Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Kas Euroopas kiusatakse kristlasi taga?
Autor: Veiko Vihuri   
teisipäev, 20 mai 2014

Lääneriikides, Active Imagesealhulgas Eestis elavad kristlased on meediast kuulnud ja lugenud usu­kaaslaste kannatuste kohta Aafrikas ja Lähis-Idas, kus religioosselt motiveeritud vägi­vald, venima jäänud relva­konfliktid, poliitilised eri­meelsused jms on toonud kaasa kristlaste ning nende püha­kodade, koolide ja teiste asutuste vastu suunatud rünnakuid ja muid kristlaste õiguste rikkumisi.

Võidakse mõelda, et Euroopas, ristiusu südamaal, ei esine sallimatust kristlaste vastu ega kristlikke põhimõtteid järgivate inimeste diskrimineerimist. Euroopa kristlaste olukorda jälgiva organisatsiooni Observatory on Intolerance and Discrimination Against Christians in Europe 2013. aasta raport räägib paraku teist keelt.

Nimetatud raporti saatesõnas tõdetakse, et Euroopas ei ole küsimus niivõrd kristlaste taga­kiusamises (persecution) – mõiste seostub vangistamise, piinamise, hukkamise, vara konfiskeerimise ja muu selletaolisega –, vaid pigem on probleeme sallimatuse ja diskrimineerimisega.

Ülalmainitud organisatsiooni asutaja ja juht, Viinis tegutsev advokaat Gudrun Kugler on seisukohal, et kaalul on kristlaste õigused. 2013. aasta raporti saatesõnas lükkab Kugler tagasi arvamuse, et Euroopas on kristlaste diskrimineerimine võimatu, kuna kristlus on siin enamuse religioon ja enamust ei saa diskrimineerida. Ta meenutab, et Lõuna-Aafrika musta­nahalised polnud apartheidi­režiimi ajal sugugi vähemuses. Ja veel: Itaalia poliitik ja katoliiklane Rocco Buttiglione ei saanud Euroopa Komisjoni liikmeks just nimelt tänu oma kristlikele vaadetele, kuigi kristlus on öeldavasti enamuse religioon.

Kugler iseloomustab vaimset õhustikku Euroopas järgmiselt: „On üldine umbusk mistahes religioosse suhtes, arvamus, et usk tuleb avalikust sfäärist eemal hoida… Esineb radikaalset sekularismi, sest on levinud arusaam, et „ristiusk domineeris ülekohtuselt sajandeid ja nüüd tuleb talle koht kätte näidata““ (siin ja edaspidi minu rõhutus – V.V.).

Mis puutub neutraalsusse (avalikus sfääris), millest tänapäeval nii palju räägitakse, siis tõdeb Kugler: „Täielik neutraalsus pole võimalik, sest ka tühi valge sein on manifestatsioon, eriti kui sealt võeti ennist krutsifiks maha.“

Järgnevalt on esitatud põgus ülevaade kristlaste vastu suunatud sallimatuse avaldumisest Euroopas, mis on jagatud raporti eeskujul kolme blokki.

 

Vihkamisega seotud intsidendid

Raport on registreerinud 133 vandalismi­akti kristlike paikade vastu 11 riigis. (Ainuüksi Prantsusmaal registreeriti 2012. aastal 543 vandalismi­akti kristlike paikade vastu.) Tegemist on valdavalt sisse­murdmiste, rüüstamiste ja süütamistega. Näiteks põles 2013. aasta juulis Hannoveris maha luterlik kirik, politsei hinnangul oli tegemist tahtliku süütamisega.

Teise kuritegude gruppi kuuluvad rünnakud vaimulike ja ilmik­kristlaste vastu. Sageli on nende taga kristlusele vastanduva maailma­vaate esindajad, nt abordi­pooldajad või homo­aktivistid, kelle eesmärgiks on hirmutada ja häirida kristlike põhimõtete kaitsjaid.

Eraldi tuleks mainida rahvus­vahelist äärmus­feministide võrgustikku Femen, mille esindajad korraldasid terve rea huligaanseid ründeid kristlastele. Paljastatud rindadega Femeni aktivistid ründasid Brüsseli peapiiskop André-Joseph Léonardi ning häirisid jõhkralt kirikulisi Kölni toomkirikus ning Pariisi ja Barcelona kirikutes. (Võib vaid ette kujutada, kuidas reageeriks meedia, kui üle Euroopa hakkaksid vaenulikult meelestatud kristlastest aktivistid tungima sünagoogidesse või homoklubidesse, karjudes anti­semiitlikke ja homode­vastaseid lauseid ning käitudes iseäranis jultunult ja provokatiivselt.)

Vast kõige enam (usklike) tähelepanu pälvinud Femeni aktsioon oli kristlaste teadlik ja tahtlik solvamine esimese jõulupüha piiskoplikul missal Kölni toomkirikus, kus Femeni nooruke, 20-aastane liige Josephine Witt kargas altarile ja paljastas oma ülakeha, millele oli kirjutatud sõnum: „I am God“ („Mina olen Jumal“) (vt Meie Kiriku uudist siit).

 

Seadused ja poliitika

Raportis mägitakse, et kuigi keegi ei sea kahtluse alla usuvabaduse põhimõtet, tuleb konkreetsetes olukordades esile püüdlus piirata kristlaste õigust elada oma usupõhimõtete kohaselt. Raportis vaadeldakse paljude näidete varal kristlaste vastu rakendatud nn vihakõne­seadusi, süüdistusi diskrimineerimises, usklike vanemlike õiguste piiramist jne. Raporti järgi kehtis 2012. aastal 14 Euroopa riigis kokku 41 õiguslikku piirangut, mis mõjutasid otseselt kristlaste õigusi ja vabadusi.

