Aquino  Thomas ütleb Summa Theologiae teise osa teises osas palvest kõneldes (q. 83 a. 13): "Pangem tähele, et suulise palve puhul võib osutada kolme sorti tähelepanu. Üks, mis paneb tähele sõnu, et me neis ei eksiks. Teine, mis paneb tähele sõnade mõtet. Kolmas, mis paneb tähele palve lõppeesmärki, nimelt Jumalat ja asja, mille pärast palvetame, see on kõige enam vajalik. Ja selleks on on suutelised isegi idioodid."¹

Mõtlesin sellele tekstile seoses vastuoludega meie kirikus. Vastuoludega, mida oleks liiga lihtne seletada vaid alba vs. talaar või agenda vs. käsiraamat tasandil. Või isegi erinevate teoloogiliste arusaamade ja konfessionaalsete eelistuste tasandil (et kes on "katoliiklane" ja kes "protestant” või kes on "liberaal" ja kes "konservatiiv").

Veelahe jookseb kuskil mujal. Seal, kus tuleb vastata küsimusele: mis on kirik? Mitte "millist kirikut me tahame", vaid mis ta on. Või kes.

Vabaühendus? Mittetulundusorganisatsioon? Mõttekaaslaste klubi – üks paljude (ka paljude kirikute) hulgas? Ajalooline institutsioon? Kristuse Ihu?

Kristuse Ihu ... Mitu Kristust on? Kui on vaid üks Kristus, siis saab olla vaid üks Ihu (mis sest, et vahel tundub, et osadeks jaotatud ja nii laiali kui laiali).

Kui Kristuse Ihu, siis ... appi!!! – kas ma mõistan, mida see tähendab? Kristuse Ihu ... mina ... meie ... minu käes ... ja mina Temas ... Kui mina olen Kristuse Ihu, Tema liige, siis on ju minus (ka minus!) Tema meelevald, kogu see meelevald, mis Tal on nii taevas kui maa peal. Ja sellega kaasnev vastutus, kohustus olla läkitatu Tema asemel, jagada seda, mis Ta on mulle andnud. Jagada elu, igavest elu ... ülikülluses ...

Kas ma usun seda? Kas me usume seda? Kas me usume, et me olemegi see – see, kelle ütleme end igal jumalateenistusel usutunnistuse sõnadega olevat?

Kui meie, preestrite kätes on armulauatalitusel Kristuse Ihu ja Veri, kas me usume seda, et see ongi see, mille ütleme selle olevat? Tema ise, kes on ennast meie eest andnud – ja mitte Tema seal kuskil kaugel seljataga, 2000 aasta hämaruses, vaid siinsamas, reaalselt, tegelikult.

Kui me ristime, kas usume ja kogeme – kas usume ikka päriselt? – et selsamal hetkel sünnibki see inimene uuesti, et tema nimi pannakse kirja Talle Eluraamatusse – meie käte läbi? See on meie käes – jah, muidugi, see on Jumala tegu üksi, aga Ta on selle usaldanud meie kätte.

Või kui kuulutame pihilisele absolutsiooni: et tema patud, ka kõige raskemad, kõige räigemad, kõige uskumatumad ... ongi andeks antud, maha maetud, suurte vete sügavusse heidetud?

Kui paneme kellelegi käed peale ja palume talle Püha Vaimu andi – kas usume, et meil ongi selleks meelevald, sest Kristus ise on selle meile andnud? Kui näiteks piiskop paneb käed peale ordinatsiooniks: kas see on siis inimlik tööleläkitamine (mis siis, et pühade ja väärikate kiriklike ülesannete täitmiseks) või ongi see reaalne Jumala väe edasiandmine – nagu me usume vägagi reaalse olevat selle, kui paneksime kellelegi käte asemel peale näiteks ... haljaste otstega kõrgepingekaabli ...

Miks ma mõtisklen kõigest sellest seoses ülaltoodud Aquino Thomase tsitaadiga? Aga sellepärast, et see tema kolmekordne "ad verba, ad sensum, ad Deum" õige palvetamise kohta kehtib minu meelest suurepäraselt ka ülalnimetatud asjades.

Siin see veelahe jooksebki: kas rabeleme ja madistame vaid välises? Või üritame mõista asjade tähendust (seegi on juba suur samm edasi)? Või oleme valmis suunduma lõppeesmärgile ning avama end täielikult Jumalale, kes on meid kutsunud olema Tema Poja Ihu ning kandma Tema väge, Tema meelevalda maailma, et maailm võiks saada päästetud? Olgu me siis albas või talaaris, pidagu me missat agenda või palvetundi kirikukäsiraamatu järgi, nimetagu me end katoliiklasteks või protestantideks ...

Püha Thomase järgi on selleks suutelised isegi idioodid.

¹ Sciendum tamen quod est triplex attentio quae orationi vocali potest adhiberi. Una quidem qua attenditur ad verba, ne quis in eis erret. Secunda qua attenditur ad sensum verborum. Tertia qua attenditur ad finem orationis, scilicet ad Deum et ad rem pro qua oratur, quae quidem est maxime necessaria. Et hanc etiam possunt habere idiotae.