Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ülestõusmisaja V pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 16 mai 2014

Aga teie pole lihas, vaid Vaimus, kui tõepoolest Jumala Vaim teie sees elab. Kui aga mõnel ei ole Kristuse Vaimu, siis seesinane ei ole Tema oma. (Rm 8:9)

 Vestlesin hiljuti ühe 84-aastase inimesega, kes kurtis mulle, et on segaduses ja rahutu. Et praegune maailm ja teda ümbritsevad inimesed teevad ta rahutuks ning ajavad segadusse.

Kui palusin tal seda veidi lähemalt selgitada, hakkas ta kõigepealt meenutama oma noorusaega. Aga mitte päris nii, nagu nüüd võiks arvata. Ta rääkis hoopis sellest, kuidas ta leeris käis – mõned aastad pärast teist maailmasõda.

Tema kirjeldus oli umbes niisugune: «Meie kirik oli päris puruks pommitatud: polnud meil ei altarit ega pinke, polnud õieti katustki. Aga sellegipoolest oli meid päris palju koos, ning mis kõige tähtsam: me kõik olime kirikusse lausa armunud ja kirik armastas meid. Nüüd räägitakse, et nõukogude ajal ei võinud ega saanud kirikus käia – võib-olla tõesti ei võinud, aga sai küll. Mis siis nüüd on juhtunud?»

See oligi peamine, mis toda eakat inimest rahutuks ja murelikuks tegi: et hoolimata välisest vabadusest nind keset suurt iseseisva riigi ülesehitamist ei leia inimesed enam teed kirikusse, ei ole enam kirikusse armunud.

Aga see polnud ainus asi, vaid peale selle ka meie ümber toimuvad sündmused, mitte ainult siin Eestis, vaid kogu maailmas. Tema sõnumiks ei olnud mitte, nagu oleks ilmaasjad enneolematult ja lõplikult hukas, vaid hoopis miski muu. Ta meenutas sõjaaega ning tema ainsaks sooviks oli, et tema lapsed ja lapselapsed ei peaks elama läbi samasuguseid koledusi, nagu pidi aastakümneid tagasi kogema tema koos oma õdede-vendade ja vanematega.

Nii jäigi õhku küsimus: kuidas on võimalik, et kõik need asjad korduvad ikka ja jälle? Kuidas on võimalik, et inimesed ometi ei õpi? Kuidas on võimalik, et siis, kui inimestel on väliselt justkui kõik olemas, kaotavad nad huvi oma hinge vastu?

Rõhutan: see kõik ei kõlanud sugugi kellegi üle kohut mõistvalt, vaid need olid tõepoolest segadusse aetud inimese siirad küsimused. Ta ei pidanud ennast praegusaja inimestest paremaks, õigemaks või targemaks – ta lihtsalt püüdis minult kui vaimulikult saada vastust küsimusele, kuidas leida keset seda segadust südamerahu.

Mida ma talle vastasin? Ma ütlesin talle, et seda rahu ei leia ta mitte kuskilt mujalt kui ikka sealtsamast, kust ta leidis selle siis, kui ta kord seisis sõjast purustatud altari ja pinkidega ning ilma katuseta kirikus ja andis oma leeritõotused. Või siis, kui ta nägi üht mürsukildu oma ema poole lendamas ega jõudnud teha muud kui käed palveks kokku panna – ja too kild langes maha otse ema jalge ette, teda vigastamata. Või siis, kui põgenikevoori ründas vaenlase lennuk ja nende pere jäi kuulirahest puutumata ainult tänu sellele, et hobune «juhtus» õigel hetkel komistama ja vanker läks kraavi uppi.

Mul ei olnud osutada mujale kui Kristuse ristile: seal on Tema, kelle armastusest ei suuda meid lahutada mitte miski ning kes annab meile rahu ka keset kõige suuremaid ahistusi, kuna Ta on maailma oma kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi, oma armastuse läbi ära võitnud (vrd Jh 16:33).

Ent siin on üks väga oluline «aga». Just nii, nagu ütleb püha Paulus: me oleme Kristuse omad – s.t et meil on ka Tema rahu – üksnes siis, kui meie sees elab Kristuse ja Jumala Vaim. Või nagu Jeesus ise on öelnud: kui Tema ja ja Ta Isa tulevad ning teevad eluaseme meie juurde, s.t võtavad meid oma asupaigaks. See aga sünnib üksnes siis, kui me Teda armastame ning peame Tema sõna (vt Jh 14:23-24).

Mida see tähendab või kuidas see väljendub, see saab selgeks Jeesuse ülempreesterlikus palves: «[Isa,] kõik minu oma on Sinu oma ja Sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.» (Jh 17:10)

See, et Jeesus on «meis kirgastatud», tähendab, et Ta saab meis, meie elus läbivalt nähtavaks. Ning et Tema nähtavaks saamise kaudu saab meis ja meie elus läbivalt nähtavaks ka meie Isa, Jumal.

See ei piirdu mitte ainult moraalse täiuslikkuse nõudega, vaid meis peab peegelduma kogu Jumala olemus, mis on oma täies kirkuses ilmunud Tema Poja ristikannatustes, surmas ja ülestõusmises ehk kõiges selles, mida Jeesus ise on korduvalt nimetanud enda «ülendamiseks».

Ei ole juhus, et nii selle eaka inimese elus, kellega ma hiljuti neist asjust kõnelesin, kui ka väga paljude teiste inimeste elus on Jumala rahu saanud kõige tõelisemalt kogetavaks just taoliste sündmuste keskel, nagu ennist kirjeldatud – just keset kõige suuremat välise rahu ja julgeoleku puudumist. Ja nii võib ka see praegune rahutus ja segadus, mida too inimene kurtis, olla justnimelt selleks kohaks, selleks mõraks meie muidu nii enesekindlaks ja enesekeskseks muutuda kippuvas maailmas, mille kaudu meie hinge pääseb Jumala tõeline rahu. Mille abil me õpime Jumalat taas tõeliselt usaldama ning Tema ennastandvat armastust enestes kirgastama, s.t sellest elama ja seda peegeldades oma ümbruskondagi Jumala rahu ja valgust kandma.

See, et meis elab Kristuse Vaim, tähendab, et oleme valmis koos Kristusega kannatama. Mitte niivõrd kannatuse enda pärast, kuivõrd sellepärast, et seal, kus on kannatus, on Kristus. Ning seal, kus meie ise kannatame või kus kogu maailm meie ümber näib olevat põrmuks varisenud – nagu tolles altari, pinkide ja katuseta kirikus –, on Kristus päris kindlasti kohal ja meie oleme märksa avatumad kogema Tema ligiolu kui headel aegadel ning üles ehitatud ja kauniks võõbatud pühakodades. Miks see nii on, kes teab… Ju see lihtsalt on üks meie langenud loomuse paradokse…

Kuni me kord oleme jõudnud «Jumala laste kirkuse vabadusse» (Rm 8:21).

 
< Eelmine   Järgmine >