Üks probleemidering on seotud südame­tunnistuse vabaduse piiramisega näiteks meditsiini­töötajate ja perekonna­seisu­ametnike puhul (kel ei lubata keelduda osalemisest abortide tegemises või homo­seksuaalsete paaride registreerimises). Kurioosne näide on Taani parlamendi otsus kohustada luterlikku riigi­kirikut laulatama oma püha­kodades ka samasoolisi paare.

Teine valdkond puudutab sõnavabadust. Paradoksaalselt sunnitakse vihkamise õhutamise keeldu ette­käändeks tuues vaikima inimesi, kes ei nõustu homo­suhete heaks­kiitmisega. Näiteks Prantsus­maal kehtib alates 2004. aastast nii range „vihakõne­seadus“, et kristlased ei saa avalikult homo­suhteid patuks nimetada. Rootsis esitati süüdistus neljale aktivistile, kes püüdsid tõstatada seksuaal­kasvatuse teema kooli­hariduses ja jagasid „homo­seksuaalsuse agenda“ vastu suunatud lendlehti.

 

Rünnakud kultuurivallas ja meedias

Sallimatus kristlaste vastu tuleb jõuliselt esile ka kunstis, meedias ja sotsiaalmeedias. Raport kajastab 15 juhtumit kuuest riigist. Tegemist on nii kristlike vaimulike kui kristlike uskumuste halvustamise ja pilkamisega ning kristlaste usuliste tunnete riivamisega.

 

Ettepanekud ja soovitused

Raportis on esitatud terve rida ettepanekuid ja soovitusi, mis on suunatud kõigile hea tahtega inimestele, samuti riikide valitsustele, ajakirjanikele ja Euroopa Liidule. Mainin neist näiteks üleskutset kunstnikele ja ajakirjanikele mõista usklike tundeid ja pidada meeles, et kristlusele oponeerimine või selle naeruvääristamine ei ole sugugi vapruse ilming, nagu varem, sest ristiusk ei ole enam määrav jõud ühiskonnas: „Pigem näitab vaprust ja innovaatilisust kristlike põhimõtete kaitsmine, kuna need on tänapäeval sageli vastuolus masside veendumustega.“

 

Kas Eesti kristlastel on põhjust muretseda?

Raportis ei jää silma ühtegi juhtumit Eestis. Kas Eestis ei esinegi sallimatust kristlaste vastu? Anonüümsed netikommentaarid, mis halvustavad nii ristiusku kui ka usklikke, räägivad teist keelt. Samuti tuleb aeg-ajalt ette vandalismi­akte. Kiriku­huligaanide patrooni tiitliga võiks austada lausa president Toomas Hendrik Ilvest, kes asus kaitsma naaberriigi pealinna kirikus „punkpalvuse“ korraldanud rõvetsejaid.

Miks meie „inimõiguste kaitsjad“ ja asjaomased ametiisikud vähemalt ei tõstata kristlaste­vastase verbaalse sallimatuse probleemi, mis pea iga päev mõne usu­teemalise artikli kommentaariumis esile tuleb? Tõsi, kristlased on solvangute ja mõnitamisega harjunud ega nõua „vihakõne­seaduse“ vastu­võtmist (erinevalt mõnest teisest vähemus­grupist), kuid rikastavate erinevuste ja tolerantse ühiskonna eest­võitlejad võiksid vähemalt probleemi märgata. Võib-olla on õigus poliitik Martin Helmel, kes kirjutas ajalehes Postimees (13.09.2012):

„Sest võrdõiguslikkus ei ole tegelikult üldse mitte võitlus võrdse kohtlemise eest. See on katse kujundada ühiskond radikaalselt ümber väikese kliki utopistide poolt ainult neile meele­pärasel moel. Seda tehakse, jaotades ühiskond utopisti äraspidisel eelistusel põhinevateks erigruppideks, mida hakatakse sama äraspidisel loogikal hierarhiasse asetama ning siis üksteisega vastandama. Teatud grupid kuulutatakse rõhututeks – naised, homod, immigrandid, invaliidid jne –, teatud teised grupid jällegi rõhujateks. [---] Kõik need grupid on ka omavahel tähtsuse järje­korras: homod on tähtsamad kui naised, naised on tähtsamad kui invaliidid ja kui meil kunagi peaks tekkima piisavalt palju moslemeid, siis need on tähtsamad kui kõik ülejäänud“ (vt siit).

Tegelikult tuleks selgesti välja öelda, et kristlaste vastu suunatud sallimatuse taga on sageli just nn inim­õiguste ja üksik­indiviidi suuremate vabaduste eest võitlevad rühmitused ja ring­konnad, kes on vastutavad kuri­tegudele õhutava sallimatu õhk­konna loomise eest. Arvestades, et just kristlastes nähakse tagurlikuks peetava Venemaa president Vladimir Putini liitlasi ja mõtte­kaaslasi, kes pidurdavad küünte ja hammastega progressi ja õitsengut Euroopa Liitu kuuluvas Eestis, võib oletada, et lähi­tulevikus hakkab kasvama kristlaste diskrimineerimise ja marginaliseerimise ning nende usu- ja väljendus­vabaduse piiramisega seotud juhtumite arv.

Kui mõni kristlane või kristlik ühendus soovib teada anda oma õiguste rikkumisest või kogetud sallimatusest, siis võib seda teha sellel e-posti aadressil:

E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud

Käesolevas artiklis tutvustatud 2013. aasta raporti võib PDF-formaadis alla laadida siit.

 

Vaata lisaks:

Läänes taga kiusatud kirik? (13.05.2014)

Gudrun Kulger: Kristlaste diskrimineerimine Euroopas on tõusuteel (04.02.2011)

 
< Eelmine   Järgmine >