaks allikaks (vrd Jh 4:13-14)

Tõelise inimesena tõeliselt elamiseks on möödapääsmatult oluline võtta selge suund «Jumala mäe» poole ja hoida oma pilk alati Jumalal – iseäranis nii, nagu Ta on end meile ilmutanud Kristuses – ning Tema ees vaikseks jääda ja ennast Temale avada, et Tema Vaim voolaks meisse ja meist elava vee võimsate voogudena.

 
< Eelmine   Järgmine >